Uus film - häbitute ihade maailm

Brandoni (Michael Fassbender) hedonistlikku idülli lööb mõra õde Sissy (Carey Mulligan).

FOTO: Kaader filmist

Filmi avastseen on kaunilt kõnekas – kolmekümnendates mees lamab voodis, tema näos on sõnulseletamatut ängi, kaamera vaatab teda ülevalt, alasti keha ümber kunstlik-lohakalt seatud kallis sinine lina. Tekib tunne justkui mõnest detailitäpsest maalist. Vaikusele lisatakse rahutust tekitav tiksumine, mille kestel saame vähem kui kümne minutiga dialoogivaba, kuid kõneka sissejuhatuse peategelase Brandoni (Michael Fassbender) ellu.



Ta on nägus mees, kes oskab maksma panna oma võluvat džentelmenlikku sarmi. Tal on üsna tasuv, aga ilmselt mitte eriti suurt vaimustust tekitav töökoht peenes IT-firmas. Sealt saadav palk on igatahes piisav, et kanda kauneid riideid, pidutseda klubides, omada muljetavaldava vaatega urbanistlikku korterit Manhattanil või kulutada rohelist krabisevat silmagi pilgutamata kallitele prostituutidele.

Milleks veel armastus?

Brandonil on detailitäpset silma, mis jätab hetkega meelde naiste silmavärvi, ta oskab olla õrn, tundlik ja haavatav sama hästi kui jõuline, hoolimatu ja enesekindel. Ta meeldib naistele, kuid ta väldib igasugust pikemaajalist suhet või selle võimalikkust.

Brandon ei mõista, milleks ja kellele on tänapäeval veel olemas abielu. Tema elu täidavad üheöösuhted, suurtes kogustes tarbitav porno, lõbutüdrukud või kas või eneserahuldamine töö juures vetsukabiinis.
Brandoni üksildast introvertlikku hedonistlik-elitaarset idülli rikub ootamatult tema korterisse sisse sadav noorem õeke Sissy (Carey Mulligan), kes unistab elust New Yorgis, kuid vajab üle kõige lihtsalt armastust, hoolivust, seda, et keegi teda kas või kallistaks. Brandonis, kel puudub võime tunda lähedust, armastada armastatuga, hoida oma lihast õde kaitsvate käte vahel, tekitab see ebamugavust ja kõik sellesuunalised püüded jooksevad rohkem või vähem piinlikult liiva.

Võrdlus maaliga pole «Häbi» puhul juhuslik – just kunstimaailmast on pärit Steve McQueen. Alles 2009. aastal esindas ta britte Veneetsia biennaalil ja kümme aastat varem on teda pärjatud maineka Turneri auhinnaga.

2008. aastal oli McQueeni ootamatult jõuline debüütfilm «Nälg» kindlasti üks eredamaid ja kõneldumaid teoseid, mis võitis ka mitukümmend auhinda, nende seas PÖFF­i grand prix’. Samas filmis tegi oma läbilöögirolli ka Fassbender, kehastades näljastreikijat Bobby Sandsi.

Mitteverbaalsest maailmast tulnud lavastaja oskab koos kunstniku ja operaatoriga teha stseenid fotograafiliselt tabavaks, mis annab võimaluse kasutada vähem tühja dialoogi. Konteksti tekitab keskkond, hea helipilt ja jõuline kehalisus, mida Fassbender täiusliku näitleja kombel julgelt kasutada oskab. Teised karakterid jäävad selgelt ja teadlikult varju.

Seks, nüüd ja kohe!

«Häbi» on meisterlikult lihtne film, mis tõstatab ühiskonnas seni pigem mitte nii otseselt üleval oleva teema. Lavastaja on loonud (või peegeldab?) maailma, kus suhetest on kadunud salapära, erootika, kättesaamatus. Seks on võtmiseks ja tarbimiseks, nüüd ja kohe, kiiresti, igal ajahetkel. See on produkt, mis levib nagu viirus ning võib nakatada keda iganes soost või sotsiaalsest staatusest hoolimata.

Režissöör vaatleb seksisõltuvust küll jõulise alastusega, ent samas rahuliku tavapärasusega, tekitades paralleeli ükskõik millise sõltuvusega. McQueeni enda sõnul taandub kõik kättesaadavusele. Kui poodides on rohkem rasvaseid tooteid, lähevad inimesed paksuks. Sama puudutab alkoholi.

«Häbi» on kui laiendatud portree, kust peegeldub modernse urbanistliku elu suhete varjupool. McQueeni skalpellterav pintsel avab meie endi mitmesse suunda kiskuvat inimolemust sügavalt ja universaalselt. See on meisterlik maal maailmast, milles võime armastada on jäänud väiksemaks võimust tarbida seksuaalset rahuldust.

«Häbi»
Režissöör Steve McQueen
Suurbritannia 2011
9. märtsist Tallinna ja Tartu kinodes

Tagasi üles