Hella Wuolijoki – naine, kes ei mahtunud Soome ära

Vanglas: Jätkusõja ajal mõisteti Hella Wuolijoki (Tiina Weckström) süüdi riigireetmises ja mõisteti eluks ajaks vangl.

FOTO: Kaader filmist

Juha Wuolijoki kannab sama nime mis Hella Wuolijoki. Küsisime välkintervjuus režissöörilt, kes tegutseb praegu ookeani taga Los Angeleses ja on väga hõivatud, kas see on juhus.


Kõigepealt, Hella Wuolijoki on teile ... kes?

Hella Wuolijoki abikaasa Sulo Wuolijoki oli minu vanavanaisa Wäinö (1872–1947, oli Eduskunna sotsiaaldemokraadist saadik nagu Sulogi – toim) vend. Sulo ja Wäino olid mõlemad ühel ajal Hellast sisse võetud, aga Sulo võitis selle lahingu.

Sulo Wuolijokit näeme korraks ka filmi alguses, küll mitte kõige paremas valguses, kui lugupeetud rahvasaadik ilmub purjuspäi koju – teada on, et ta pidas pudeliga tõesti sinasõprust –, nad kraaklevad Hellaga, seda lapse silme all. Abielu läheb lõhki, aga vahejuhtum osutab, et mitte ainult Sulo viinavea pärast, kuigi seda on peetud peamiseks põhjuseks. Miks see nii õnnelikult alanud kooselu teie arvates nõnda lõppes?

Hella oli erandlik ja võimukas naine. Meeles tasub pidada seda, et 1920ndatel-1930ndatel oli veel väga ebatavaline, et üks naine võib ärimaailmas nõnda suurt karjääri teha. Hella reisis maailmas palju ringi ja...

Millist märki kannab Hella Wuolijoki teie suguvõsa, Wuolijokide suulises või kirjalikus traditsioonis – on ta positiivne või negatiivne kangelane? Kas temast anekdoote ka räägitakse?

Muidugi olen lapsepõlvest saadik kuulnud Hellast palju jutte, mõned neist puudutavad ka meie suvekodu Hauhot. Ei mäleta aga, et need jutud või Hella isik oleks värvilt kaldunud ühes või teises suunas.

Kui palju on üldse «Hella W» sünniloo taga veresugulust?

Üldse mitte. Pigem pani see mind muretsema, kas see ei tee minust ebapädevat või negatiivses mõttes erapoolikut tõlgendajat. Lõpuks leidsin, et ei tee.

Usun, et kõik filmitegijad otsivad inimesi, kes oleks äärmiselt huvitavad, intrigeerivad ja vastuolulised. Ja Hella seda vaieldamatult on. Mida enam ma tema kohta lugesin, seda enam hakkas ta isik, aga ka see aeg, milles ta tegutses, mind huvitama. Lõplik otsus film teha sündis siis, kui ma sain kampa väga hea stsenaristi Outi Nyytäja.

Nii et mingit veresugulust, soovi midagi oma juurte juures välja selgitada või mingeid arveid klaarida, selles ei ole. Ja sugulusest tingitud paineid ka mitte.  

Seda, mis või kelle mängu mängis Hella Wuolijoki Soome poliitikas tegelikult, pole siiani «ära seletatud», vähemalt seni, kuni Venemaa salateenistuste arhiivid püsivad lukus – oli ta tõesti Nõukogude spioon, varjunimega Poeet, või ikkagi Soome patrioot, peen strateeg, kes hindas täpsemalt kui toonane võimuladvik Soome geopoliitilist situatsiooni, päästes näiteks Talvesõjas riigi hävingust. Kas te isiklikult usute seda spiooniversiooni?

Filmitegijana ma ei või ja ka ei taha võtta siin seisukohta. Hoopis olulisem on mulle see, kuidas eesti publik filmi vastu võtab ja mida nemad sellest arvavad.

Aga soomlased, kas nemad usuvad? Milline on üldse suhtumine Wuolijokisse, kui üleüldiselt armastatud kirjanduslik looming kõrvale jätta?

Olin üllatunud, kui tugevaid tundeid tekitas Hella Soomes, kui film välja tuli. Noorem sugupõlv vaatas teda mõistagi üsna teistsugusest vaatepunktist, ärinaisena, võimuka naisena, emana, kirjanikuna. Mind on ikka võlunud mõte, et Hellas on koos mitu isikut. Kui ta oleks fiktiivne tegelane, poleks ta usutav.

Film osutab mitmel puhul, et Wuolijoki oli Soomes tõrjutud, ta ise ütleb, et ei kõlba soomlaseks. Näiteks küsitakse talt ülekuulamisel rahvust ja kui Wuolijoki vastab, et on soomlane, parandab uurija, et ei, eestlane, lihtsalt Soome kodakondsusega. Kui palju oli küsimus rahvuses, kui palju lihtsalt maailmavaates?

Hellat oli soomlastele «liiga palju». Ta ei mahtunud Soome ära. Ta oli häälekas ja suurustlev, mitte just väga tagasihoidlik. Ka see, et ta oskas teha mitut asja. Tema eesti taust oli vaid väike osa tervikust, aga ju andis see kadedatele soomlastele hea ja hõlpsa ajendi kedagi mutta tampida, nagu see sünnib sisserännanutega ka praegu. Nii see kahjuks on – Soomes võimutseb tugev immigrantide-vastasus.

«Hella W» keskendub aastaile 1939–1944, Talvesõjale ja Jätkusõjale, peamiselt on juttu sellest, kuidas Wuolijoki viimase ajal riigireetmise pärast eluks ajaks vangi mõistetakse. Miks just see periood? Miks mitte see, kui Wuolijokist sai tegelikult Stalini-näolise kommunismi imetleja?

Hellast oleks saanud 10-osalise telesarja. Otsustasime siiski teha ühe pika filmi. Stsenaariumi kirjutamise aeg oli üsna pikk ja raske, kahjuks pidime loobuma paljudest huvitavatest stseenidest ja ajaloolistest sündmustest.

Jukka Tarkka on kirjutanud, et Wuolijokil oli kolm vaimset isamaad: Eesti, Soome ja NSV Liit – viimast ta imetles. Millest selline vaimustus – kas ta siis ei teadnud, mis toimub? Et Tõnisson on maha lastud ja osa rahvast küüditatud? Või pigistas ta silma lihtsalt kinni?

Huvitav küsimus. Hellas oli palju külgi, mida ei saa seletada. Ta oli väga taibukas ja jagas väga hästi, mis maailmas toimub, aga samal ajal oli ta ka väga tundeline inimene.  
 
Wuolijoki on nii värvikas ja vastuoluline tegelane, et raske on teda ühe raamatu või filmi sisse ära mahutada. Millist lõivu olete seda tehes pidanud maksma teie? Mida olete tahtnud Wuolijoki puhul ise rõhutada?

Nii on. Ainus, mis ma soovin, on see, et film ärataks huvi Hella ja tema elu vastu või suunaks raamatute juurde, mis jutustavad temast põhjalikumalt. Hellast on tohutult kirjutatud ja ta on mitmes asjas eelkäija. Hellat võib vaadelda lõpututest vaatepunktidest, mitte ainult ajaloolise isiku või kirjanikuna.

Eestit puudutavat on filmis näpuotsaga, kui see põgus päritoluküsimus välja jätta, kuigi meie kirjandusuurija Oskar Kruus on Wuolijokit nimetanud kõige kuulsamaks eestlannaks maailmas – üldse tundub, et Wuolijoki hoidis 1940ndatel-1950ndatel oma suud Eesti suhtes nimme lukus. Siiski, kas midagi jäi ka välja?  

Tegelikult mitte.

Küll olete Eestis filminud, näiteks Marlebäcki mõisat Palmses. Miks nii?

Eestis filmimine oli juba ette paika pandud, kahjuks ei toetanud Eesti Filmi Sihtasutus meie filmi. Väidan, et «Hella W» on üks vähestest soome filmidest, mis on üles võetud osaliselt Eestis, kuigi ilma siinse filmi sihtasutuse toetuseta.

Aga muidu olid Eesti võttepaigad lihtsalt paremad kui need, mida leidsime Soomest.

Teie eelmine film «Jõululugu» oli piiri taga väga menukas, 120 riigi levi ja miljon vaatajat. Kas «Hella W» võiks samuti õnnestuda, mõistagi mitte nii mastaapselt – vaatamata sellele, et vajab teadmisi Soome ajaloost?

Filmil on olemas rahvusvaheline levitaja ja nagu tundub, huvitavad vaatajat praegu lood tugevatest ajaloolistest naistest. Eks näis. Iseäranis rõõmus olen aga selle filmi Eesti kinolevi üle.

«Hella W»
Režissöör Juha Wuolijoki
Soome 2011
Alates 9. märtsist Tallinna kinodes Coca-Cola Plaza ja Artis ning Tartu kinos Cinamon

 

Tagasi üles