Mees metsast kirjutas aasta parima romaani

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Olle Lauli «Kodutuses» on Tallinn, Lasnamäe ja Stockmanni ümbrus olulised.

FOTO: Mihkel Maripuu

Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali žürii hinnangul on 2011. aastal ilmunud parim kodumaine proosaraamat Olle Lauli «Kodutus».


Lauli kohta võib öelda, et ta on mees metsast – Lauli pseudonüümi all kirjutav Olev Lillemets (50) töötab RMKs. Eesti kirjandusilmaga tekkisid tal esimesed kokkupuuted kuus aastat tagasi, mil tema kirjutatud «Niguliste õpilased» võitis romaanivõistlusel teise koha.

 Kõnekeelse, kohati segaste dialoogidega, unenäolise ja samal ajal halastamatult realistliku «Kodutuse» peategelane elab Lasnamäel ja keeldub paindumast talle ühiskonnas välja valitud vormi. Mees eelistab töölkäimisele lihtsalt olla, isegi kui sellega kaasneb nälg ja kodutus.

Samas ei räägi «Kodutus», mis on Olle Lauli kolmest romaanist koosneva tsükli teine raamat, sugugi kodutute elust, pigem tänapäevasest ühiskonnast meie ümber.

Palju õnne! Mida teile selline tunnustus tähendab?

Väga palju. Ilmselgelt lisab see julgust ja motivatsiooni kirjandusega tegelemiseks. See suurendab ka tõenäolisust, et saan lausa elukorralduslikult kirjandusega tõsisemalt tegeleda, see lihtsustab kas või kirjastustega suhtlemist. Tunnustus on hea, aga tähtsam on võimalus pühenduda.

Kirjutamine pole teil igapäevane tegevus. Kes te olete?

Olen tavaline ametnik. Püüan lahus hoida seda, kes kirjutab, ja seda, kes tavapärases elus toimetab. Ma ei varja ennast. Aga ma kirjutasin mõned aastat tagasi romaani ja siis tundus mõistlik avaldada see romaanivõitluse formaati kasutades. Ja romaanivõistlusel on pseudonüümi kasutamine loomulik ja nii see Olle Lauli tuli.

Juba varases lapsepõlves oli mul suur tung kirjutada. Tajusin, et kirjutamine on tohutu vabadus, et sa võtad lehe ette ja hakkad kirjutama asju, mida päriselt pole juhtunud. Ja sa teed nad elusaks.

Kuskil 1987. või 1988. aasta Vikerkaares avaldati üks mu jutuke. Mäletan, et kirjutasin selle puhtast rõõmust, et kas ma suudan tekitada teksti, mis on elus, ega selles mingit mõtet polnud.  

Aga kujutage nüüd ette 90ndate aastate alguse maaelu: töötus, ja kui sul on väiksed lapsed...

Loobusite elu tõttu kirjutamisest?

Jah. Mulle meeldib Hemingway ütlus, et kui vähegi saad, siis ära kirjuta. Kirjutama ei pea.

Kvaliteetne tekst on nagu muusika. Musikaalne inimene saab muusikat kuulates aru, kui noodid on mööda. Nii on ka kirjutamisega. Tavaline tööl ketrav inimene on sellises seisundis, et ükskõik mida ta kirjutab, on see inimese kirjutatud. Sa pead saama tavapärasest seisundist välja. Sa pead oma elukorraldusega midagi sellist tegema, et sa rahuneksid ja vaataksid elu natuke kõrvalt. See on nagu nirvaana, sa ei saa seda otseselt püüda. Aga sa saad teha midagi, mis teeks juhtumise võimalikuks.

Mina lükkasin kirjutamist 10–15 aastat edasi. Ja nüüd on mul kolmas romaan ootel. Hetkel pole mul ettekujutust, millal saan panna ukse kinni ja pühenduda kirjutamisele.

Olen kuulnud, et kolm kirjastust lükkasid «Kodutuse» käsikirja tagasi.

Jah. Kirjastuste nimesid ma ei avaldaks Kõik algas sellest, et Doris Karevale, kes oli eelmist romaani žüriis hinnanud, väga meeldis mu uus käsikiri.

Aga pärast kolmanda kirjastuse eitavat vastust tundsin tugevat depressiooni, et ma ei saagi raamatut avaldada. Siis võtsin ühendust Jan Kausiga, sest teadsin, et minu esimene romaan talle meeldis. Tema on täpselt see isik, tänu kellele romaan lõpuks ilmus.

Eestis on romaani kirjutamine praktiliselt sama võimalik kui professionaalne viinamarjakasvatamine. Kui üritad tulud ja kulud kokku viia, siis jääb suur auk sinna vahele. Kultuurkapitali toetuseta seda raamatut olemas ei oleks, kultuurkapital on äärmiselt vajalik asi, aga kulkast on abi siis, kui oled ellujäämise suutnud lahendada kirjandusväliselt.

Kuidas hindate nn konkurente?

Nad pole konkurendid. Tundub, et eesti romaan, proosa üldse, läheb vaikselt paremaks. Mulle meeldib Kai Aareleiu «Vene veri», ta on tabanud hästi täpselt valupunkte, eesti rahva juuri. Selle raamatu vorm on hästi fragmentaarne kiirpilk.

Mina romaanikirjutajana tajusin, et seal on tohutult materjali, millest veel saaks kirjutada. Võib-olla pole seda vaja teha. Aga mis ma tahan öelda: tõenäoliselt nii, nagu Kai kirjutab, ongi võimalik Eestis praegu kirjutada – hakitud tükikesed, mis kokku annavad terviku.

Rein Raua «Hotell Amalfi» vaba lend meeldis. Tundus, et ta väga kaifis selle teksti kirjutamist, see oli pooleldi nagu mäng ja samal ajal ka väga tõsine.

Rebekka Lotman ütles, et see 2011 oli ängi aasta. Kirjanduse äng pole see äng, mis on igapäevases elus. Kui kirjutada ainult ilujuttu, siis kaoks kirjandusest eksistentsiaalne sügavus. Mina olen selle ängiga tahtnud jõuda millenigi, milleni jõuad paratamatult läbi raskete asjade.

Depressiivsusel vaid depressiivsuse pärast pole mõtet. Jumal, suur eksistentsiaalne helgus peaks sealt läbi kumama. Kui selle ära tajud, siis jubedad elu pinnavirvendused ongi vaid pinnavirvendused.

Milan Kundera on öelnud, et romaan on nagu jumala naer. Romaani kirjutaja on mõneti nagu jumal. Ma tõstan ennast välja sellest inimese positsioonist, vaatan asju kõrvalt, vaatan väljaspool head ja kurja ja lasen asjadel elada ja olla. See, mis tundub inimesele kurb või traagiline, on jumala positsioonist vaadates suur mäng, ja selles on võimalik märgata voolamist ja lõbusust.

Kui küsisin endalt, et kui palju minu raamatu ängis on sotsiaalkriitikat, siis jõudsin vastuseni, et saame rääkida vaid ängistuse või kurvameelsuse määrast, inimene pole kunagi täiesti rahul ega ka täiesti maas.
Ka minu romaani peategelane on mingil hetkel sellest kõigest üle, aga loomalik instinkt tirib ta taas maailma tagasi. Ta visklebki taeva ja maa vahel. See ongi inimeksistentsi igavene absoluutne paratamatus. Sest suund, kuhu tahad liikuda, on ikka taeva poole.

Miks ikkagi selline peategelane, kes ei soovi asetuda ühiskonna raamidesse, samas saame teada, et ta on olnud ja on tegelikult seniajani hinnatud spetsialist?  Olen kuulnud hinnangut, et peategelane on narkomaan või siis aidsihaige; mina nägin temas pigem inimest, kellel sai ühel hetkel kõrini.

Kui me Janiga romaani läbi käisime, toimetasime, siis üritasin talle sõnastada peategelast, ja avastasin, kui raske on mul leida sõnu tema iseloomustamiseks. Kõige ausam vastus on, et ma tegelikult ei tea.
Võib ju küsida, miks me peaksime selle ühiskonna konstruktsiooniga harmoneerima. Ei pea ju.

Kas siin on teie enda konflikt?

See on see, et kui palju on autorit selles peategelases. Õige vastus on, et raamatus on olulisi tegelasi mitu, ja mina olen nad kõik. Mingi osa minust tahab sellest kõigest vabaneda, eemale liikuda, kas või sellest samast rutiinist ja mõttetusest, ja siis kui olen eemal, siis tahan tagasi.

Kui mõelda sellele, mis selle tegelasega lõpus juhtub või kuidas tema probleem lõpuks laheneb, siis selgub ju, et tegelikult oli see vend algusest peale samas seisus. Meie kõigi teadvuses istub sees tunne, et lõpp on kaugel. Me ei taju lõppu, tegeleme igapäevaga. Tema tajus, kui ajaline on see kõik on. Aga kui tajud elu ajutisust, siis paneb see su automaatselt teisiti käituma.

Kas teie tundsite?

Võrdleksin romaani sündi fotode ilmutamisega. Alguses fotole ilmuvad pildid ei moodusta ju tervikut, alles lõpus näed sa seda. Tajusin, et eksisteerib keegi, ja ma hakkasin natuke nagu tema elu elama. Natuke teise pilguga maailma vaatama, ja siis  tekkisidki mingid situatsioonid. Ma hakkasin neid dokumenteerima, siis ilmusid veel mingid tüübid, ma ei saanud aru, miks ja kust nad tulid. Aga romaani sünnis on midagi müstilist. Käsitöö pool on ka olemas.

Üheski minu raamatus pole ühtegi konkreetset prototüüpi.

Uku Masing on inimese vanglaid defineerinud, et kõigepealt on sinu terve mõistuse mina, siis sinu perekond, siis ühiskond, ja lõpuks jõuab ta välja kõiksusesse, et sa vaatad taevasse ja tead, et tema on seal ja sina oled siin.

Inimesel ei saa olla ühtegi kohta, mis on täiesti kindel. Sellest see kodutus. See on üks dimensioon. Ja samas ka kodu laias mõistes, et kui palju on Eesti meie kodu ja mis see kodu meiega teeb.

Kõik «Kodutuse» tegelased on saanud minevikus haiget, keegi pole ses loos õnnelik.

Armastust ka pole. Mõtleme näiteks ühe tegelase Kati peale ja kujutame ette, et see raamat räägib tema elu ühest väiksest lõigust, kus ta pole õnnelik ja armastav. Aga kui kujutame Katit pärast raamatus kirjeldatud aega, vaatame tema elu näiteks kaks aastat hiljem, siis on võib-olla kõik muutunud, ja sealt edasi kahe aasta pärast on taas kõik muutunud. Inimese elu ongi selline.

Olete viidanud jumalale. Kas usk on teie elus olulisel kohal?

Jumal on üldse kõige olulisem. See on selge, et mõlemad romaanid kirjeldavad jumala poole liikumist, aga mitte mingil juhul ei seostu see ühegi religiooniga. Religioonid on jumala poole liikumise pidurid. Jumal on ikkagi rõõm ja vabadus. Minule kõige lähem mõtteviis on budism.

Miks just Olle Lauli?

Lauli küla on olemas umbes sealkandis, kus ma elan. Ja nagu «Kodutuses» selgub, nimed ei tähenda mitte midagi. See räägib identiteedi haprusest või ebaolulisusest üldse. Vaatan oma mõlemat identiteeti natuke kõrvalt, kohati imestan, et miks olen selline või teistsugune. Mis tähtsust sel kõigel lõpuks on? Kõik identiteedid on mäng kokkulepitud reeglitega selles kultuuriruumis.

On ilmselge, et paljudele ei meeldi see raamat, mõnele meeldib, mina ei meeldi ka kõigile.  Arvamusi on palju. Kantist peale on teada, et tõeline reaalsus on tunnetamatu. Ümberringi on miljonid-miljardid väikesed lood, mida me mingil hetkel usume ja mis meile sobivad. Mul on üsna ükskõik, siiralt, mida minust arvatakse.

Kui mõeldakse halvasti, siis on selles mõttes tülikas, et loob elus ebamugavusi. Aga kõigile meeldida tähendaks, et ma ise platseeruks sellesse seltskonda, kellele meeldib «Õnne 13». Mulle ei meeleldi tavaliselt see, mis massidele. Ja kuidas siis raamat, mis on mingil kujul materialiseerunud mina, saaks meeldida tuhandetele?

Öeldakse, et peab mõtlema lugeja peale. Vastupidi. Kirjutamise protsessi ratsionaalselt kirjeldada ei saa. Aga mulle lihtsalt meeldib selline maailmas olemise viis. Kirjutamine. Mul on siis hea. Ja teine asi – ma tahan leida omasuguseid, inimesi, kellega haakun, ja see raamat aitab mul neid leida. Siis on mul jälle hea tunne, et näe, ma pole üksi.

«Kodutuse» arvustus ilmus Posimehe AKs 18.02.2012

Laureaadid
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaadid  2011. aasta loomingu eest

•    Ilukirjanduslik proosa: Olle Lauli «Kodutus»
•    Luule:  Kalju Kruusa «Tühhja»
•    Esseistika: Tõnu Õnnepalu «Ainus armastus. Valik esseid»
•    Vabaauhind: Andrei Hvostovi «Sillamäe passioon»
•    Näitekirjandus: Jaan Kruusvalli «Tasandikkude helinad»
•    Laste- ja noorsookirjandus:  Ilmar Tomuski «Volli vanad vigurid»
•    Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde: Leena Tomasberg – Claude Simoni «Flandria tee»
•    Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde: Maima Grinberga – Jaan Krossi «Professor Martensi ärasõit»
•    Venekeelsete autorite kirjandusauhind:  Andrei Ivanov – «Kopengaga» ja Nil Nerlin – 2011. aasta luulelooming
•    Artikliauhind: Ljubov Kisseljova – «Tegelased ja nende prototüübid. Jaan Krossi novelli «Kolmandad mäed» ja näidendi «Doktor Karelli raske öö» põhjal»

Kirjanduse tähed 2011

Rebekka Lotman

põhižürii esimees

Laureaatide valikul ei lähtunud žürii üksnes teose meisterlikkusest ja kõrgest kirjanduslikust tasemest, vaid tähtis oli ka, et teos tooks eesti kirjandusse midagi uut ja värsket.

Kahtlemata laiendab Olle Lauli «Kodutus» eesti romaani piire nii väljenduselt kui temaatiliselt. Vormilt ja sisult mahukas tükk laotab esmalt lugeja ette sadu lehekülgi tagajärgi, ent viimaks jõuab ka põhjusteni.
Kalju Kruusa «Tühhja» ilmus tegelikult 2010. aasta lõpus ja tollane žürii pärandas selle 2011. aastasse, see on samal ajal lihtne ja mitmeplaaniline, eksistentsialistlik ja vaimukas luulekogu, ning ääretult vormitundlik ja leiutlev. Autor mängib kanooniliste luulevormide – eelkõige soneti – piiridega, keelega ja ka ideedega. Kõik see kannab endas tugevat sotsiaalkriitikat.

Aeg, mil kirjandusteadlastel on vaja töökoha säilitamiseks avaldada järjepanu kindlates ajakirjades kindlate reeglite järgi artikleid, võib varjutada esseistika žanrina. Seda vapustavamana kerkib esile Tõnu Õnnepalu «Ainus armastus. Valik esseid» – teos, mis on esseežanri krooniks, ühtaegu rõhutades, et suurepärasel esseel ei saa olla reegleid. Reegliks võiks noortel esseistidel olla Tõnu Õnnepalu esseede lugemine. Suurteos, mis on nauditav nii kirjanduslikult kui lähenemiselt kirjandusele.

Andrei Hvostovi «Sillamäe passioon» on omaelulooline raamat, mis tundliku ja terava sulega märgib aega, mis praegustele keskealistele nii lähedal, kuid meie lastele juba seletamatusse kaugusse jääb. Tänuväärne pole ainult siinne aja-, vaid ka kohalugu – Hvostov viib meid oma lapsepõlvemaale Sillamäele, mida kohalikud «päris-Eestina» ei tajunudki.

«Tasandikkude helinad», näitemäng Jaan Kruusvallilt, võlus žüriiliikmeid veenvuse ja sügavusega. Kruusvalli elusate dialoogidega näidend hakkab juba lugedes filmina silme ees jooksma, manades esile vaikse, aga paratamatu hääbumise: küla, maja, inimesed.

Tagasi üles