/nginx/o/2012/02/26/984528t1hb5d5.jpg)
Kevad tuleb taas. Nagu ka kolm aastat tagasi Vanemuises esietendunud tantsulavastuse «Kevade» autorid. Pika laagerdumisprotsessi tulemusena jõudis lavale Ruslan Stepanovi, Ardo Ran Varrese ja Patrik Bogårdhi uuslavastus «Carrrmen!». Ja see ei jää paljukiidetud «Kevadele» sugugi alla.
«Carrrmeni!» puhul on õige rääkida just nimelt Stepanovi-Varrese-Bogårdhi lavastusest ja mitte piirduda tavapäraselt vaid koreograafi või helilooja nimega. Nii nagu «Kevade», on ka «Carrrmen!» lavastus, kus liikumine (Stepanov), heli (Varres) ja kujundus (Bogårdh) üksteisega lahutamatult läbi põimunud ning orgaanilise terviku teenistuses. Üks element ei alluta lavastuslikus hierarhias teisi, vaid sünnib ja toimib loomingulises koostöös.
Kummastav helimaastik
Varrese muusika on paljuski üles ehitatud rütmile, kus põhiraskust kannab baski löökpill txalaparta. Ent sama palju kui rütmiline, on «Carrrmeni!» originaalmuusika ka ruumiline. Helid paiskuvad publiku kõrvu erinevatest suundadest, muusika seguneb argimüraga, varem salvestatud heli elusa esitusega (akordionil Jaak Lutsoja). Tulemuseks on kummastav helimaastik, mis haarab enda alla Vanemuise suure maja terve saali, mitte ainult lava.
Bogårdhi kujundus on minimalistlik, metalne, mustvalge. Lava liigendavad mobiilsed raudvõred ning lae alt langevad torud annavad toimuvale kõleda industriaalse ilme. Kuid lavapildi paneb elama valgus – see on see, mis loob külmades toonides kujundusse kontrastid ja varjud.
Lava- ja helipilt toimivad omavahel nii võimsalt, et lavastaja on julgenud jätta tervikusse stseeni, kus tegevust polegi – tühja põrandavalgusega täidetud lava täidab vaid lindilt tulev koerte agressiivne haukumine. Ja see kannab. Stepanovi lavastajakäekirja iseloomustab nauditav nappus, seda toetamas improvisatsioonidest sündinud orgaaniline koreograafia. Lavastuses on küll kolm solisti (Marta Marcelli, Colin Thomas Maggs ja Koki Tachibana), kes pealtnäha esindavad Carmeni-loost tuntud armukolmnurka, ent nende karakterid pole kuigi selgepiirilised ja Vanemuise balletitrupi kanda on vähemalt sama oluline roll.
Teravaks ihutud tundlikkusega õnnestub Stepanovil luua liikumine, mis oma kujundlikkuses on ühtaegu abstraktne ja arhetüüpne. Stseen stseeni järel rulluvad vaataja ees lahti variatsioonid meeste-naiste suhetest. Metallvõred toimivad ületamatu takistusena, mille vahelt kaks sugupoolt teineteist silmitsevad; isekeskis tantsivate naiste vahelt roomab diagonaalis läbi meesterahvas, käed seljal kinni seotud; meestesumm käperdab ja kannab ihaldatud Carrrmenit; Carrrmeni ja José duett – korraga vägivaldne ja hell –, rahvasumm vaatamas pealt jne. Paraku on selles jadas ka paar stseeni, mille lülitamine tervikusse näib küsitav.
Aga kuhu jäi Carmen?
Küllap on tähelepanelik lugeja juba taibanud, et lavastusest on puudu üks ootuspärane komponent – Carmen ise. «Carrrmenis» pole flamenkot ega kastanjette, mustlasi ega härjavõitlust, ennustusi ega kiremõrvu. Intertekstuaalne slepp, mis Carmeni seelikusabas paratamatult lohiseb – Prosper Mériméest Georges Bizet’ni, Marius Petipast Mats Ekini –, jõuab vaid kavalehele, mitte aga lavastusse. Ja nii ongi hea.
Iseasi, milleks siis üldse Carmeniga kaasas käiv taak pardale võtta? Võib ju arvata, et Mérimée romaan sai lavastusprotsessi käivitavaks impulsiks ja sellest destilleeriti proovide käigus välja visuaalne ja abstraktne materjal. Sellegipoolest oleks ehk võidud lavastuse loomise lõppfaasis Carmenist sootuks lahti lasta, kasutada seda kui redelit, mille abil ronida soovitud tulemuseni, et siis redelist loobuda.
Vanemuise «Carrrmen!» ei vaja tuntud lugu ega isegi mitte viiteid tuntud loole. See on läbitöötatud abstraktne tervik, mis visuaalselt lihtsates ja samas efektsetes stseenides omab üldistusjõudu määratult laiemalt.
«Carrrmen!»
Helilooja Ardo Ran Varres. Koreograaf ja lavastaja Ruslan Stepanov. Valgus- ja lavakujundus Patrik Bogårdh. Kostüümikunstnik Mare Tommingas.
Esietendus Vanemuise teatris
18. veebruaril