Sõnumisse peidetud elu

Raamat Markus Zusak «Sõnumitooja» Tõlkija Epp Aareleid Draakon & Kuu, 2011, 383 lk Foto: Repro

Noorteraamatud räägivad sageli raskest elust, tundudes vahel kätte võttes üks masendavam kui teine. Markus Zusaki «Sõnumitooja» on teisest puust. Ka siin ei ole peategelase elu just meelakkumine ning kõrvalt näeb ja kogeb ta nii mõndagi hirmsat ja ilusat, ent ta ei ootagi elult suurt midagi enamat.

Nürile elule vaatamata ei muutu «Sõnumitooja» rõhuvaks ega mata eluraskuste alla. Mõne raamatu puhul lahendatakse rasketest asjadest kirjutamine koomikalaviiniga, aga kuigi ka seekordsel minategelasel on muie sageli suunurgas,  ei ole sellega üle pingutatud. «Sõnumitooja» on soravalt ja väljendusrikkalt kirjutatud, jäädes loomulikuks nii naljades kui ka tõsiduses.

Et asjad kohe selged oleksid, võib ära öelda, et mitte kübekestki ulmet ses raamatus pole, ainult lihast ja luust maailm. Sõnumitooja pole inglite käskjalg ja Uksehoidja on haisev peni, mitte ülerelvastatud valvur. Kõik, mis raamatus toimub, võib kusagil just niimoodi toimudagi. Võib. Aga ei pruugi. «Sõnumitooja» hõlmab endas terve plejaadi sihitu äärelinnaühiskonna probleeme, näiteks vägivald, üksindus, allaandmine, ent ei rõhu romantikale ega kangelaslikkusele.

Lugedes meenub Eoin Colferi «Soovinimekiri», kuigi seal olid lood pisut teistmoodi ja suliplikast peategelane pidi ühtainsat vanameest aitama. «Sõnumitooja» hõlmab hulga enam lugusid ning neid kõiki ühendab peategelane Ed Kennedy.

Minajutustaja Ed on linnaservas lobudikus elav 19-aastane logask, kes ebaseaduslikult taksot juhib, koolis õppida ei viitsinud, logarditest sõpradega kaarte mängib ja armastatud tüdrukule läheneda ei julge. Ei, ta ei ole mingi kurikael ega narkomaan ega hasartmängusõltlane, vaid heasüdamlik, ent sihitu noormees, kes kuhugi ei pürgi ega ürita midagi saavutada.

Ainuke asi, mis teda ta kaaslastest eristab, on asjaolu, et ta tunneb inglise kirjandusklassikat ja toob aeg-ajalt kuuldavale kommentaare nagu: «Ainult tänapäeva haiges ühiskonnas võib inimest taga kiustata selle eest, et ta liiga palju loeb.» Muidu on Ed tavaline inimene, täis kõhklusi, ent iseendalegi üllatuseks võimeline neid ületama.

Humoorikas, ent mitte ülepaisutatud. Murelik, ent mitte viril. Selline tüüp, kellest on mõnus lugeda ja kes kiiresti sümpaatiat tekitab, isegi kui tahaks teda aeg-ajalt mõne kõvema sõnaga virgutada. Ta ei tee suurt kannapööret ega hakka supermeniks, ent avastab ootamatult, et ka pisikesed teod aitavad inimeste elu joonde seada. Või vähemalt suuna kätte näidata.

Raamat algab nii: «Pangaröövel on mõttetu sell. Mina tean seda. Tema teab seda. Terve pank teab seda. Isegi mu parim semu Marvin teab seda, ja tema on veelgi mõttetum kuju kui too pangaröövel.» Aga Edi elu harjumuspärasele rütmile tõmmatakse sellega kriips peale. Mitte seepärast, et ta pangaröövlit takistab, kuigi ka see pole muidugi igapäevane, ja röövel on tõesti nii mõttetu, et tema takistamine ei valmistaks ühelegi surelikule erilisi raskusi, vaid loosse sekkuva nähtamatu käe läbi.

See käsi on miskipärast pannud Edi postkasti kolm mängukaarti, millest igaühe taha on kirjutatud aadress. Igaühel neist elab inimene või mitu, kellele kuluks ära väike tõuge, ja tundmatu keegi on selleks valinud Edi. Miskipärast ootab ta, et just Ed neid inimesi aitaks.

Oma üllatuseks avastab Ed, et oskab seda arvatust palju paremini ning et ühes teistega muutub ka tema elu. Enne viimast peatükki ei pea küll moraali pärast muretsema, aga kuna see pole sugugi halb moraal, lõpetaks samal noodil kui raamatki: ehk suudab iga inimene teha elus rohkem, kui ta on võimeline.

Raamat

Markus Zusak
«Sõnumitooja»
Tõlkija Epp Aareleid
Draakon & Kuu, 2011, 383  lk