Näitlejad saavad end välja elada ja vaatajale antakse midagi kaasa ka

Karin Rask, Kärt Tomingas ja Janek Joost etenduses «Maja». Foto: Peeter Rebane

Maja, milles PolygonTeater oma «Maja» lavastab, on suurejooneline. Varakevadises õhtupimeduses Laitse Graniitvillasse jõudmine pole naljaasi, aga juba end istuma sättides ja pilguga interjööri mööda ekseldes on tunda täiesti omapärast kohaspetsiifilist tunnet, millest «Maja» ja näitlejad ilmselgelt inspiratsiooni ja energiat ammutavad. Istumagi on vaatajad sätitud kahele poole keskpõrandat, millest näitlejate saabudes lava moodustub. Nõnda on toimuv kõik haaratavas kauguses, peaaegu peopesal, ja ilmne on, et füüsiline lähedus võiks julgustada ka suuremale kaasaelamisele.

Kaasa saab elada kahekordselt: Tamur Tohver keevitab kokku Slawomir Mrožeki ja Jon Fosse erisuunalised, aga paralleelsed maailmad. Kärt Tomingas, Janek Joost ja Karin Rask saavad end topeltrollides kahekordselt välja elada, vaataja aga saab teineteise peale kihiti asetatud lugudes leida ühtseid niite ning sõlmpunkte. Kuigi Mrožeki ja Fosse tegelased soovivad kardinaalselt erinevaid asju, teevad nad seda ikkagi ühelt inimlikult pinnalt. Samalt pinnalt, aga erinevas suunas kulgevad rollid on näitlejale kindlasti pikantseks väljakutseks, mida laval nähtav trio ilmselgelt naudib.

Vaatajal lubatakse end lõbustada niisiis sõlmpunktide loomisega. Kahendsüsteemis näitlemist on küllaltki huvitav jälgida, ent siiski on oht libiseda omapärasesse kergelt eemaldunud vaatleja rolli.

Enda kinnisideedesse mähkunud tegelased jätavad nii mõneski kohas mind maha, sest jään ükskõikseks. Ühel või teisel hetkel muutub fikseeritud ihalemine lihtsalt tüütuks. Enesekesksus, millele ühendatud lavastus ka rõhutab, viib mindki enesekesksusesse. Liigselt keskendunud indiviidid ei vajagi ju enam mind, vaatajat. Nad ei tegele enam minu, vaatajaga; laval toimuv on kohati nii endassesüüviv, et tegelasedki jäävad üksteisele kaugeks. See on usutavasti ka lavastaja kuri plaan, meile kandikul serveerida just sellist inimest. Aga kandikul ja valmisolevana on seda kõike siiski raske vastu võtta ja seedida. Vaataja redutseerub nii pelgaks nägijaks, kel võimalus küll nähtust tunnistust anda, aga keda pole salakavalalt analüüsijaks vormitud.

Siiski, Tohver ja näitlejatrio ei lehvi lihtsalt publikurividest mööda, ei jäta otsi ka ise sõlmimata ja ei keela toimuvasse mõttega siseneda. Ei saa öelda, et etendus toimuks vaatajaist hoolimata. Enesekesksuse ja tüütuse foon lahustub aegamööda, mida kaugemale etendusega jõutakse. Mida suurema ühtse pinna saavutavad Mrožek ja Fosse, seda hägusemaks muutub publikule väljapakutav pakett. Mida vähem konkreetsust ja ettemääratust, seda suuremaks muutub vaataja enda vastutus etenduse ees. Nii ei lahkugi me oma toolidereast ükskõikselt, võime julgelt öelda, et meile antakse «Majast» midagi kaasa.

«Maja»
Autorid: Slawomir Mroźek ja Jon Fosse
Lavastaja: Tamur Tohver
Osades: Kärt Tomingas, Janek Joost, Karin Rask
PolygonTeater. Esietendus
17. veebruaril Laitse Graniitvillas