E, 26.09.2022

Maailma lõpus on kaubamaja, kus kunagi kohtume kõik!?

Tõnis Kaumanni ooperi «Kaubamaja» arvustus
Alvar Loog
, toimetaja
Maailma lõpus on kaubamaja, kus kunagi kohtume kõik!?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tõnis Kaumanni «Kaubamaja» on pastišš-ooper, mis taaskasutab postmodernistlikus ja pungilikus vaimus loovalt ooperikunsti ja klassikalise muusika ajaloolisi klišeesid.. Guglielmo (Raimonds Bramanis) valimas värvist lähtudes särke, mis on kõik ühevärvilised.
Tõnis Kaumanni «Kaubamaja» on pastišš-ooper, mis taaskasutab postmodernistlikus ja pungilikus vaimus loovalt ooperikunsti ja klassikalise muusika ajaloolisi klišeesid.. Guglielmo (Raimonds Bramanis) valimas värvist lähtudes särke, mis on kõik ühevärvilised. Foto: Heikki Leis

Reedel, 19. augusti õhtul, kui väline õhutemperatuur ründas Tartus raevukalt kohalikku kuumarekordit, sündis Sadamateatri seinte vahel kaks eesti ooperi kõigi aegade statistilist tipptulemust: ühe kalendriaasta jooksul jõudis esmalavastuseni juba viies algupärane uudisteos ning ühtlasi teine täispikk ooper ühelt heliloojalt sama aastanumbri sees.

Viimase saavutusega, mis on praegusajal erakordne ka maailma mastaabis, sai asjaolude pooljuhusliku kokkulangemise tulemusel hakkama Tõnis Kaumann (1971). Tema maikuus Rahvusooperis Estonia välja tulnud täispikale lasteooperile «Naksitrallid» lisandus Vanemuises nüüd kahevaatuseline «Kaubamaja». (Minule teadaolevalt on eesti heliloojatest varem ühe aasta jooksul kahe teose esmaettekandeni küündinud vaid Harri Otsa, ent tema 1967. aastal Vanemuises ühe teatriõhtu raames välja toodud «Paula pulm» ja «Tooma tohter» olid lühiooperid.)

Ka Kaumanni «Kaubamaja» oli algselt ühevaatuseline ja pidi publiku ette jõudma juba 2008. aasta kevadel Eesti Muusika Päevade ajal. Ning mõneti eksklusiivselt ja üllatuslikult väljaspool teatrisaali pooleldi akadeemilist õhkkonda ja lavakunstile külastajate päevakavas tavapäraselt reserveeritud ajavööndit: Viru keskuses peale viimaste poodide sulgemist.

Kui keegi hakkab kunagi kirjutama eesti ooperi mikroajalugu (väikeste ja kõrvaliste inimeste dramaatilisi sekeldusi ja läbielamisi seoses ooperietendustega), siis võib sinna lisada ka minu äpardunud katse külastada 14 kevadet tagasi «Kaubamaja» esietendust. Kõplasin väljakuulutatud ajal (kell 22!) reipalt kohale, ent käisin siis, pilet näpus ja halb eelaimdus hinges, üha meeleheitlikuma sammu ja märjemate silmadega vähemalt kolm eepilist tiiru ümber kaubanduskeskuse, ühe suletud sissepääsu juurest järgmiseni, lootes tulutult leida ust, kust ma etendusele võiksin pääseda.

See kergelt kafkalik olukord jäigi tookord rahuldava lahenduseta, ent leidis selgituse hetkel, kui tagasi koju jõudes arvutis veebibrauseri avasin ning peale vastavate lehekülgede külastamist avastasin, et «Kaubamaja» maailma esmaettekanne oli kõigest mõni tund varem määramata ajaks edasi lükatud. Nüüd, tagantjärele, olles viimaks teosega tutvunud, tundub kuidagi sümboolne, et ma sel õhul Viru keskuse ukse taha jäin; et see suur ostuparadiis mind, maksujõuetut ostuskeptikut, enese sooja sülelusse ei lubanud.

Maitsekalt tehtud maitsetus

Tõnis Kaumanni ooperi tegevus ei toimu mitte kaubamaja treppidel ja/või ostusaalides, nagu võiks nime põhjal ennatlikult eeldada, vaid kaubamaja välisukse taga. Selgub, et samal päeval on sealt sisse läinud ligemale 30 000 inimest, kuid välja tagasi pole tulnud ükski.

Olgugi et «Kaubamaja» süžeeliseks ja sisuliseks teljeks olev mammutkujund – inimhingi neelav tarbimisparadiis – on pealtnäha natuke liiga moraalitsevalt näpuganäitav ning plakatlikult ühemõõtmeline, võib selle tähenduskihtidest leida muuhulgas nii gogollikku groteski, kafkalikku eksistentsiaalset ängistust kui ka ionescolikku sotsiaalkriitilist absurdi. Mis kõik kokku annavad teosele mõnusalt tumeda, ent samas siiski mängulise meeleolu.

Jabur sisu, nagu ajaloost teame, tingib kunstis peaaegu alati jaburat vormi, mingeid suuremaid või väiksemaid nihestusi stilistikas ning hälbimisi «heast» maitsest. Seda hääletut kutset on kuulnud ja kuulda võtnud ka Tõnis Kaumann – heliloojast krutskimees, kelle puhul näib kehtivat lipukiri: «Kui nalja ei saa, siis mina ei komponeeri.»

«Kaubamaja» torkab muusikas lustlikult sõrme klassikalise ooperikaanoni sooja ja pimedasse kohta ning liigutab seda seal kergelt lurtsuvate liigutustega. Umbes samas stiilis ja mastaabis, nagu seda tegi P. D. Q. Bach (alias Peter Schickele) oma 1984. aastal esietendud ooperis «The Abduction of Figaro».

Märksõnad
Tagasi üles