Urve Eslas: valus, elus ja lõikamata

Urve Eslas

FOTO: Toomas Huik

Sofi Oksaneni «Puhastus» – õigemini «Purge», nagu see inglise keeles kõlab ja nagu seda Euroopa teatripealinnas tuntakse – lavastus väikses Ida-Londoni teatris, mis õhkkonna poolest meenutas veidi Theatrumit.

Väike blackbox, madal lava, ümber selle poolkaares viis rida toole, lavakujundus – puuriit, mille najalt Aliide (Illona Linthwaite) Zara (Elicia Daly) leiab – otse vastu esimeses reas istujate jalgu. Lihtne, autentne (kuni laval loetava õige kuupäevaga eestikeelse ajaleheni), ja füüsiliselt väga, peaaegu häirivalt lähedal.

See on teater, mis sobib «Puhastuse» jaoks nagu laialivalgunud meik Zara nutetud näkku – sealt ei saa põgeneda, ei saa end toimuvast välja lülitada, ei saa sündivat ignoreerida. Saab silmad kinni panna, aga sellest pole suurt kasu, pinge sööb ka läbi suletud silmade nagu hape.

Esimese viie minuti jooksul lava kohale tõmmatud ekraanil toimunud alandamis­stseenid tõid saali sellise ahistava intensiivsuse, et surusin kätte unustatud veiniklaasi tugevamini pihku, et seda mitte vastu ekraani puruks visata. Minu kõrval istus Guardiani ajakirjanik ja tegi märkmeid. Et lavalt pilku ära saada, vaatasin, kuidas ta raevus pastakat pigistab.

Loo edenedes intensiivsus küll kahanes, kuid pinge püsis. Paša (Benjamin Way) suust lendas sülge, kätekõverdustest lennanud higi lõhnas kirbelt, kuni laval tõmmatud sigarettide hais sellest üle käima hakkas.

Veri Zara kehal ja Hansu (Kris Gummerus) abitu alastus lõid tugeva tegelikkuseillusiooni, ja selleks ajaks, kui Aliide end bensiiniga üle kallates esimesed read süütevedelikku täis pritsis ning viimase tiku tõmbas, jõudis intensiivsus sama väljakannatamatuks paisuda kui alguse vägistamisstseeni puhul.

Vaheajal küsis pastaka katki murdnud ajakirjanik, kas meil tõesti olid asjad «nii» ja kas meil on selle pärast väga valus. Ma ütlesin, et see kõik oli ammu. Aga siis tuli meelde, et teadsin kord väikest tüdrukut, kes hakkas iga kord, kui lauldi «Ärkamisaega», selle koha peal, kus on «tulega, mõõgaga», kõva häälega nutma. Ju meil ikka on valus ka, ütlesin ma ajakirjanikule.

««Puhastus» lahvatas nagu metsatulekahju,» kirjutas teatrikriitik Gary Naylor saidil broadwayworld.com, mida peetakse üheks olulisemaks teatrikunstisaidiks maailmas.

«Vaatajaid veeti emotsionaalsetel ameerika mägedel jälestusest lootuseni ja sealt edasi… edasi… sinna, kuhu iga vaataja küündib.» Naylor kiidab lavastust tugevaks ja intensiivseks, sügavalt liigutavaks, karmilt erinevaks ja kaunilt esitatuks.

Guardianis ilmunud Lyn Gardneri arvustus kiidab «Puhastust», kuid leiab, et okupatsiooniaja stseenid olid palju tugevamalt esitatud kui tänapäevased – ja see tuli tervikule veidi kahjuks. Selle loo kommentaariumis kirjutab toosama juba mainitud Gary Naylor: «Minu meelest oli see fantastiline, ebatavaliselt hea tükk.»

Mõlemad arvustused – nagu ka paar teist, väiksemates väljaannetes ilmunut – peatuvad sissejuhatuses Eesti lähiajalool, suhetel Nõukogude Liiduga, rasketel valikutel, mis poliitika- ja ajalookeerisesse sattunud inimestel teha tuli, ja põgusalt ka Eesti esimestel iseseisvusaastatel.

Guardiani loeb iga päev kolm ja pool miljonit lugejat. Rahvusvahelist teatrisaiti broadwayworld.com kümned miljonid. Ja see puudutab vaid Inglismaal lavastunud «Puhastust», mis on juba kaheteistkümnes maailmas.

Sofi Oksanen on teinud jälle seda, mida üsna vähesed enne teda – viinud teadmise Eestist ja meie ajaloost miljonite ja miljonite muu maailma suhtes veidi ignorantsete vana Euroopa kodanikeni.

Ehk veel olulisem, ta on tuletanud Euroopale meelde totalitaarse korra ohtusid, isegi kui nad ei ole valmis seda kuulama, sest on ise olnud vallutaja poole peal.

Ja nagu tuntud Briti ajaloolane Rober Service päev varem toimunud arutelus ütles, me ei saa toimunut maha vaikida, ükskõik kui ebamugav sellest rääkida poleks, sest ainult nii saab ära hoida selle kordumist. Rabedas ja rabelevas Euroopas on selleks hoiatavaid võimalusi rohkem kui üks.

Selle kõrval on Eesti meedias kõlanud süüdistused, nagu oleks Sofi Oksanen meie kannatusi oma edu jaoks ära kasutanud, lihtsalt absurdsed.

«Purge»

Lavastaja Elgiva Field

Esietendus Arcola teatris 22. veebruaril

Tagasi üles