/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
- See on seni testi kõige odavam ja pisem kõlaripaar.
- Tagasihoidlik välimus peidab entusiastlikku meelelaadi.
- Muusika kuulamiseks pole AV-ressiiver ikka hea valik.
Artiklisarjas «Dr Kõrv» otsime mõõdukas hinnaklassis, korterisse ja elutuppa sobivaid kõlareid, et saaksime kõigi kunstide kuningal Muusikal oma ellu taevalikke elamusi tuua.
Kange 1960ndate Ameerika rokkmuusika isu oli peal sel päeval, kui uued testikõlarid Polk Reserve R100 lahti pakksisin ja oma süsteemi üles seadsin. Nii läkski esimesena peale The Doorsi esikalbum. Tunne ei petnud, R100 esitas seda meloodilist, servadest armsasti narmendavat materjali hämmastava entusiasmiga. 23-aastane Jim Morrison teatas «This is the end, my only friend» nii kurvalt, et lausa hale hakkas.
R100 paistab nautivat muusikat, kus taldrikute ja kellade, igasugu metallist asjadega häält tehakse. Selles hinnaklassis on harva nii puhtaid kõrgsagedustoone kuulda. Eriti meeldiv oli see madalama ja keskmise helitugevuse puhul. Kui keerata võimendinuppu nii palju, et keskmine helitugevus kuulamiskohas juba üle 80 dB tõusis, muutus tweeter veidike kriiskavaks, aga no nii valjusti ei ole üldse oma kõrvade huvides pikemat aega kuulata.
Polk Reserve R100
Kaheribalised riiulikõlarid
Sagedusvahemik: (+/– 3dB) 58Hz – 39kHzHz
Tundlikkus 86 dB
Takistus minimaalselt 3,6 Ω
Soovitatav võimendi 30–150 vatti
Mõõtmed (K x L x S) 32,4 x 16,6 x 25,9 cm
Kõlarid andis proovimiseks kauplus Audiomarket
Hind 579 eurot
Allapoole tulles paistab kuskil 2000 ja 3000 hertsi kandis nagu mingi langus olevat. Ma ei oska öelda, kas see on tingitud filtri lõikesagedusest (mis ongi neil kõlaritel 2700 Hz) või ongi nad teadlikult nii häälestatud, et kesksagedused paremini esile tuleksid.
Mõõdult üsna väikesed kõlarid üllatavad teid oma jõulise ülemise bassi/madalamate kesksageduste intensiivse koputusega rinnakorvi piirkonda. «Nätakat on küll,» nagu öeldakse. Nendes sagedustes toimetab ka klassikalise roki puhul see osa, mis kõige jõulisemat mõju avaldab. R100 on äksi täis nagu mõni Jack Russelli terjer: kogult väike, aga võimas.
/nginx/o/2022/04/29/14517190t1hf12d.jpg)
Mis puutub bassiedastusse, siis The Doorsi puhul oli kõik ilusti paigas, sest niisuguses materjalis polegi kuigi palju alla 30Hz ulatuvaid toone. Polk ütleb, et R100 madalam ots ulatub 58 Hz (nivoolangus –3 dB), ja enamat ei saagi väikesest kõlarist välja meelitada. Madalamate helide tekitamine nõuab juba massiivset õhuliigutamist, milleks napilt üle viietolline element võimeline ei ole. Polki tootevalikus leidub ka 6,5-tollise elemendiga ja natuke kallim postamendikõlar R200. Mina valisin testi just väiksema ja odavama venna (siiani dr Kõrva valikus ka odavaim).
Põhjus selleks on lihtne: ilma eraldi bassikõlarite ehk subwoofer’ite abita niikuinii postikõlarist ega ka keskmisest põrandakõlarist tõelist maavärinabassi kätte ei saa. Aga kui väike kahe elemendiga (tweeter ja mid/bass woofer) üritab madalalt mängida, siis kannatavad just kesksagedused, bassivaevustes võbelev kiirgur määrib vokaalid ära. Moraal: pole mõtet nõuda inimestelt ega masinatelt võimatut ja nad üllatavad sind sellega, mida suudavad tõeliselt hästi.
Suure sümfooniaorkestri ja mõne Frank Zappa tihedama kompositsiooniga jäi R100 küll mõnevõrra hätta, kadus selgus ja instrumentide eristatavus. Väiksemad koosseisud ja lihtsam muusika aga kõlasid täiesti 550 euro vääriliselt.
+/–
Plussid
Soodne hind ja väikesed mõõtmed
Omas hinnaklassis täpne ja selge heli
Sobib nii kodukinno kui stereosüsteemi
Algajale hea valik
Miinused
Soolikaid raputavat bassi siit ikka ei tule
Täpsema heli ja avarama helipanoraami saamiseks tuleb rohkem maksta
Kapoti all
Polk Audio loodi juba 1972. aastal. Viimasel ajal on neid peetud pigem kodukinno sobivate kõlarite tootjaks. Uut R-seeriat (Reserve) esitleti eelmise aasta lõpus ja ma jälgisin ka ühte webinar’i, kus insenerid silmade särades rääkisid, kuidas neil on nüüd õnnestunud soodsa hinnaga HiFi kõlarisari luua.
Väliselt on R-seeria hästi sümpaatne, peaaegu nähtamatu. Ei mingit edevat vineeri ega 18 kihti käsitsi poleeritud lakki. Pigem on need nagu Ikea mööbel, hästi funktsionaalne, aga paberi asemel ikka korralikust MDFist tehtud. Kenasti külgedele kaarduv esivõre kinnitub magnetitega.
/nginx/o/2022/04/29/14517189t1hecb3.jpg)
Kui see eemaldada, siis üllatab tweeter. Selles hinnaklassis tavalise kunstsiidist kuppel-tweeter’i asemel on siin rõngakujuline kiirgur, mille keskel peenike metallnõel nagu raketi nina. See peaks taas aitama kõrgeid sagedusi ruumis ühtlasemalt levitada. Ilmselt siin peitubki ilusate taldrikusirinate saladus.
/nginx/o/2022/04/29/14517191t1h3197.jpg)
Mid/bass-kiirguri pinnal on turbiini meenutavad ribid. Need on seal selleks, et nii on kiirguri pind jäigem ja selle saab teha õhemaks, järelikult ka kergemaks. Nii läheb membraan kiiremini liikuma ja peatub samuti, järelikult heli on täpsem.
/nginx/o/2022/04/29/14517192t1h62a2.jpg)
Tagaküljel on paar korralikke ühendusposte ning inverteritoru. Selle seest vaatab vastu kooniline õhusuunaja, mis peab vältima õhuvuhinat tugevate madalate toonide juures. Koos tweeter’iga tuletab see meelde 1950ndate Ameerika autode lennuki- ja raketistiili. Inverter tagaküljel tähendab muidugi ka, et R100 ei armasta olla seljaga vastu seina.
Mulle kangesti meeldib ameerikalik praktilisus, mis nende ehitusest välja paistab. Taheti selle hinnapiiri juures võimalikult head saundi saavutada, tarbetuid ilulisasid polegi. Niisiis maksate ainult heli eest. Mõne Sonus Faberi kõlari kiiskav vineer ja tepitud nahk on muidugi edevad, aga selle eest tuleb ka hinnale nulle otsa. Samas on Polkid, eriti mustad, nagu testis, praktiliselt nähtamatud. Ja õige kah, kõlarit peaks olema kuulda, mitte näha.
Polk Reserve R100 võib julgelt soovitada inimesele, kes soovib soundbar’i või Bluetooth-kõlari juurest teha julge ja nauditava sammu tõelisesse stereomaailma, aga ei ole valmis veel tuhandeid eurosid välja käima. Sobivad kenasti ka väiksemasse tuppa, kui neid nurkadesse ei suruta, vaid ca 30 cm hingamisruumi jäetakse. Miinuseks on nende puhul aga see, et nagu väikesed kõlarid üldse, et hiilga R100 kõrge tundlikkusega ja hakkavad kaunimat häält tegema ikka korralikuma võimendiga.
Seni testitud kõlarid (hinna/saundi skaalal)
KEF LS50 Meta (1090 eurot, 27. märtsi lehes)
Polk R100 (550 eurot, 30. aprilli lehes)
Amphion Argon 3S (2150 eurot, 25. veebruari lehes)
Definitive Technology Demand 11 (1199 eurot, 29. jaanuari lehes)
Stereovõimendi või AV-ressiiver?
Kumb on stereokõlarite võimendamiseks parem? Ressiivrite kasuks räägib see, et neil on palju lisafunktsioone: HDMI-pesad, kuhu igasugust perifeeriat külge riputada, võimalus kasutada taga-, kesk- ja laekõlareid mitmekanalilise filmiheli jaoks, eraldi bassikõlari väljund ning enamasti mingi ruumikorrektsioon. Üks integreeritud stereovõimendi (selline, kus eel- ja lõppvõim on ühes korpuses) võimendab aga vaid kaht kanalit, enamat pole ju stereo juures vaja. Mõnel uuemal ja kallimal on ka digitaalsisendid (optiline ja COAX), seega sisseehitatud digi-analoogmuundur (DAC) ja võibolla mõne striimingukeskkonna toetus.
Tundub mõttekam ikkagi ressiiver võtta, sest sama raha eest saab palju enam! Tegelikult on aga lugu vastupidi, ma olen ise selle tee kunagi läbi käinud ja saan teisi hoiatada.
Võtame võrdluseks ühe ca 500-eurose stereovõimendi ja samas hinnaklassis ressiivri, konkreetseid mudeleid nimetamata. Selle raha eest peab ressiiver palju rohkem asju tegema, mis tähendab, et selle komponendid on odavamad ja mitte nii kvaliteetsed. Lisaks on korpusesse pressitud väga palju erinevaid lülitusi, mis kõik seal vähemal või enamal määral häireid tekitavad.
Ressiivrite kohta küll kirjutatakse, et nad suudavad anda võimsust 100 või enam vatti kanalisse, aga jäetakse ütlemata, mis tingimustel. Enamasti mõõdetakse see nii, et signaal antakse vaid ühte kanalisse. Kui kõik kanalid peaksid selle võimsusega täisriba signaali võimendama, siis tarbiks niisugune ressiiver seinakontaktist kõvasti üle 700 vati, aga nende toiteplokid seda küll ei suuda. Nii et need arvud on kirjutanud turundusinimesed, mitte insenerid.
Korralikud stereoseadmete tootjad seevastu näitavad oma võimsusandmeid kõvasti konservatiivsemalt ning nagu öeldud, neil on võimalik ka paremaid komponente kasutada.
Kui tihti öeldakse, et stereosüsteemi koostamisel peaks 2/3 või veel enamgi eelarvest planeerima kõlaritele, sest need mõjutavad heli kõige rohkem, siis ma seaksin selle suhte kuhugi 50:50 kanti. Võimendi olgu samas hinnaklassis mis kõlaripaar.
Korteriomanik peab tihti muusikakuulamise ja filmivaatamise süsteemi samas elutoas sisse seadma ja pole midagi parata, tuleb ressiivrile lisaks ka stereovõim osta. Ressiivrit valides pange tähele, et sellel oleks vähemalt esikanalite (L ja R) eelvõimendi. Ja stereovõimendi valige niisugune, millel oleks nn home theatre pass through-sisend.
Need ühendategi omavahel RCA-kaablitega ja saate nüüd kummagi maailma parimaid omadusi nautida: ressiivri võime dekodeerida ja esitada mitmesuguseid surround-formaate ning stereovõimendi esikanalite kvaliteetse signaaliga toitmiseks. Muusika kuulamisel aga minge ressiivrist üldse mööda ja andke signaal (plaadimängijast vms allikast) otse stereovõimu.