Ka kirjutamine on süstemaatiline töö

Raamat Umberto Eco «Noore romaanikirjaniku pihtimused» Tõlkija Maria Lepik Tänapäev, 2011 248 lk Foto: Repro

Marek Tamm kirjutas Varraku blogis: «Kuigi «Noore romaanikirjaniku pihtimused» on ecolikult vaimukas ja terane, jätab see paadunud Eco-huvilisele (kuhu pean ennast kardetavasti liigitama) lõppkokkuvõttes siiski kaunis tühja tunde, sest kõik raamatus ilmunud loengud on õigupoolest varasemate tekstide ümbertöötlused ja seega déjà-vu.»

Kindlasti on Tammel õigus, kuid arvatavasti leidub alati ka neid, kes pole veel Ecoga nii tuttavad kui Tamm. Ja neile pakub «Noore romaanikirjaniku pihtimused» harivat materjali.

Eco pihtimusi lugedes saab aimu, kui süstematiseeritult ja põhjalikult ta oma (antud juhul siis ilukirjanduslike) tekstide loomisel töötab. Siin on ehk ka vastus küsimusele, miks eesti kirjanduses ilmub viimastel aastatel harva huvitavate karakteritega, põneva süžeega haaravaid jutte, rääkimata romaanidest, mis on eesti kirjanduses juba väljasurev nähtus.

Eesti autoritel pole aega (loe: raha) – sellest rääkis ka äsja kulka kirjanduse aastaauhinna väärilise romaani kirjutanud Olle Lauli kolmapäevases Postimehes ilmunud usutluses – süveneda. Kindlasti on mõne looja puhul probleemiks pigem laiskus, ande puudumine ja/või rumalus, aga see on teine teema.

Igatahes Eco on viitsinud ja võtnud aega. Näiteks 54. leheküljel meenutab Eco, kuidas ta jalutas mitmel õhtul Pariisi tänavatel, millele ta soovis kõndima seada oma raamatu kangelase. «[---] kaasas diktofon, tegin märkusi nähtu ja muljete kohta. [---] Enamgi veel, kuna mul oli arvutiprogramm, mis näitas taevast suvalistel ajahetkedel, suvalisel aastal, suvalisel laius- ja pikkuskraadil, sain teada, et tol ööl oli taevas kuu, mida eri aegadel kindlatest kohtadest näha võis. [---]»

Neid ridu kirjutades jäi mulle silma raamatu esimene lehekülg, kus Eco selgitab raamatu pealkirja ja õigustab enese nooreks romaanikirjanikuks nimetamist. «Roosi nimi» avaldati 1980. aastal, seega oli Eco tollal 48-aastane. «Järelikult pean end väga nooreks ja kindlasti lootustandvaks romanistiks.»

See lause tuletas mulle meelde Rein Veidemanni märkuse, et eelnimetatud Olle Lauli oli pärjatud romaani ilmudes sama vana kui Jaan Kross – Krossi esimese romaani «Kolme katku vahel» ilmudes oli vanameister 50. See omakorda tekitas minus lootuse, et ehk pole romaanikunst Eestist sugugi kadumas, tuleb vaid veel oodata näiteks 10–15 aastat – siis jõuab kirjanike uus põlvkond, 70ndatel sündinud noored ja andekad, tänaseks juba keskealised kirjanikud, lihtsalt õigesse ikka.

Aga seni poleks paha ka õpitut korrata ja meistritelt tarkusi noppida, sest ega Eco märkused kedagi rumalamaks ei tee kindlasti.

Raamat

Umberto Eco
«Noore romaanikirjaniku pihtimused»
Tõlkija Maria Lepik
Tänapäev, 2011
248 lk