Ans. Andur - lihtsalt vanad sõbrad, kes tinistavad vahel pilli

Ans. Andur aktsioonis: Madis Aesma (vasakult), Madis Kirss, Gert Pajuväli ja Mihkel Kirss. Foto: Raul Viitung

Juhtivaid indiebände Ans. Andur on välja tulnud uue, järjekorras neljanda kauamängivaga «Kõverad». Uuris ka Postimees, kuidas Anduril pärast uut plaati elu läheb.

Tähtsamad asjad alguses. Plaadi pealkiri hakkab kohe silma, jääb meelde. Miks just «Kõverad»?

Madis Aesma (bass, kitarr, vokaal): Pealkirja panemine on alati meil jube keeruline ja seekord panime siis ühe sellise laulu järgi, mida plaadi peal ei ole, mis jäi albumilt välja. Plaadil oleva loo järgi nimetamine oleks olnud natuke liiga lihtne. Ühtlasi saavad meie rohkem välis- ja saaremaised fännid nüüd harjutada õ-tähe hääldamist.

«Kõverad» ilmus Vaiko Epliku plaadifirma Mortimer Snerd alt. Miks te plaadifirmat vahetasite? Kas keegi on nüüd kellegi peale pahane ka?

Madis Aesma: Pigem ilmus see meie enda alt, Mortimer Snerd on rohkem nagu abitugi ja levitaja. Mille eest Vaikole suur fänks. Ja suur fänks ka Reinule (Fuks – toim) ja Seksoundile suht hindamatu abi eest eelnevatel aastatel. Võib-olla on keegi meie peale pahane, ei kujuta ette. Aga ei usu ka samas.

Naljaga pooleks võikski «Kõveraid» tegelikult muusikaliselt pidada rohkem Mortimer Snerdi kui Seksoundi plaadiks. Zappa ja progerock’i mõjusid on siin-seal nähtud, lood on muutunud keerulisemaks. Mõnel puhul hakkab kõrva selline Tallinn-80-regatiproge vaib. Rääkige sellest uuest Andurist.

Madis Aesma: Keerulisemad on nad võib-olla küll, aga eks see oleneb, mis nurga pealt vaadata. Mis progesse puutub, siis tegelikult on selle plaadi peal ju ainult üks progemõjutustega lugu, see «Välismaistes hotellides». Seda lugu defineeriv käik hakkas mul peas kummitama öösel proovist koju jalutades, olin enne kodus vaadanud isa Genesise laiv-­DVDd, see oli neljaliikmelise Genesise aeg enne Steve Hacketti äraminekut ja ma ise kujutasin seda riffi oma peas ette.

Ilmselt tulevad need seosed, ka regatiga, ikka sellest, et kuna meil on lood eestikeelsed, siis arvataksegi, et ju me kodus kuulame ainult Mahavokki, Seitsmendat Meelt ja oleme mingid tohutud ENSV-nostalgikud.

Mainitud bändid on muidugi head, aga üldiselt on selline arvamus muidugi jama, sest ma arvan, et kusagil 80 protsenti eeskujudest ja muusikast, mida me kuulame, on välismaised. Mitte et see mingi siht oleks jällegi.

Mihkel Kirss (kitarr, klahvpillid, vokaal): Eks see tuleb ka pidevast arengust, et tahaks ikka järjest paremini ja rohkem ja suuremalt teha. Mina liigitaks ka juba eelmise plaadi «Kiletron» värske albumiga samasse lahtrisse, vanematest nüansirikkamaks ja keerulisemaks. Produktsioonile oleme ka vist pisut rohkem hakanud mõtlema.

Anduri muusikas – «Kõveratel» tõenäoliselt kõige vähem, kuid ikkagi – on tuntav mingi provintslikkus (kui võrrelda kas või ühe teise Paidest pärit kuti Kali Briisiga). Mõned peavad provintslikkust negatiivseks. Mis teil selle provintslikkusega siis on, et see ikka jutuks tuleb?

Madis Aesma: Oleneb, mida see provintslikkus nüüd tähendab. Kui meid üldse miski mingis suunas tõmbab, siis on see pigem püüd luua sellist muusikat, mis meile endale meeldiks, on see siis nüüd provintslik või mitte. Ma ei mäleta, et me oleks kordagi üritanud mõnda lugu niimoodi teha, et «oh, katsuks nüüd sedasi, et see kõlaks nagu mingite perifeersete maakate bändi oma».

Iseenesest elulises mõttes Paide kui väikelinna vaib on muidugi tore. Ja kui provintslikkus tähendab, et me oleme nagu Guided By Voices, siis on ka ok.

Mihkel Kirss: Mina ei saa sellest provintslikkuse teemast üldse aru, võib-olla sellepärast, et ma olen provintsist pärit. Aga arvan, et seda provintslikkust kujutatakse pigem ette, kuna teatakse, et oleme Paidest. Kui oleksime Tallinna bänd samade lugudega, ei räägiks keegi kunagi provintslikkusest ega ka sellest, et me oleme Tallinna bänd.

Võib-olla poleks me muidugi jõudnudki siia, kui oleksime Tallinnast, kuna siis me poleks piisavalt eksootilised. Aga tahaks siiski mõelda, et oleme siia jõudnud oma muusika tõttu.

Ans. Anduri puhul võib rääkida pigem millestki minevikulisest kui tulevikulisest, samuti on lapsemeelsusel teie muusikas oluline koht.  Kas minevikku võiks teile enestele pidada muusikaliselt põnevamaks kohaks kui tulevikku?

Madis Aesma: Retronduse ja lapsemeelsusega on suht sama asi nagu provintslikkusegagi – kui keegi kuuleb muusikast välja seda, et me oleme retrobänd või mingid vahvad naiivmõmmid, siis ju me tema jaoks oleme ja väga tore. Kui keegi tahab meid kusagile sobitada, samuti fain, aga ma arvan, et me oleme ennekõike lihtsalt neli pikaajalist sõpra, kes oma kodulinnas aeg-ajalt koos proovikas pilli tinistamas käivad ja paar õlut joovad. Võib-olla see ongi lapsemeelne, kuigi lapsed ei tohi õlut juua.

Madis Kirss (trummid, vokaal): See täiskasvanuiga taob juba väga kuklasse ja võib olla ka lapsemeelne, et ei taha nii kiiresti lapseeast välja tulla. Vahel tundub, et kui me koos oleme, siis me olemegi nagu lapsed. Teeme lapselikke nalju ja vaidleme igasugu tühja-tähja pärast. Minule isiklikult meeldib ka see vanem muusika rohkem kui tänapäeva oma. Sellepärast vist ei olegi endale veel elektritrumme ostnud.

Mihkel Kirss: Põhjus on jah vist ilmselt selles, et me kuulame rohkem vanemat muusikat kui tänapäevast. Pole kunagi üritanud spetsiaalselt ajaga kaasas käia ja teha hetkel moodsat muusikat, vaid pigem üritanud teha ajatut muusikat, mis ei ole ainult omas hetkes kinni. Iseasi, kui hästi see välja on tulnud.

Meile on alati tähtsam olnud lugu ise: meloodia, harmooniad, huvitavad akordijärgnevused... Mitte et kasutada alati hästi moodsat produktsiooni ja saunde, samas kui mingit lugu võib-olla kõigi nende kihtide all polegi. Kuulsin raadiost hiljuti, et isegi Coldplay teeb tänapäeval dubstep’i! Meil on teine strateegia, et püsima jääda.

«Kõverad»

Ans. Andur
Mortimer Snerd
2012