12 kuud kultuuri ehk kultuuripealinna

Foto: Raigo Pajula

Saksa vabakutseline reisiajakirjanik Robert B. Fishman on viimase kaheksa aasta jooksul külastanud 13 Euroopa kultuuripealinna.  Ta on just selline inimene, kelle käest pärida, kuidas Tallinn ülesandega hakkama sai.

Robert, provotseerin teid kõigepealt. Tallinn on pealinn, turiste ja kultuuri niigi täis. Kas poleks olnud õiglasem anda see tiitel mõnele sellisele kohale, näiteks vanale ülikoolilinnale Tartule, mis vajanuks sellist tähelepanu ehk rohkem? Essen, Pecs, Linz, Stavanger, Sibiu, Lille või Turu on kõik just sellised regionaalpoliitilised kultuuripealinnad.

Jah, olen selles sada protsenti kindel. Tallinn ei haaku ideega, mille järgi peaks kultuuripealinna tiitel juhtima tähelepanu nendele kohtadele, mida laiemalt ei teata, või millel on halb kuvand, et seda kultuuri kaudu parandada. Linz näiteks, Austria enda sees on see suhteliselt ebapopulaarne linn, kõik naeravad Linzi üle, seda on peetud provintslikuks, igavaks, industriaal­seks. Sama oli Liverpooliga või Lille’iga Prantsusmaal. Lille asub põhjas, seal sajab alati, inimesed on pahurad, midagi pole teha, ainult vanad tehased, mis ammu enam ei tööta.

Või Essen ja Ruhr – vana tööstuspiirkond, suur tööpuudus, suletud kaevandused, sotsiaalprobleemid, midagi sellist, nagu teil see linn seal Vene piiri ääres – Narva. Just Narva kuvand Eestis on paljuski sama, mis enamikul kultuuripealinnadel omal maal. Kõik need on kohad, mis mängitakse välja hoopis teise, kultuuri nurga alt, et suurendada nende turismipotentsiaali. Pariisi või Londonit kultuuripealinnaks kuulutada pole ju mingit mõtet.

Ju mängib siin kaasa meie väiksus. Tallinna kaudu saab paremini tutvustada kogu Eestit.
Seda ma mõtlesingi. Näiteks Saksamaal ei tea Eestit peaaegu mitte keegi. Ilus ja unikaalne Tallinn on atraktiivne vahend, millega tähelepanu äratada ja veenda inimesi Eestisse tulema. Natuke erinev kontsept, Prantsusmaal näiteks ei saaks Lille’i Pariisi kaudu tutvustada. Sama oli ju ka Vilniusega. Nii et võib-olla on see hea idee, ma ei julge otsustada.

Tallinna enda kohta, nagu ma lugesin teie reportaažidest, on teil ütelda üksnes head. Kuidas te seda teiste kultuuripealinnadega võrdleksite?

Linn ise on vaimustav. Iseäranis kontrast keskaegse vanalinna ja Nõukogude aja vahel, mis elavad kõrvuti. Et see kõik asub üheainsa linna sees. Ja inimesed on väga sõbralikud, lahked.

Programmist ma ei julge rääkida, selleks peab siin kauem peatuma. Kui, siis mainiksin Põhuteatrit – suurepärane idee. Mis puudutab aga korraldust, kontseptsiooni, asja üldhuvitavust – kõike seda kokku –, siis on 13 kultuuripealinnast, mida külastanud olen, Tallinn, Turu, Linz ja Liverpool kõige huvitavamad.

Üldse on tohutu vahe Lõuna- ja Põhja-Euroopa vahel. Genovas näiteks oli tohutu presentatsioon, räägitakse palju, show käib, aga selle taga ei ole midagi või on väga vähe. Patras oli katastroof. Põhja pool on seevastu kõik väga efektiivne. Hästi on näha, kuidas peale mentaliteetide peegeldub kultuuripealinnades ka riikide majanduslik olukord – kas seal on kord majas või mitte.

Mida tooksite esile negatiivse poole pealt?

Üksnes kähmluse linna ja riigi vahel, mille tõttu kaotati palju energiat ja raha. Aga mina ei ole siin jälle see, kes ütleks, kas kellelgi oli õigus ja milles. Kahju lihtsalt, et see välja paistis.

Kui palju oli Tallinn üldse väljaspool Eestit pildil, Saksamaal näiteks?

Vägagi. Sellest räägiti ja kirjutati väga palju.

Kas te spetsiifilisse kultuuripealinnaturismi usute?

Usun. Vähemasti Saksamaal eksisteerib see küll. On palju 60–70-aastaseid, kellel on piisavalt aega ja raha, et reisida, ja nad on huvitatud kultuurist – sest neil on väikekodanlik kasvatus, heas mõttes.
See on tohutu turg, mida sihivad kõik. Kui paljud neist Tallinna jõudsid, ei tea.

Kuidas üldse mõõta kultuuripealinna mõju pikemas perspektiivis? Mida on see tiitel andnud näiteks Essenile/Ruhrile, mille olukorda te kindlasti paremini tunnete?

Essen (oli koos Istanbuli ja Pecsiga Euroopa kultuuripealinn 2010. aastal – toim) oli väga edukas, veel enam, kui ma oskasin arvata. Ajakirjandus räägib sellest siiani, investeeringud teeniti tagasi, mis oli üllatus, rääkimata sellest, mida mõõta on raske, kuvandi muutust või muutusi inimeste mentaliteedis.

Tohutult edukas oli projekt «Still Life», millest kirjutasid vist küll kõik rahvusvahelised agentuurid. Duisburgi ja Dortmundi vaheline kiirtee pandi 60 kilomeetri ulatuses autodele kinni ja tehti seal üks suur piknik, välja toodi 20 000 lauda. Ruhris, kus on tihe kiirteede võrgustik ja auto emblemaatiline, omandas see sümboli väärtuse, ja vist kolm miljonit inimest võttis sellest osa. See oli nii eriline asi, et ärgitas mõtlema hoopis teises suunas, kui tavaline ruhrlane seda teeb. Oli ka teisi ettevõtmisi, mille kohta väideti algul, et see on jama, aga siis mindi ikkagi kaasa.

Uurisin aastaid tagasi ka kultuuripealinna mõju turismile, vastuseid oli nii ja naa. Graz oli majanduslik katastroof, nad kulutasid tohutult raha ja kaotasid, Linz seevastu väga edukas. Sõltub.

Kas te jagate arvamust, et kultuuripealinna tiitel on kaotanud oma atraktiivsust selle tõttu, et aastas pühitsetakse neid sisse neid rohkem kui üks, enamasti kaks korraga, 2010 koguni kolm?

Paraku on see nii, aga asja enda mõte kaalub selle siiski üles. Nii et mina usun kultuuripealinnade tulevikku küll.