/nginx/o/2012/03/06/1000180t1hd6f5.jpg)
Ma ei mäleta enam täpselt, kas ma olin 2. või 5. klassis, kui esimest korda «Lilli Algernonile» lugesin. Ega suurt vahet ole. See tekst kleepus mulle pähe, kohe esimese lugemisega (seda võivad öelda muidugi paljud). Charlie kirjutas oma aruandes «jänese käp» ühe p-ga ja see tundub mulle siiamaani kõige veidram asi, mida ma eesti keeles kohanud olen.
Teatriversiooni kohta oli juba ette selge, et sellist keelelist trikitamist nagu kirjalikus tekstis ei ole lavalt võimalik edasi anda. Puhas kirjapõhine häire ei ole näitlejatehnilisse arsenali tõlgitav.
Muidugi saab kirjas väljendatud vigastused asendada sellise miimika ja kehadünaamikaga, mis viitavad vaimsele häirele. Aga õigekirja valdamises avalduvast karakteri arengust tuleb teatris ikkagi paratamatult loobuda. Sellest aspektist on raamat nagu klaverimäng ning teatrietendus nagu vestlus klaverimängu tehnilistest võimalustest. Need täiendavad teineteist, aga ei ole vastastikku võrreldavad.
Unistuste hull
Tegelikult võiks Carlie Gordonit pidada tüpaažiks, kelle mängimisest näitlejad und näevad. Hamleti hullumeelsus on väike nali võrreldes Charliega, kes tuleb kõigepealt välja teadvuse pimedusest, kirjutab oma teooria selle pimeduse kohta, ja siis läheb sinnasamasse pimedusse pöördumatult tagasi.
Muidugi, muster, mille järgi me sünnime, elame ja sureme, on tegelikult identne, ainult et inimestena me hindame selget teadvust millegipärast sel määral, et sageli peetakse mõistusest ilmajäämist surmast palju hullemaks. Igatahes minul on raske näitekirjandusest leida Charlie Gordonist traagilisemat kangelast.
Muidugi, teadvuse selginemise ja uue pimenemisega kaasneb Charlie juhtumi puhul äärmiselt suur erinevus skaala otstes. Charlie on väga rumal ja saab väga targaks. Esimese hooga tundub, et selline diapasoon annab kätte erilise hulga mänguvõimalusi, aga tegelikult teeb liiga avar skaalaulatus Charlie mängimise ühtlasi ülimalt keeruliseks. Kõige ilmsemad variandid ei pruugi olla efektiivseimad.
Lauri Kaldoja otsib lolli Charlie väljendamislahendusi miimikast ja kehadünaamikast. Andres Ots, kes mängis Charliet 80ndate alul, lahendas rolli rohkem kõnerütmidele toetudes. Nähtud salvestuse järgi võib öelda, et Ots oli oma tehnikaga mõneti detailsem ja muutlikum. Aga monoteatri pluss on võimalus oma rolli pidevalt edasi ehitada, erilise vajaduseta väikseid muutusi pidevalt teistega sünkroniseerida.
Praegu nähtu järgi ütleks, et häälestamist ja arendamist on vaja, aga mitte sellepärast, et midagi oleks viga. Kaldoja mängu karkass on paigas, arendamine kasvab sinna peale ise ja usutavasti tuleb sellega koos nähtavale ka see osa detailsusest, mis praegu puudu tundub jäävat.
Helikujunduses soovitaksin kasutada sujuvamaid peale- ja mahasõite. Liiga järskude lõigetega lühikesed klipid tekitavad praegu pisut rabeda Lego-efekti. Kõik püsib hästi koos, aga nurgad on liiga teravad. Ka see on vabalt reguleeritav ilma põhimudelis midagi muutmata.
Viga või «viga»
Nagu ka varasemad kirjutajad on märkinud (Keiu Virro «Teadmise võim(etus)», Sirp 10.02.2012), tundub «Lilled Algernonile» «Kunstvere ja -pisarate» taustal ootamatult traditsiooniline. Sellise lavastamistehnika alus on siiski selgelt mõistetav ja põhjendatud – loo areng on siin selge dominant ja selle esiletulemine ei vaja mingit keerulisemat tehnikat kui see, mida näitleja laval rakendada saab.
Aga Kertu Moppel on suutnud ülimalt lühikese ajaga tekitada endale teatava renomee, ja selle põhjal oodatakse talt endastmõistetavalt ootamatumaid lavastuslahendusi. See tuli välja ootamatul moel. Nimelt juhtus nähtud etendusel midagi üsna harvaesinevat.
Algusest oli möödas kümmekond minutit, kui Lauri Kaldoja äkki etenduse seisma pani. Tema sõnum oli: «Kertu, aita mind välja, tekst jooksis kokku.» Kertu sõnum sellele vastuseks oli: «Ma ei saa, mul ei ole tekstiraamatut.»
Vaheajal asja arutades selgus, et viiest pidevalt teatriga tegelevast inimesest kolm oli veendunud, et see koht on sisse lavastatud. See lihtsalt tundus Kertu Moppeli lavastuses endastmõistetav. Kui siit midagi järeldada, siis vast seda, et «Kunstvere ja -pisaratega» õnnestus Kertul tekitada ettekujutus talle omasest lavastajakäekirjast – ilmne error tõlgendus sel foonil ilmse plaanipärasusena.
Ühtlasi tuli Lauri Kaldoja olukorraga toime ja korjas laiali lagunenud struktuuri märkimisväärse kiirusega kokku tagasi. Nii et tegelikult õnnestus näha midagi teatris harukordset, olukord oli korraks väga probleemne ja see lahendati puhta lõikega ja segadusse sattumata. Nii et kaheldamatud plusspunktid tulevad siit.
«Lilled Algernonile»
Autor Daniel Keyes
Tõlkija Jaan Kaplinski
Lavastaja Kertu Moppel
Kunstnik Arthur Arula
Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja
Mängib Lauri Kaldoja
Esietendus 20. veebruaril