London sobib Maria Minervale

Maria ­Minerva.

FOTO: Liis Treimann

Elektroonilist poppi tegev Maria Minerva jõuab pealtnäha üle mõistuse palju: eelmise aasta lõpus lõpetas ta mitu kuud kestnud Euroopa klubituuri, eelmisel nädalal kolis tagasi koju Londonisse Lissabonist, kus elatud kolme kuu jooksul valmis teine album Los Angelese plaadifirmale Not Not Fun, mis ilmub suvel. Lühemaid plaate, mis ta viimase pooleteise aasta jooksul välja on andnud, ei jõua enam kokku lugedagi, eile esitles uus plaadifirma Pudru Kuul Ajukaja ja Maria Minerva koostöös sündinud singlit «Nii hea».


24-aastase Maria (passis endiselt Juur) sõnul tohi ta kõige selle muusika keskel unustada, et on kunstitudeng, kes kohe nüüd kevadel kaitseb magistrikraadi Londoni Goldsmithsi akadeemias.

Esinesid hiljuti Londonis Royal Albert Hallis, küll vist mitte peasaalis, aga koht ise on ju võimas. Jaga mõned muljed palun ja räägi ka, kuidas sinna kutsuti.

Albert Hallis küll, ent täpsemalt siiski Elgar Roomis, mis on umbes paarsada inimest mahutav kontserdisaalike sessamas kuulsas hoones. Muljed on otse loomulikult väga positiivsed, aga tegu oli siiski indi-üritusega spetsiifilisele publikule. Mainin seda seetõttu, et olen saanud Eesti anonüümsetelt netikommentaatoritelt palju negatiivset tagasisidet, tundub, et ei saada aru, millega täpselt tegelen.

Olgu siis öeldud, et eesmärk pole kuulsus, meinstriim ja maailmavallutamine (nii uskumatu nagu see ka underground’i-kaugele inimesele tunduda ei võiks) nagu näiteks Kerlil, vaid ikka oma alternatiiviasja ajamine. Maailmas on ülimalt palju erinevat muusikat tegelikult... Albert Hall oli lihtsalt õnnelik juhus ja promootorite valik.

Usun, et see ei ole probleem sulle, vaid pigem ühe ja teise maa muusikafunktsionääridele, aga kas saab sind üldse enam eesti muusikuks nimetada? Olid nomineeritud Eesti Muusika Auhindadel, aga sind esitati ju ka n-ö ­alternatiivsete Brit Awardide nominendiks Fact Magazine’is. Olevat tõusnud pisike poleemika, kas sa oled ikka briti artist, kas Londonis elavat eestlannat tohiks nomineerida...

Fact Magazine’i alternatiivsed Brit Awardid oli rohkem huumorivaldkond, aga tore tähelepanuavaldus siiski! Võib-olla neil ei tulnud Suurbritanniast rohkem nimesid pähe ja panid minu nii-öelda varuvariandina, hehee. Ausalt öeldes ma rahvusküsimusega absoluutselt ei tegele enam. Londonis ka kedagi eriti ei huvita, kust pärit oled, rohkem ikka see, mida teed.

Praegu olen kolm kuud Lis­sabonis elanud ja lindistanud ja ülehomme kolin tagasi Londonisse (see juba juhtus, intervjuu on tehtud mõne päeva eest – VV). Vaatan igal õhtul netist Eesti uudiseid, aga mingis mõttes tunnen end Londonis vist juba veidi rohkem koduselt.

Mul pole seal üldse palju sõpru, vastupidi, aga selle linna vaib ja vaim sobivad mulle paremini. Tavaliselt kui seda mainin, tahetakse rääkida «identiteedist» ja multikulti pahupoolest, aga mind see problemaatika eriti ei köida, London on lahe, kolin sinna nüüd põhimõtteliselt kolmandat korda ja üritaks siis lõplikult.

Tuur, plaadid. Not Not Funi alt on tulemas suveks lausa kaks plaati, peale oma albumi koos LA Vampiresiga, on mul õigus? Ja lisaks koostöö Eestis Ajukajaga. Leebelt väljendudes: sa jõuad palju. Kuidas sa puhkad või sa oled selline inimene, kelle jaoks tegelemine armastatud alaga käibki käsikäes puhkamise ja muu normaalse eluga?

Endal on küll tunne, et ei jõua palju. Olen tegelikult ülilaisk, vahel ei lähe nädal otsa kodust välja, vahin ainult videoid Youtube’ist. Aga võib-­olla saab seda nimetada inspiratsiooni kogumiseks. Ma pole ka eriti sotsiaalne tüüp ega pidutseja, nii et kui lõpuks voodist välja saan, siis eelistan asjade kallal nokitseda tundide kaupa, siit ka see niinimetatud produktiivsus.

Kuidas tuur iseenesest läks ja milliseid kontserte kus maailma paigus on veel tulemas?

Tuur oli ääretult õpetlik. Palju tuleb ümber korraldada, laivide andmine on eraldi teadus ja arenguruumi mul on. Kogu teema oli ka niivõrd uus, muusikuks ei saa ju üleöö. Indimuusika on tore, kuid absoluutselt KÕIGE üksi tegemine ajas juhtme kokku: lennupiletitest tehniliste lahendusteni, eufooriast depressioonini.

Laadisin e-lugeja igasugust diipi kirjandust täis, aga vaimselt lõpuks mandusin nii ära, et lugesin lennukis suvalisi inglise naisteajakirju ja vahtisin niisama lage. Kohati tundsin küll, et katus sõidab ära, kuna kaks kuud nonstop ühest lennujaamast teise konnata... koju konkreetselt ei sattunud kordagi, polnudki kodu, seejärel kolisin Lissaboni ja lihtsalt toibusin.

Tulemas on palju: kevadel möllan siin-seal Euroopas, aprillis teen New Yorgi debüüdi, juunis tuuritame leiblikaaslastega ja palju muud. Mis muud, kui üritan taas mitte hulluks minna, ema vahel ikka muretseb ja isa küsib, kas söön korralikult.

Miks salvestasid just Lissabonis? Räägi sellest perioodist ka ehk mõne lausega.

Sain siin stuudiospeissi ja tundus parim koht talvitamiseks. Lissabon on muide odavam kui Tallinn. Ja imeilus. Päike paistab iga päev. Mu päevad möödusid põhiliselt muusikat tehes, aga Portugali hoian nüüd lisaks Eestile ja Inglismaale südames. Suurepärane maa ja suurepärased inimesed. Väidavad, et riik on kriisis, aga mulle tundub, et raskuste kiuste on suudetud jääda väärikaks ja optimistlikuks.

Milline on muusikaliselt sinu tulev album, võrreldes eelkõige eelmise pika plaadiga «Cabaret Cixous»?

Segu hausist ja psühhedeelsest popist, eks augustis kuuleb.

Kas sul erialasteks õpinguteks ka aega jääb?

Peab jääma, Goldsmithsi magistrantuur on tarvis lõpetada, kevadel, enne kui riliisid välja tulevad, on veidi rohkem ­aega, kirjutan lõputööd Londonis. Nutan ja kirjutan.

Sa oled ideaalne näide noorest inimesest, kes igasuguste tutvusteta – algul neid ju polnud, eks? – võtab kätte ja lööb läbi. Mida soovitaksid neile noortele isehakanud muusikutele, kes samuti algselt koduste vahenditega näiteks elektroonilist muusikat teevad ja tahaksid sinu jälgedes käia?

Ma pole mingi autoriteet, et näpunäiteid jagada, ütleks võib-­olla ainult seda, et tehke, mis torust tuleb. Kõige keerulisem ja tähtsam on üles leida see nii-öelda oma hääl. Teiste arvamusest, olgu see positiivne või negatiivne, ei tasuks lasta end eriti kõigutada, inimesed lahmivad jube palju.

Millal järgmine kord Eestisse tuled ja kas ka esinema?

Märtsi lõpus korra väisan Tallinna, aga ei esine nii pea, tulen vaatan pere ja sõbrad üle, mu väike õde kasvab kohutava kiirusega.

Tagasi üles