Talendid kodust minema!

Kas Eestis on koolitatud klassikalisi muusikuid liiga palju? Ja kui talendid koju tulevad, siis mida nad siin teevad? Pildil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia hoone Tallinnas. Foto: Priit Simson

Noored muusikud eelistavad pahatihti pärast õpinguid välismaal võõrsile jäädagi – mujal elatab muusik end ühe töökohaga ära, samal ajal kui Eestis tuleb mitmel kohal rabada, rääkimata ringkaitsest, mis noorele eriti võimalust anda ei taha.

Portaalis «Talendid koju» leiab kultuuri ja meelelahutuse valdkonnast kolm tööpakkumist, mis kahjuks küll juba aegunud – selgub, et tööd võinuks saada reklaamimüüja, kirjastuse juht ja kultuuriportaali vedaja. Muusikuid talendiprogrammi raames koju saabunud pole, vähemalt ei tule projektijuhil Eva Maranil hoobilt meelde küll ühtki sellist juhtumit.

Mõni siiski tuleb koju, ning täitsa ise ja omal käel. Vioolamängija Talvi Nurgamaa otsustas pärast viit õpinguaastat Viini muusikakõrgkoolis Universität für Musik und Darstellende Kunst Wien kodumaale naasta, lootuses leida siin muusikuna stabiilsemat tööd.

«Mängisin seal päris palju projektorkestrites, osalesin kammermuusikuna erinevates kooslustes, tegin turneesid kaasa,» kõneleb noor naine. Eesti argipäev aga osutus loodetust teistsuguseks – selgus, et kodumaal on soovitud kohad juba täis, ning kui kuskil võimalus ka avaneb, eelis­tatakse see täita kellegagi, kes juba mõnes teises koosluses mängib või keda paremini tuntakse. Nii tuli andekal interpreedil alustada sugugi mitte erialases ametis.

«Muidugi ajendas mind tagasi tulema asjaolu, et siin on kõik mu lähedased ja sõbrad, aga praegu on küll nõnda, et kui välismaal erialast tööd pakutaks, tuleks ikkagi ära minna,» nendib Talvi Nurgamaa.
Üheksa ametit ja tutvused

«Klassikalisel muusikul on üldiselt kaks varianti: mängida või õpetada,» nendib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) viiuli eriala üliõpilane ja üliõpilasesinduse esimees Riina Roolaid. «Soliste, kes oleksid võimelised oma erialasest tööst ka ära elama, tuleb erialati võib-olla mõnekümne aasta kohta üks. Orkestripillidel on võimalik kuhugi orkestrisse minna. Kõige raskem on aga pianistidel – neid on palju, väljundit vähe,» räägib Roolaid.

«Mis puutub professionaalses orkestris, olgu see siis riigi või munitsipaalalluvuses, töötamisse, siis orkestrandipalgad on meil kordades madalamad kui Põhjamaades ja mujal vanas Euroopas,» selgitab ta. «Orkestrandipalgast elab siin heal juhul üks inimene kuidagi ära, aga pereinimesel peab olema rikas abikaasa või siis rabavad nad mitmel kohal.»

Madalad palgad nii riiklikult toetatud kultuuriasutustes, näiteks orkestrites, kui muusikaõppeasutustes ongi Roolaidi hinnangul üks ja oluline põhjus, mis talente Eestist peletab. «Sellest lähtuvalt lähevad säravamad anded juba varakult välismaale, mis mõjub laastavalt siinsele konkurentsile näiteks kõrgkooli astumisel,» leiab ta. Üliõpilasjuhi hinnangul tuleb noorel inimesel, kes siin midagi rohkemat tahab, kõigepealt olla üliandekas ja erakordselt töökas ande rakendamisel.

Välismaalt kogemusi

«Aga sellest ei piisa,» nendib Roosaar. «Samuti on vaja head pead ja kõvasti tutvusi. Tuleb olla omas nišis piisavalt tegija, et läbi lüüa, ja samas piisavalt laiahaardeline, et teha koostööd väga erinevate alade tegijatega. Lõpuks on need inimesed ka veel iseenda produtsendid. Loomingulise töö jaoks on selline tegevus koormav.»

Kultuuriinimestest, kes Hunt Kriimsilma kombel üheksas ametis rabama peavad, et ennast ja peret ülal pidada, kirjutab ka kunstiteadlane Ants Juske. «Tähtis pole Eestis mitte sinu CV, vaid see, kus töötavad sinu tuttavad. Eesti on korporatiivne ühiskond, sinna pole midagi parata,» tõdeb ta.

Muusikakeskkooli heliloojast direktori Timo Steineri meelest ei saa öelda, et võimalusi üldse ei ole. «Eestis toimub ju palju muusikaüritusi, mis kõik muusikuid reeglina lavale vajavad. Iseasi on see, et äraelamiseks enamasti ei piisa osalemisest ühes või mõnes ansamblis-kollektiivis, vaid tuleb üsna aktiivselt pakkumisi leida ja vastu võtta – mulle tundub, et elatakse viimase vindi lähedal ning aega enda arendamiseks palju ei jää,» möönab Steiner.

Välismaal õppimine peaks tema hinnangul aga kuuluma iga muusiku haridustee juurde – seda nii silmaringi avardamiseks kui konkurentsi ja enda olukorra tunnetamiseks.

«Eesti muusikapilt ju ainul­t võidab erinevatest kogemustest,» leiab ta. «Paljuski on see ka paratamatus, kuna väikses Eestis ei ole igale pillile alati head õpetajat. Välismaale jäämine ei ole ka eriline õnnetus, kui me samaväärse muusiku näiteks rahvusorkestrisse kuskilt mujalt vastu saame, ja tingimusel, et rahvusorkestris säilib eesti muusikat väärtustav keskkond.»

Vägisi ei meelita

«Kui riik tahab, et rohkem eestlasi kodus musitseeriks, eks tuleb siis selleks leida vastav palgaraha ja olmetingimused,» ütleb Steiner. «Ma ei ole aga päris kindel, kas nii pisikese rahvaarvuga õnnestub moodustada kunagi eestlastest koosnev tipporkester, kus igas rühmas mängivad väga kõrgel tasemel muusikud – kui kõrvutada olukorda spordiga, siis jalgpallis on väljakule vaja ainult üksteist meest ja ikkagi juhtub haruharva, et suudame tugeval Euroopa tasemel kaasa rääkida. Mis siis veel peaaegu sajaliikmelisest orkestrist kõnelda...»

MTÜ Eesti Muusika Eksport tegevjuht Juko-Mart Kõlar on samuti seda meelt, et kui tahta elukutselise klassikalise soolointerpreedina läbi lüüa, tuleb igal juhul rahvusvaheliselt mõelda ja tegutseda.

«Näiteks pianist Mihkel Pollil on ses mõttes hästi läinud, et tal on olnud võimalus erinevate orkestrite ees solistina ja ka soolokavadega üles astuda, aga üldiselt on levinud põhimõte, et sama interpreeti sama orkestri etteotsa mitu korda aastas ei kutsuta – väärt muusikat ja huvitavaid interpreete on tohutult,» räägib ta. «Ma usun, et tõelisel talendil avaneb varem või hiljem võimalus end proovile panna ja näidata, kuid samal ajal tuleb tunnistada, et palju jääb professionaalse asjaajamise taha – enamikul interpreetidel ei ole mänedžere, kes nende eest asju ajavad.»

Timo Steiner meenutab, et eestlastele oli kunagi omane kosmopoliitsus, mis võimaldas näha asju nii rahvuslikus kui avaramas kontekstis. «Tundub, et identiteedi konstrueerimine 21. sajandil käib hoopis teistmoodi kui veel 20. sajandi lõpus,» leiab Kõlar. «Loomulikult on hea elada ja töötada koos inimestega, kes jagavad sarnaseid väärtusi, maailmavaadet, keelt ja kultuuri. Samal ajal tundub mulle, et igasugused katsed andekaid, haritud ja edasipüüdlikke eestlasi mingite seaduste või käskude-keeldudega Eestisse meelitada on juba eos läbi kukkunud – need ei soodusta sellise keskkonna teket, kus needsamad inimesed elada tahaksid.»

Kommentaar

Anu Tali
dirigent

Väiksel maal õppimisel ja arenemisel on omad eelised, kuid ka piirangud. Ühest küljest on siin hea rahulikult repertuaari õppida, ja kui on sobiv pedagoog leitud, siis oma oskusi lihvida ja kinnitada. Edasi läheb raskemaks, sest Eestist on raske karjääri alustada. Kuna oleme tibatilluke maa, siis arusaadavalt puudub meie noortel võrdlusmoment maailma suurtega. Kui Berliinis või Münchenis harjutab sinu kõrval Sir Simo­n Rattle või Maxim Vengerov, siis Eestis hakkame me end ise liiga vara suureks pidama. Kuulutame end küpseks, sest pole kellegagi võrrelda. Seetõttu on väga tervistav end kord Berliini filharmoonias väikesena tunda, et siis sihikindlalt endaga tööle hakata. Kõige hullem, mis võib meiega juhtuda, on, et me ei püri paremaks. Artistile on kõige valusam kodus kriitika alla sattuda. Maailmas reisides juhtub mõndagi, head ja halba, aga sul on alati võimalus koju naasta. Kui oled aga kodus laiaks tümitatud, siis kuhu on sul minna? Vabadusetunnet, et saad katsetada ja hingata, seda on laias maailmas rohkem, sest seal ei paista keegi liiga teravalt silma.