AK ⟩ Kui loll peab olema, et saada petta ja peksa ka pühakojas?

Elu on näidanud, et oma hinge eest hakkab inimene reeglina hoolitsema alles siis, kui on tekkinud usk – ning ühtlasi lootus või kartus – et see on korduvkasutatav. Foto: JACK TAYLOR

Monica-Linde Klemeti «Rinpotše» on hoiatusromaan, mis kujutab religioossete eneseotsingute teel olevat eesti abielupaari ning spirituaalse suhtekorraldusega tegelevat pühakoda, kus valitsevad silmakirjalikkus, ajupesu, orjanduslik ühiskonnakorraldus ning vaimne, füüsiline ja seksuaalne vägivald.

Üks inimeksistentsi ­suuri paradokse on see, et ­silmatorkavalt ­paljusid meie hulgast – ­iseäranis neid, kes peavad end isikusena vaimses plaanis ärksaks ja edasijõudnuks – ­takistab elu nautimast suutmatus tulla emotsionaalselt toime teadmisega, et ükspäev tuleb ­kindlasti surra.

Iseäranis rahutuks tegevalt ja demotiveerivalt näib sealjuures ­mõjuvat usaldusväärse ja kontrollitava info puudumine selle ­kohta, kas pärast mõttelisi lõputiitreid ootab teispool transtsendentset pimedusemüüri ees midagi muud kui ­ääretu ja lõputu olematus.

Just seda võimalikku olematust ei suuda inimene millegipärast kuidagi ära händlida. Asjaolu, et bioloogilises plaanis saame paratamatult mullaks ja väetiseks ning elame geenikoodi räbalatena edasi oma lastes ja lapselastes (kel neid olema satub), ei paista olevat just suur lohutus.

Mistap otsib inimene siin maa peal ikka endale ühtaegu nii meta­füüsilist isa kui ka metafüüsilist kodu. Ehk teisisõnu: religioosset õpetust, mis suudaks veenval ja rahustaval moel lubada, et inimene on tegelikult jumalikku ja kosmilist päritolu ning meid – või vähe­malt meie surematuid hingekesi – oodatakse pärast surma kuskil kaadri taga pikisilmi ning kohale jõudes algab VIP-teenindusega õnnis, luksuslik ja vaevustevaba igavene elu.

Peaaegu kõik religioossed õpetused põhinevad vaikival eeldusel, et surmaga saab kaubelda, et spirituaalset kapitali on võimalik koguda ja vahendada ning et maapealne elu on kui iselaadne investeerimisfond, mis hakkab suuri dividende andma pärast oma lõppu, kui inimene on end sellest «hädaorust» endale valitud religioosse õpetuse ja/või õpetaja juhiseid järgides (ehk kujuteldavale jumalale väidetavalt meele­pärasel moel) võimalikult vagalt ja vaguralt läbi lohistanud.

Organiseeritud religioonid ja esoteerilised õpetused turustavad kõik ühel või teisel moel ­hauajärgset elu, toituvad inimeste suutmatusest tulla toime oma surelikkuse fakti ning sellest tõukuva hirmu ja tühisustundega. Aga kuidas vastavate koolkondade vahel valida? Eestlasele oli kristlus aastasadu peaaegu ainuke, paljuski ainuvõimalik ning suuresti pealesunnitud valik. Praegu aga, mil maailm lahti ning info liigub, võib oma spirituaalset kodu ja lunastavat pääsemist otsida ka mujalt.

Kui mõelda religioossetest õpetustest kui suurtest restoranikettidest, siis nooruslikumate ja uuendusmeelsemate usuteenuste klientide silmis on kristlus Eestis täna­päeval nagu McDonald’s: liiga odav, ­kättesaadav ja ebaeksklusiivne. Justkui laiatarbe vaimne kiirtoit ­vähenõudliku maitsega ebateadlikule tarbijale. (Olgugi et igava, tuima ja takuse luterluse kõrval pakuvad end ka õigeusk ja katoliiklus, milles on pealtnäha justkui rohkem kirge, glamuuri ja eksootikat.)

Friedrich Nietzsche heitis 19. sajandi lõpus Euroopa ­rahvastele ette, et need pole ristiusu levikust ­peale endale ühtegi uut jumalat loonud: «Peaaegu kaks aastatuhandet ja mitte ainsatki uut jumalat!» Praegu, 21. sajandil, tal selliseks õhkamiseks enam põhjust ega õigust ei oleks, sest kätte jõudnud new age’i ajastul on ka Euroopa usuturg täis kõikvõimalikke butiikreligioone, mis on valmis rääkima, kuidas asjad kõiksuses ja spirituaalsetes sfäärides «tegelikult» käivad, tegelema metafüüsilise suhtekorraldusega ning pealekauba päästma inimese tema enese käest.

Neid teemasid on minu hinnangul seni kajastatud pigem ajakirjanduses kui ilukirjanduses. Sel sügistalvel ilmus aga koguni kaks moodsast usuelust ja esoteerikaturust rääkivat eesti romaani: Tauno Vahteri «Hea venelane» (millest kirjutasin sel teisipäeval Postimehe kultuuriküljel) ning Monica-Linde Klemeti «Rinpotše. Ühe pühendumise lugu», mida vaatlen järgnevas.

«Rinpotše» keskmes on varakeskealine eesti abielupaar, kes käinud viis aastat järjest igal suvel vaimukosutust ja eluõpetust saamas ühes Põhja-Hispaania budistlikus keskuses ning püüab seal saadud õpetust rakendada oma igapäevaelus ja paarisuhtes. See õnnestub vahelduva eduga, kuni ei õnnestu ühtäkki enam peaaegu üldse. Ning kuna kahe peategelase religioosse pühendumise aste on erinev, algab pikaldane, valuline ja pöördumatu lahku­vajumine, mida Klemet on kujutanud päris nüansirikkalt, veenvalt ning mõtlemapanevalt.