Sinine baleriin Kaie Kõrb oma sõiduvees

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Sinine baleriin Kaie Kõrb.

FOTO: Kaader filmist

Kaie Kõrb kuulub igat sorti ajakirjanduse lemmikute sekka, ja teenitult – ta on suur baleriin, kelle puhul kasvatavad dramaatilist pinget vastutahtsi lahkumine Estonia lavalt ja karjääri tõttu viimase hetkeni edasi lükatud, aga siiski õnneliku lõpuga emadus.


Nii on hoitud meid kursis vist küll kõigega, mis Kõrbiga seondub – tema koerastki sai üksvahe avaliku elu tegelane. Ja kaks, õigupoolest kolm raamatut – «Lahkumisetendus» on Kaie Kõrbi raamatu «Rambivalguses ja varjus» täiendatud trükk, lisaks veel «Unistuste nimel» – on hoolitsenud igati tänuväärselt selle eest, et kirja ei jääks panemata tema võitude, ent ka suurte emotsionaalsete tagasilöökidega kulgenud karjääri kroonika.

Ometi, väidan ma, pole Kõrbi suudetud või üritatud siiani lahti muukida – ta on jätkuvasti saladus. Näiteks pole talle lähenetud tantsu enese kaudu, inspireeritud või provotseeritud teda ennast mõtestama oma elu tantsus, selles, mis ta nii suureks tegi.

Me ei tea isegi seda, kuidas ta tantsust, mitte selle juurde kuuluvast mõtleb. Rääkimata mõnest ootamatust vaatenurgast, mis ei välistaks ka inimlikke nõrkusi – seda, mis ühe inimese ju köitvaks teebki –, laskumata sealjuures kollase tasemeni.

Kahjuks ei jõua selleni ka «Sinine Kõrb», mis võtab veel üks kord, mis sest et ontlikult, kokku Kõrbi eluloo, kaasa arvatud need kõige traagilisemad sündmused – segastel asjaoludel tapetud isa, venna riigivastane tegevus, mis tõi kaasa tantsija väljasõidukeelu vahetult enne rahvusvahelist konkurssi, või siis Estonia kulisside taga hargnenud kurbmäng. Ka käsitlusviis on seesama, mis Kõrbi puhul juba tavaks – pühitsev, paraadportree hõnguga.

Õnnestunud on sümbol, mis kogu filmi raamib – sinine baleriin, pärit soome tantsukunsti grand man’i Jorma Uotineni «Pateetilise balleti» tantsunumbrist, mida Kõrb oma 50. sünnipäeva kontserdil esitama valmistub, et Estonia lavaga kas või tagantjärele hüvasti jätta.

See on pateetiline, naljakavõitu, aga mitte naeruväärne karakter, justkui natuke vana Giselle, kes on andnud kogu oma elu lavale ja elab veel viimast korda seda läbi, olles mõistagi pisut raskustes harjumuspärasest rollist väljatulekuga.

Filmi viimane kaader kujutab trappi, mis neelab pärast etendust jäädavalt ihult pestud sinise värvi. Jah, nüüd on tõesti kõik, karjäärile on joon alla veetud, rahu iseendaga sõlmitud, kõik ebaõnnestumised, halb selja taha jäetud. See, mis on, on ainult ees.

Ka on läinud korda tabada nii mõnigi hetk, mille vahetut emotsionaalsust ei mõjuta kaamera kohalolu. Enamasti käib pilt siiski sõna sabas, on pigem illustreeriva tähendusega kui tähendusi iseloov ja jutustust juhtiv.

Võiks olla vastupidi. Mõistagi on tehtud ära tubli töö arhiivimaterjaliga – tantsunäiteid on tõesti rikkalikult –, koos Kõrbiga on ka Moskvas käidud, kohtutud tema vanade kolleegidega, kes, tõsi küll, ei räägi mitte midagi väga huvitavat, rõhutud on emotsioonile.  

Julgeksin oletada, et selle vaieldamatult kultuuriloolise dokumendi tõeline väärtus ilmneb ehk teatud aja pärast, siis, kui praegune Kõrbi puudutav külluslik ja ka palju müra sisaldav infoväli on juba kaotanud oma piirjoonte teravuse. Seniks säilitagem kaine meel.

«Sinine Kõrb»

Stsenarist ja režissöör Ruti Murusalu. Operaatorid
Erik Norkroos ja Kullar Viimne. Helilooja Tõnu Kõrvits
Eesti 2012
14.–17. märtsini Tallinna kinos Artis

Tagasi üles