Meie regilaul ja nende film

Tuhamägede tantsupidu Ida-Virumaal: iga-aastasel maa tervendamise rituaalil võetakse appi ka regilaul.

FOTO: Kaader filmist

Regilaul on see osa eestlaste kultuurist, mille puhul praegu valitseb vist küll üksmeelne ja vastuvaidlemist mitte­salliv ebamäärane teadmine, et tegemist on meie olemise sügavale ulatuva juurikaga – millegi väga olulisega, kuid arhailisuse tõttu kuhugi kaugemale servale jäävaga.



Kui keegi välismaalane ehk võõras teeb filmi regilaulust, võib see tekitada esimese reaktsioonina üleoleva «no mida nüüd nemad...». Aga tegelikult oleme sel nädalal Eesti ekraanidebüüdi tegeva filmi puhul silmitsi millegi niisugusega, mis ideaalis peaks suuremal või vähemal määral aitama suhtumist regilaulu positiivses suunas ümber hinnata.

Ulrike Koch on Šveitsis elav sakslanna. Ta on hiina kultuuri spetsialist ja filmitegijana näib tema varasemate tööde fookuses olevat lääne vaataja suhtes kaugemal serval paiknev inimese-looduse-olemise traditsioon.

Ilus, hea ja tark

Kui Koch ütleb pressiteates, et kohtas modernses Eestis nähtust, mis teda üllatas, kõlab see klišeena. Kuid lugupidamine, millega ta oma filmis kohtleb materjali – regilaulu kultuuri ja selle kandjaid –, veenab tema sõnasse tõsiselt suhtuma.

Avalikult kõlanud väide, et Kochi film on sissevaade regilaulule väljastpoolt vaataja pilguga, on tegelikult eksitav. Ta laseb eesti keeles rääkida nendel, kes on hoidnud kõrva ja südant regilaulu pulsil. Ta on kaameral lasknud jälgida neidsamu asju, mida võiksime soovi korral ka ise enda ümber näha. Ta on teinud filmi asjast/nähtusest, mille olemasolu on meile ammu teada.

Ta annab meile endile võimaluse selgitusi jagada, laulu laulda ja rege sikutada. Ta ei ilmu kordagi ise ekraanile ega püüa vaatajale silma vaadates kolmekordselt üle kinnitada mõtet, et regilaul on tähtis. Räägitud jutud, kuuldud laulud ja nähtud pildid ei saa seega objektiivselt võttes olla kuidagi targemad, kõlavamad või kaunimad, kui nad on siinse elu reaalsuses. Aga ometi paistab, et on.

Film näitab regilaulu-Eestit targa, tunnetuselt sügava, tõsiselt väärika, hingelt looduslähedase ja silmale kaunina. Kui ma oleksin välismaalane, võiksin pärast niisuguse filmi vaatamist tunda soovi minna kaema ja elamuslikult osa saama seal ... mis selle koha nimi nüüd oligi? Ahaa! Eesti.

See on ilus, hästi ja targalt tehtud film. See on pikk ja aeglane ning vaataja viiakse staatiliste kaadrite haaval, rahuliku edenemisega ja spiraalikeerdusid pidi üha järgmiste ja järgmiste kihtideni. Gradatsioon ja vaatevälja avardumine on selgesti tajutav ning lõppu jääb kõlama ka ilus, läbi kogu aja ja kõigi elude ulatuv üldistus. Mõistagi Veljo Tormise suust.

Sulevi ja Linda pilgu all

Ja siis mõtled, et miks me ise – meie, eestlased – pole osanud enda juurtest niisugust ülevat filmi teha. Nii et sellel oleks laiem kõnetamisvõime. Kas on siin midagi niisugust, millest me ei saa (enam) päriselt aru? Ja kui ei mõista «oma asja», kas siis võib olla võimalik, et ei mõista päriselt ka ennast? Või neid teisi, kes asuvad väljaspool meie kultuuriruumi?

Emotsiooni kütkes vaataja teadvusse ei pruugi esimesel hetkel küündida, et regilaulufilmis rääkijaid on kaadrivälise suhtlusega elavdatud, neid on pildi taha jäävate küsimustega osavalt abistatud – ning et kogu filmi nähtamatu karkass, mis toestab ekraanil nähtavat fassaadi, on süsteemne ja kuulub märksa suuremasse pilti kui üks lokaalne kultuurinähtus.

Ulrike Koch on targalt teinud suurepärase filmi. Elagu regilaul! Ja veel – kui oled ühe kunstiteosega usaldusliku kontakti saavutanud, usud lõpuks kinnisilmi, et ka need detailid, mille tähendust sa esialgu mõistma ei küündi, on tähtsad. Millestki ju rääkisid ka need läbi kogu filmi vilksatavad merikotkapaari Sulevi ja Linda askeldused, suurte uhkete lind-olendite järjekordsel olemiseringil.

«Regilaul – laulud õhust»
Stsenarist ja režissöör Ulrike Koch
Šveits–Eesti 2011
Alates 23. märtsist Tallinna kinodes Coca-Cola Plaza ja Artis ning Tartu kinos Ekraan
----------------------------------------------------

Maailmafilm tõstab esile mehi

Ulrike Kochi (pildil) filmiga «Regilaul – laulud õhust» avatakse täna õhtul Tartus Athena keskuses ka 9. visuaalse kultuuri festival «Maailmafilm». Emajõelinnas juba tavapäraseks saanud ja ikka ooda­tud sündmuseks jäänud ettevõtmist eristab eelnevatest teema. Tänavu on selleks elu mehena.

Meeste rolli tänapäeva ühiskonnas avatakse mitme nurga alt, üritades vältida soolisi, n-ö kõva mehe stereotüüpe. Tähelepanuväärne on Iisraeli film «Isade õigused», mis portreteerib kuue aasta jooksul laste hooldusõiguste eest võitlevaid Iisraeli mehi – lina­teos tekitas Iisraelis suurt poleemikat ja aitas kaasa sealse perekonnaseaduse muutmisele.

Kokku on festivali kavas 48 antropoloogilist dokumentaalfilmi, neist viimane – «Jumala köök», mis kirjeldab seda, kuidas ühes India templis valmistavad sajad vabatahtlikud iga päev 50 000 tasuta einet – jõuab vaatajate ette laupäeval.

Kõik enne kella 17 algavad seansid on tasuta. Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas saab vaadata väljapanekut «Eesti filmi rajaleidjad soome-ugri ja põhjarahvaste juures». Asjakohased näitused on ka Athena keskuses. Programm on kirjas veebisaidil www.worldfilm.ee.

Tagasi üles