Oksanen läbi James Bondi peegli
Intervjuu Sofi Oksaneniga Londonis!

Elgiva Fieldigida lavastas väikeses Ida-Londoni teatris Arcola Sofi Oksaneni näidendi «Puhastus». Ja tulemus on suurepärane, lavastust kiidavad nii kriitikud kui ka publik. Fotol vana Aliide Truu (Illona Lintnwaite) ja Zara (Elicia Daly).

FOTO: Arcola teater/Simon Kane

Kohtusime Sofi Oksaneniga päev enne «Puhastuse» Londoni pressilavastust Londoni äritänava Oxford Streeti hotellis. Jõudsin varem, veensin administraatorit mind üles teise korruse lobby’sse laskma ja vaatasin kolmveerand tundi, kuidas Sofi kohalikele ajakirjanikele intervjuusid annab.


Tulid Soome saatkonna esindajad, kes palusid, et ma Sofit kaua kinni ei peaks, sest ta peab jõudma järgmise tunni jooksul teha ühe telesaate lindistuse ja ühe raadiointervjuu.

Lobby kõrvallauas, suures nahkses tugitoolis istub saatkonnatöötaja ja hoiab pilku kellal. Just intervjuu lõpetanud inglise ajakirjanik ei taha ära minna, vaid jääb mõneks ajaks lähedusse asja tegema. Otsustame inglise keele kõrvale jätta ja eesti keelele üle minna. Inglise ajakirjanik jääb üllatunult meie poole vaatama. Korraks tekib tunne, et oleme tema meelest mõne kinnise klubi liikmed, kes välja mõeldud või vähemalt ainult neile teada keelt räägivad.

Intervjuude rohkus hakkab meenutama juba natuke täie võimsusega töötavat konveierit. Huvi sinu ja «Puhastuse» vastu on Inglismaal väga suur. Mida inglise ajakirjanikud teada tahavad? Ja palju nad teavad «Puhastusest», Eestist, Soomest või selle piirkonna lähiajaloost?

Inglismaa on Suurbritannias veidi teistmoodi ala kui Šotimaa või Iirimaa. Kui «Puhastus» lavastus Washingtonis, ütles sealne lavastaja, iirlane Robert McNamara: sul ei ole vaja mitte millegi pärast muret tunda – meie, iirlased, teame okupatsioonist kõike. Ja sama, olen ma aru saanud, võib öelda ka šotlaste kohta. Aga Inglismaal seevastu on olukord väga teistsugune.

See suhtumine peegeldub juba selles, kuidas inglased suhtuvad tõlkekirjandusse, ja see suhtumine on üsna nigel. Vaid kolm protsenti siin avaldatavast on tõlkekirjandus. Kuna eelarvamus tõlkekirjanduse suhtes on nii suur, siis püütakse fakti, et tegu ei ole omakeelse kirjandusega, iga hinna eest maha vaikida.

Seda võõrast kultuurist pärit kirjanduse hirmu võis märgata ka «Puhastuse» puhul – kaanetekstides ei ole sõnagi Nõukogude korrast või okupatsioonist või Eestist. Räägitakse küll «Eesti metsades toimuvast», kuid selles kontekstis on see lugeja jaoks lihtsalt mis tahes mets. Aga see on inglise suhtumine.

Seetõttu, et inglased on harjunud end ajaloosündmustes asetama pigem tugevama positsioonile ja iirlastele on Eesti kogemus lähemal?

Nii ta on. Ma olen ka iiri toimetajatega rääkides aru saanud, et iirlaste kogemus on eestlaste omaga üsna sarnane.

Inglismaal ei ole okupatsioon eriti huvitav teema, mis võib tuleneda sellest, et nad on alati ise olnud teisel poolel. Ja väga huvitav on vaadata, kuidas siin tõrjutakse kõike selle temaatikaga seonduvat, nii jutte sellest kui ka arutelu, kas ja kes peab toimunu eest võtma vastutuse. See ei huvita neid.

«Puhastuse» teemadest huvitab inglasi enam inimkaubandus, seksikaubandus. Aga ka sellega on seotud vastandlikke emotsioone, vahel hämmastavalt vastandlikke. Ma uurisin, et mis selle taga on, ja sain teada, et see on seotud ilmselt inglaste «reisivate poissmeeste» traditsiooniga, mis kõikide jaoks pole asi, mille üle uhkust tunda.

Jah, ka Tallinn on neid nädalavahetusel täis.

Ja seetõttu on neil ka seksikaubandusega seotud teatud ebamugavustsoon, millest hea meelega ei räägita. Ilmselt on need kaks ebamugavat teemat – okupatsioon ja seksikaubandus – suuresti põhjuseks, miks Inglismaal on «Puhastust» reklaamitud thriller’ina. Ja see tähendab ka väga erinevat viisi, kuidas raamatut esitatakse lugejatele. Mitte kusagil mujal ei ole seda thriller’iks nimetatud.

Mul oli intervjuu ühe inglise toimetajaga, kes hakkas minuga rääkima «Puhastusest» kui thriller’ist. Ma mainisin siis talle, et inglased on ainsad, kes seda nii kategoriseerivad. Ta solvus selle peale, just nagu oleks ma midagi inetut öelnud. Ehk tuleb ka sellest välja inglaste tarve määratleda asju just neile mugavast positsioonist.

Ja meile Eestis tundub, et ainult meie oleme need, kes ei taha lähiajalooga seotud ebamugavatest teemadest rääkida, vähemalt mitte kogu maailma rahva ees. Aga näib, et Inglismaal on ebamugavatest asjadest rääkimine vähemalt sama valus küsimus.

Jah, on. See on ka mulle suur üllatus, sest Inglismaa on nii multikultuurne. Samas on huvitav see, et Vene-Soome suhted näivad neid huvitavat. Ilmselt on selle taga nende kultuurilisest taustast tulenev ettekujutus Venemaast ja külmast sõjast, ja see kultuuriline taust põhineb James Bondi filmidel. See on nende pärimus, mille abil nad suudavad teisi tekste enda kultuuriga seostada.

Kui ma rääkisin «Puhastuse» inglise lavastaja Elgiva Fieldiga, mainis ta, et näidend pakub Inglismaal huvi, kuna see aitab inglastel avastada uut ajalugu, millest varem palju ei teatud, ja nende maadeavastaja instinkt ei suuda kiusatusele vastu panna.

See on hea, kui see nii on. Aga see on aeglane protsess. Tõsi, olen ka ise kuulnud, et huvi tõlkekirjanduse vastu on väga vaikselt suurenemas, ja seda seostatakse sellega, et tasapisi on kasvanud vajadus saada aru ka väljaspool toimuvast. Aga see muutus on aeglane, väga aeglane. Välismaailm jõuab inglasteni pigem ingliskeelse kirjanduse kui tõlkekirjanduse kaudu, juba mugandatuna. Monokeelse kirjanduse paine on siin multikultuurses maailmas raske painduma.

 

Tagasi üles