/nginx/o/2012/02/16/962884t1h3c1d.jpg)
Iraani lavastaja kirjutatud ja lavastatud «Kuningas sureb» eesti vabakutseliste näitlejate esituses peegeldab üht võimalikku maailma, kus me elame. See, mis on, ei ole tavaline teater, selline, kus külm ei tohi hakata, selline turvaline, et kärbsed ka ei hammusta. Julgelt võib laval sündivat nimetada eksperimendiks. See on ruuduline lavastus, kus näitlejad mängivad ruuduliselt. Ja see ruudulisus rõõmustab just julguse pärast erineda.
Mul on seda kirjutades üks kujutluspilt. Pilt sellest, kuidas me talves ja vabas riigis astub lennukisse mees, kelle nimi on Homayun. Teda ei panda meil tähele. Ta on üpris eurooplase moodi ja seda, mida ta tunneb, elades, 21. sajandi teise kümnendi hakul Iraanis, ta avalikkusele ei sõnasta. Rääkimise asemel püüab hoopis oma maailmavalu ja -võlu kunstikeelde vormistada. Eesti keelde, mõtelge! Ma miskipärast arvan, et Teheranis, kui ta maandub, ei ole külm ja sealseid radiaatoriparandajaid ei ole veel kõiki maha tapetud.
Ega ma juba ammu ei kujuta ette, et kusagil võib olla riik, kus on tsensuur, ja kus poliitiliste erimeelsuste eest viiakse linna taha tühermaale ja lüüakse maha...
Lavastust «Kuningas sureb» võib lugeda kui allegooriat lavastaja kodumaal sündiva kohta. Võib, aga ei pea. Absurdi ei saa üheselt lugeda.
Lavastuse tegelaste elusisu on neile antud mänguruumis kõndida nelinurka, ei muud. Kõndida nii, et ükski tegelastest kellegi teisega füüsiliselt kokku ei puutuks. Ringidest on pisut juttu, aga need on olnud kunagi.
Ehk ei oleks see kõik nii õõvastav ja tülgastav, kui kogu elu selles iraanlase loodud lavamaailmas ei oleks seadustega reguleeritud, iga liikumist ja tegevust saadab paragrahv selle ja selle numbri ning lõikega. Selles nelinurksuses on mingi ilu ka olemas ja see teeb elu veelgi trööstitumaks. Selline kuldlõike järgi kord, millest ei ole pääsu. Paragrahv käsib, ja kui sellele ei allu, siis... pigem surm.
Kuidas teie ennast tunnete elus, klišeedega leppinult, matriitside järgi käituvana, trafarettide järgi vormituna? Ega me ei taha ju tunnistada, et meiega nii on. Pigem märkame, kuidas teistega kusagil mujal just nii on, ja teame, et see on põlastusväärne. Vahel on hea vähemalt hetke julgeda mõelda, et selline sunnitud puuris looma käitumine võib olla inimestele üldomane nahavärvist ja keelest ja riigikorrast olenemata. Muu hulgas on hea teada, et pimedateriigi ühesilmne kuningas on samuti surelik.
Mulle vaatajana ei anna siiani asu lava valge ruudu äärde kookonisse lamama jäänud näitleja Raivo E. Tamm, kelle kõrvale ta talendi austaja oli asetanud esietenduse puhuks toodud lillepoti punase lillega. Tamme tegelase nimi kavalehel on Vaim ja tema silmi varjasid kandilised mustad prillid. Narriks ütles ta ise ennast. Narritud vaim lebab kusagil ka täna. Mida me teeme?
Ma mõtlen, et kõik ei peaks teatrisse minema, ja veel mõtlen, et just selle lavastuse etendustelt võiks inimesed, kellele see ei meeldi, julgelt kolistades välja kõndida. Õõva tekiks juurde, absurd saaks kvintessentsi. Kõik ju ei pea asjadest ühtmoodi aru saama. Vahel ei peagi aru saama, et mõista.
Selle lavastuse juures ei ole vähetähtis, et see on pühendatud absurditeatri ühe looja Eugene Ionesco 100. sünniaastapäevale. Jah, tõesti, teatrist ei pea lahkuma tühja peaga. Ja me vabariigi sünnipäeva presidendi kätlemistseremooniat tasub nüüd huviga vaadata.
«Kuningas sureb»
T: R.A.A.A.M. L: Homayun Ghanizadeh O: Egon Nuter, Elina Reinold, Margus Prangel, Külli Reinumägi, Raivo E. Tamm
Esietendus 15. veebruaril