R, 9.12.2022

KULTUUR ⟩ Kindel laks: Kuidas korvpallist sai meelelahutus

Janar Ala kultuurisoovitused
Janar Ala
, toimetaja
Kindel laks: Kuidas korvpallist sai meelelahutus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Winning Time» 
«Winning Time» Foto: HBO

Kuidas korvpallist sai meelelahutus

Esimese koroonakevade suurimaid telehitte oli mäletatavasti Michael Jordani ja Chicago Bullsi ikoonilisi 90ndaid imetlev dokumentaalsari «Last Dance». Nüüd on ekraanidele paisatud telesari «Winning Time: The Rise of Lakers Dynasty», mis astub kümnendi tagasi ja dramatiseerib 80ndate Los Angeles Lakersi ehk «Showtime Lakersi» tegemisi. Sedakorda küll lavastuslikult. Magic Johnson, Kareem Abdul-Jabbar jne. Muidugi Lakersi omanik Jerry Buss, keda sarjas mängib õnnestunud valikuna John C. Reilly.

Visuaalselt tunduvad praeguseks linastunud esimesed kolm osa olnud ka sobivalt ajastuhõngulised. Isegi võiks öelda, et selle lavastamisel on šnitti võetud Paul Thomas Andersonilt, nii «Boogie Nightsilt» kui ka «Licorice Pizzalt» või miks mitte ka John Cassaveteselt endalt.

Teda juba läbi ei hammusta

Andy Warhol on 20. sajandi teise poole kõige olulisem kunstnik. Ja mitte ainult kunstnik. Tema andis maailmale ka underground’i ja tõsielutelevisiooni. Warhol ütles muu hulgas, et ta tahab olla masin ja et kõik Coca-Colad on ühesugused ja kõik on head. Ta ütles veel igasuguseid asju, need kõik olid head, aga mitte ühesugused.

Netflixi laotusse ilmus Warholi päevikutele tuginev dokumentaalsari «Andy Warhol Diaries», mis proovib avada seda üht inimestest salapärasemat. Õnneks kukub läbi. Warhol või õigemini tema modifitseeritud kujutis jääb olukorra kõrgusele. Avameelne intervjuu Warholiga poleks olnud vist võimalik, liiga keeruline inimene.

Teekond läbi luise vaikuse

Kumus kuulutati välja näitus «Mõtlevad pildid» Moskva ja Baltikumi kontseptuaalse kunsti dialoogist 70–80ndatel. Teadupärast otsustati see protestiks Venemaa vastu lükata alguses käiku tühjana. Omamoodi huvitav oli tühjas muuseumis hallide seinte vahel ringi luusida. Meenutas natuke koroonaaegade vanalinna ja Dénes Farkase kunagist Veneetsia-projekti «Ilmne paratamatus».

Mingis mõttes on selline tühi näitus parem kui, ma ei teagi, mis protsent nüüd öelda, näitusi. Üks probleem oli sellega. Ma kahjuks lihtsalt väga tahaks seda näha, selles mõttes sai mu halli ja tühja ruumi kogemus natuke häiritud. Millalgi muidugi hakatakse jao pärast ka pilte üles panema.

Tühjade seintega näitus Kumus. 
Tühjade seintega näitus Kumus. Foto: Sander Ilvest

Postkolonialistlik melanhoolia

Postkolonialism tundub praegu Eesti kunstis in. Veneetsia biennaalile läheb meilt postkolonialistlikes diskursustes sammu mõõtev ja väga ilusa pealkirjaga projekt «Orhideliirium», Linnagaleriis saab näha Taavi Talve näitust «Ma olin Timbuktus». Kellele meeldivad varemed ja kadunud hiilgus troopilises kliimas, võivad end leida ka Taavi Talve näitusel mugavasti tundvana. Kas selline tunne on õige, on muidugi iseküsimus.

Taavi Talve «Ma olin Timbuktus». 
Taavi Talve «Ma olin Timbuktus». Foto: Repro
Märksõnad
Tagasi üles