Kultuurisoovitused

Kui olemine valgub kuidagi nagu laiali...

Olle Lauli «Kodutuse» tegevus rullub lahti Lasnamäel.

FOTO: Liis Treimann

Postimees tutvustab Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominente. Siin on parimad raamatud proosa kategoorias. Aastaauhindade laureaadid kuulutatakse välja   14. märtsil.


Me ette laotatakse kümnete ja kümnete lehekülgede kaupa segaseid dialooge, mööda Tallinna ja kaugemalgi ringiekslemisi, lahustunud nime ja isiksusega peategelase sisemonolooge, aga ei anta vähimatki aimu, mis toimub, ehkki toimuvat just nagu kirjeldataks mikroskoopilise täpsusega. Aga miks need asjad nii on? Mis tüüp see on? Miks see naine Kati nii ära keerab?

Raamat jahmatab lugejat, kes elus – igaüks meist, loomulikult – peaks ju olema harjunud igasuguste irratsionaalsete olukordadega, vaadake, elu ei kirjutata raamatute järgi, elus pidevalt kõik logiseb, kõik jõllitab meile pärani silmi otsa ega anna vastuseid, elu jookseb kogu aeg eest ära.

Ja nüüd lõpuks üks eluline raamat. Mitte et neid üldse ei kirjutataks, kirjutatakse ikka ja ka Eestis, aeg-ajalt. Aga väärt kunst on see, mis lööb, mida lugedes (kuulates, vaadates, sõltuvalt alaliigist, igal juhul aga kõigi meeltega kaasa minnes) sa tajud: midagi sellist ma pole enne lugenud, see nüüd sõnastabki mingid asjad nii, nagu need asjad on ammu sõnastamist ­oodanud.

Meespeategelane on Merko.

Stseen autost, Merko, Kati ja tüdruk.

««Kuule, mis su nimi on üldse?» «Merko,» porises Kati. «Ja ta ise ei mõista rääkida või? Keelt suus pole?» «Merko, Merko,» purtsatas Kati naerma. «Perekonnanimi on tal... on... Ehituse... pfähh, mis see oli! Eesti...» «Nõme,» nähvas tüdruk. «Saa kaineks.» «Kuule, mis su perekonnanimi üldse on?» pöördus Kati Merko poole. «Mingi ka tulnuka nimi...» «Ma ei taha nimest üldse rääkidagi,» ütles Merko. «Sa räägid küll, kui ma palun,» nähvas Kati. «Fakk, jäta ta rahule!» kisas tüdruk. «Sa lased mul taga rääkida vä!... Hei, Merko, kesse sul siin maja ümber kolab, ah? Mingi täishaige rets. Mantliga.» Ta pööras pead ja vaatas Merkole otsa. Merko kükitas tagaistmel kõveras.»

Ma olen lapsest saati mõelnud, miks inimesed ei räägi raamatutes nii, nagu nad elus räägivad. Ja ehkki ma olen aastatega aru saanud põhjustest – erinevad ajad, kombed, kõneviisid, žanrid, troobid, lood ja ülepea eesmärgid–, juurküsimused jäävad. Biitnikud tegid seda ja eks keegi vahel ikka teeb, aga pseudonüümi Olle Lauli taga peitub keegi vaim, kes on kohal, kui toimuvad kõige banaalsemad protsessid argises, ent ometi müstilises elus, ja ta salvestab lõigud sellest, mida keegi teine ei pea vajalikuks salvestada, aga kui kõnekas ja tähenduslik on just see kõlgas, mida ei saa mingi Suure Narratiivi külge riputada ja efektseid kujundeid täis laadida, kui kõnekas on alasti elu. Millest Lauli romaan pulbitseb. See romaan ei ole kunstlik, see on kunst, see on elu, see on see, mida kinni ei püüa.

Jõudsin raamatus päris kaugele ja ikka veel tundus, et see on psühhedeelne vabalangemine, autor ei tea, kuhu ta oma tekstiga kukub, ja juba see tundus piisavalt hea, rabavalt hea. Aga loeme edasi: filigraanne psühholoogia, niitpeen dialoog, need kummalised (aga täiesti üks ühele elulised) sündmused ei ole juhuslik vohamine.

Me näeme tagajärgi ja meid viiakse põhjusteni. Kõik on esimesest sõnast («Ei») viimaseni («kodutu») läbi mõeldud. Manipuleerida sellisel ratsionaalsuse tasemel ja jätta nähtuse sisse viidud osapoolele (lugejale, tunnetajale, mõistjale) enamik ajast mulje, et nad on paisatud keset stiihiat, tähendab täppistööd ja sügavat tahet inimestele midagi öelda. Laulil on midagi öelda, mida, seda ma ei ütle, aga see on teos, kus vorm ja sisu on täpselt sama asi.

«Kodutus» peaks olema kohustuslik igale täie mõistusega täiskasvanule, aga ei tea kah, sest lugedes suudab autor tekitada lugejas tunde, et ta saab osa millestki ainult väljavalitutele mõeldust – ja noh, loomulikult see ei ole eestlase lauakirjandus: see ei ole kokaraamat ega raamat autoistmete hooldusest või iPadi koti värvi vastavusest inimese horoskoobiga, või mis kurat seal edetabelis esineski.

Pole oluline. Aga mu rõõm on suur, et meil on kirjanikke, kes mõtlevad kaugemale ja sügavamale, et tegeldakse olemise kõige hapramate tahkudega (uutest eksistentsialistidest paneks kõrvale Laulile vastandliku keelekasutusega Ashilevi) ja et... et... et-et-et... ajalehelaused on ikka nõmedad.

Raamat

Olle Lauli
«Kodutus»
Tuum, 2011
484 lk

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles