/nginx/o/2012/03/12/1009070t1h47b8.jpg)
Prantsuse helilooja Jules Massenet’ ooper «Werther» põhineb Johann Wolfgang von Goethe romaanil «Noore Wertheri kannatused». Juba romaanis on aimatav valgustusajastu ja romantismi murdejoon. Kui valgustusajastus valitses inimeste elu ja vaimset maailma ratsionaalsus ja mõistuspärasus, ent säilinud oli usk jumalasse ja ettemääratusse ning tähtsad olid ka kohusetunne ja vastutus, siis romantism tõi esiplaanile tunded kui inimloomust juhtivad absoluutsed kategooriad, mille ees kõik pidi taanduma.
«Wertheri» puhul konflikt selles seisnebki, et kokku said valgustusajastu dualistlik ratsionaalsus ja romantismiajastu kõikvõimas armastusejanu.
Traditsioonilises võtmes
Massenet’ ooper järgib Goethe «Wertherit» üsna täpselt: noor luuletaja armub kaunisse ja hoolitsevasse Charlotte’i, vaatamata sellele, et viimane on juba kihlatud teisega. Charlotte, kelle olemuses prevaleerivad tollele ajastule kohaselt kohusetunne ja vastutus, ei anna tunnetele esialgu voli. Lootusetu armastus viib traagilise lõpplahenduseni.
Lavastaja Albert-Andrè Lheureux on lahendanud kogu ooperi traditsioonilises võtmes, ainult ehk lõpu sensuaalne, pikk suudlusstseen on kummardus 21. sajandi vaatajale ja sellisena ka väga mõjuv. Liina Keevalliku lavakujundus toetab lavastaja ideed lasta tegelastel elustuda keset loodust ja viia nende kannatused vastavusse aastaaegade kulgemisega: kevade tärkamisest ja ootusärevusest läbi suvise kodanliku rahulolu sügise kurbusesse ja lõpuks talve jäisesse, surmavasse hingusse.
«Werther» on Massenet’ loomingus erandlik, kuna peategelaseks on mees. Hea tenori leidmine sellesse rolli ongi üks ooperi õnnestumise peamisi eeldusi. Ivan Magri (Itaalia) täitis selles osas kõik ootused. Miski ei kammitsenud tema kaunist, lüürilist ja samas dramaatilist voolavat vokaali ja tema välimus sobis hästi Wertheri tegelaskujuga.
Talle sekundeeris Rootsist pärit metsosopran Katarina Giotas, kelle hääle kume tämber sobis ideaalselt Massenet’ romantismi tumeda värvinguga ja kellest õhkuv naiselikkus aitas mõista kõiki neid tundeid, mida tema tegelaskuju juba loomupäraselt peaks tekitama teda ümbritsevates meeshingedes.
Ilmaasjata ei ole Massenet selle ooperi kangelannaks valinud mitte kõrget, säravat sopranit, vaid madalama hääleliigi, mille kaudu ilmnevad palju mõjusamalt need «tormid ja tungid», mis hakkasid maailma valitsema pärast Goethe «Wertherit». Selles võtmes sobis 15-aastase Sophie rolli ka Alla Popova, kelle häälematerjal ja küpsus pääsesid eriti mõjuma kolmanda vaatuse stseenis koos Charlotte’iga, seal moodustasid Popova madalad noodid Giotase kumeda tämbriga nauditava kooskõla.
Suurepäraselt, nii visuaalselt kui vokaalselt sobisid oma rollidesse ka Taavi Tampuu Charlotte’i abikaasa Albertina ning Märt Jakobson Charlotte’i ja Sophie isana. Lõbusamasse ja pealiskaudsemasse tänapäeva maailma näitasid teed Rasmus Kull Schmidtina ja Simo Breede Johannina. Mõlema poolt oli see väga mõnusalt elupõletajalik rollisooritus.
Dirigent Paul Mägi juhatas orkestrit tundlikult ja täpselt nagu alati, kuid kohati siiski juhtus, et orkester jäi muusikale alla, mitte vastupidi, nagu see ideaalis olema peaks. Aga loodetavasti vigadest õpitakse ja järgmistel etendustel on ebakõlad kõrvaldatud.
Kannatused ikka alles
21. sajandil elame juba kes teab mitmendas «post’is» ja «ismis». Turnime kõikelubatavuse, eetika ja moraali äärealadel ning tarbime armastust tihti nagu kõike muud, mida võib emotsiooniostupõhiselt kätte saada supermarketi riiulilt. Hedonistlik isiklik heaolu on muutunud primaarseks, vastutus- ja kohusetunne on visatud pahatihti ajaloo prügikasti. Kummaline on aga see, et sellest hoolimata pole kannatused maailmast kusagile kadunud.
On see halb või hea? Tulge ja vaadake ise. Kui ka mõelda ei taha, on Massenet’ «Wertheris» olemas kõik, mida tänapäeva inimenegi hästi mõistab: ilus muusika, ilusad inimesed ja kaasakiskuv teostus.
«Werther»
Helilooja Jules Massenet. Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi. Lavastaja Albert-Andrè Lheureux. Kunstnik Liina Keevallik. Valguskunstnik Andres Sarv
Esietendus Vanemuise teatris
10. märtsil