:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
Läinud nädalavahetusel tabas Tšehhi idüllilist väikelinna Trutnovi juba 24. korda esteetiline katastroof nimega Obscene Extreme Festival.
Kõik inimesed on inetud ja head!?
Kellele ei meeldiks suvi? Kellele ei meeldiks muusika? Õndsad on need, kes osanud panna nimetatud kaks nähtust kergejalgse paarisrakendina oma isikliku õnne vankrit vedama. Iseenesest pole see keeruline, sest suvi on muusikafestivalide kõrgaeg. Tuleb vaid leida enese vajadustele ja võimalustele vastav üritus ning kohale minna.
Minu – vana, ent kapriisse grindcore-peeru – armastatuim muusikapidu on alates 1999. aastast toimuv Obscene Extreme Festival (OEF), mis kujunenud tuhandetele esteetiliste erivajadustega inimestele igasuvise palverännaku sihtpunktiks.
Kerge (ent selles kontekstis poolkohustusliku) ajakirjandusliku liialduse ning lihtsustuse korras võib väita, et OEF kujutab enesest koledat muusikat kuulavate inetute, südamlike ja kompleksivabade inimeste suvepäevi, kus valitseb elurõõmus ja nihilistlik karnevalimeeleolu. Kõik on siin kergelt ekstsessiivne, hulluse ja kaose piiril, peaaegu täielikult teispool head ja kurja.
/nginx/o/2023/07/11/15449512t1h110b.jpg)
Mistap ei kohta OEFil klassikalises mõttes ilusaid ja stiilseid inimesi ega ammugi mitte klassikalises mõttes ilusat ja stiilset muusikat. OEF pühitseb peamiselt grindcore’i, seda õhtumaade muusikaajaloo üht kõige magusamat ja mürgisemat kultuurtaime, ning sellega nii eelduse kui järeldusena vääramatult kaasnevat abjekti-, absurdi- ja groteskilembust.
Trutnovi linna piiril asuval lauluväljakul valitseb festivali ajal mentaliteet, mis ütleb, et kõik, mis pole keelatud, on lubatud, või koguni ülimalt soovituslik. Sestap tolereeritakse seal peaaegu kõike peale meloodilise ja kergekõlalise muusika, natsipungi ja -punkarite ning looma-, kana- ja kalaliha.
Rõõm kohtumisest omaenese karikatuuriga
Kõigist minule teadaolevatest maailma muusikafestivalidest eristab OEFi asjaolu, et siinne lava kuulub võrdselt artistidele ja publikule. Lisaks korralikule pit’ile, mis pakub osalejatele peaaegu iga etteaste ajal sõbralikku dionüüsilist vägivalda, on OEFil lubatud ja igati julgustatud ka lavale ronimine, seal enese vaba koreograafiline väljendamine ja väljaelamine ning vabastiilis tagasi publikusse hüppamine – tegevused, mis viiks seda sooritava kliendi igal pool mujal kiiresti mitte üksnes festivalivärava taha, vaid kardetavasti ka politseisse plate peale.
/nginx/o/2023/07/11/15449510t1ha5da.jpg)
Meenub, et mullu veeretas OEF’il keegi õilishing moshpit’i suure ratastel prügikonteineri, mis seal kõigile palju rõõmu valmistas (olgugi, et kõik katsed seda lavale upitada kippusid paraku äparduma), tänavu tekitas elevust plastikust välipeldiku uks, mille peal korduvalt crowdsurf’i tehti.
/nginx/o/2023/07/11/15449523t1h2a6b.jpg)
Kaks kaunist epiteeti ürituse ingliskeelses nimes ning neid justkui lillesidemega ühte siduv siseriim osutavad, et Obscene Extreme väärtustab esteetilist ekstsessiivsust ning kõiksugu perversiteete, festivali kannab eelkõige külastajate renessanslik rõõm kohtumisest omaenese karikatuuriga.
/nginx/o/2023/07/11/15449531t1ha083.jpg)
Olen naljaga pooleks (ent mõistagi sealjuures teades, et igas naljas on alati mingi annus antropoloogilist tõde!) ikka sõpradele ja tuttavatele öelnud, et OEF on üritus, kuhu võib tulla – ja ka tullakse! – mitte niivõrd oma lemmiknaise või -mehe, vaid lemmiku kumminaisega või -mehega.
Publiku hulgas ja laval liigub ringi inimdildosid, halli habeme, kiilaspea ja õllekõhuga hiliskeskealisi mehi, kes otsustanud pisikese tüdruku endast välja lasta, nii püksid kui püksikud koju unustanud punkprintsesse, kodanikke, kes tulnud kohale kostümeerituna kas mõneks loomaks, koomiksitegelaseks, tulnukaks, puu- või juurviljaks, verises kitlis kirurgiks või lihunikuks jne.
Veel eelmisel kümnendil olid OEFil peaaegu ametliku rahvarõiva ning vapilooma staatuses ka gaasi- ja kirurgimaskid, ent koroonakarantiini ajal läksid need kahjuks moest välja ega ole siiani naasnud.
Hoolimata asjaolust, et publik on ürituse kuvandi (ja peaesineja mõttelise koha) paljuski üle võtnud, on OEF eelkõige siiski muusikaüritus. OEF on maailma parim festival neile, kellele meeldib grindcore; ning ilmselt kõigist võimalikest halvim neile, kellele grindcore ei meeldi. Grindcore, kui keegi veel ei tea (ja pole ka ime, sest kohustuslik kooliprogramm ja peavoolu ajakirjandus kipuvad seda, nagu peaaegu kõike ilusat ja head, ebaõiglaselt maha vaikima), on pungi ja metal’i kaunilt kole sohilaps.
Grindcore, kurva!
Kuidas jõuab inimene grindcore’i juurde? Pakun arglikult, et enamikul on see nagu ravi- ja mõnuainetega: kui senised koostised ja kogused ühtäkki enam ei mõju, tuleb doose tõsta. Nii liigub rahutu melomaan hard rock’ist, pungist, thrash metal’ist, death metal’ist jm kiiresti (ja sageli pöördumatult) grindcore’i ja powerviolence’i juurde. Sest peadpööritavas tempos esitatud raiuvad rifid ja biidid on miski, mille puudumist pole selle sisemise tõe ja ilu osas äratundmiseni jõudnud inimese jaoks võimalik millegi muuga kompenseerida.
Kui grindcore’ist (ja ühtlasi OEFist) Postimehe veergudel eelmine kord (25.07.2018) pikemalt juttu oli, sai seda nimetatud muusikaks, mis paneb kasvama kuulaja persekarvad. Selle korduvalt verifitseeritud loodusteadusliku teooria valguses pole ka ime, et seda traadimuusika alamžanrit peavoolu metal-festivalidel ega tegelikult ka klubides ja väikefestivalidel, kus liiguvad «korralikud» inimesed, kahjuks eriti ei kuule.
Trutnovi üritusel on jõuliselt esindatud ka grindcore’i noorem vend coregrind. Kui neist esimene kannab oma sisus ja hoiakus eelkõige sotsiaalkriitikat, misantroopiat, nihilismi ja ängi ning sisaldab sageli üleskutset kõrgendatud subjektsusele ja inimlikkusele, siis teine väljendab peamiselt huvi ja (teatraalset) lembust kõiksugu bioloogiliste väärarengute, psühhopatoloogiate, kirurgia (iseäranis lahkamise), seksuaalperverssuste, kannibalismi, nekrofiilia, genitaalide, fekaalide, okse, mäda, sperma jms vastu.
/nginx/o/2023/07/11/15449514t1hffc9.jpg)
Grindcore’ile ja coregrind’ile assisteerivad OEFi kavas ja eetoses pungi poole pealt hardcore punk, crust, d-beat ja powerviolence, ning metal’i poole pealt speed metal, thrash metal ja death metal koos mitmete oma mõeldavate vahežanritega (nagu nt fastcore, grindviolence, pornogrind, mincecore jt). Näpuotsaga on festivalil esindatud ka doom, black, noise ja sludge.
Tegu on väga täpselt ja tundlikult kureeritud valikuga, mida ühendab suuremas plaanis võimalikult räpane saund ja underground-vaib, mistap võib vastavate artistide stiilimääratlustes kohata sageli selliseid eesliiteid nagu old school, brutal, rotten jms. Kava koostades on igal võimalusel püütud vältida meloodilisust. Nagu üldse igasugu ilutsemist ja ilulemist.
Samas tundub tähenduslik (ja mulle seni suuresti arusaamatu), miks hoiab OEF teadlikult turvalist pikivahet industrial metal’i ja hardcore metal’iga, mille peavoolust kaugem ots sobiks festivali kavasse ideaalselt.
Grindcore on žanr, kus pole vist peaaegu ühtegi bändi, mida oleks algselt hakatud tegema selleks, et naisi kergemini selili saada (nagu see on muidu rokkbändide puhul pigem reegliks). Seda žanri saadab pigem selline «täna ma ei skoori, ehkki väga tahaksin»-vaib. Ja see on väga sümpaatne!
Teisalt on grindcore vist peaaegu ainus muusikažanr, mis kõlab peaaegu alati kontserdil paremini kui stuudiosalvestusel. Kui enamiku teiste stiilide puhul soovib publik, et artist mängiks kontserdil sama puhtalt ja veatult nagu salvestusel, siis grindcore-entusiastid loodavad, et nende lemmikud kõlaksid salvestustel sama elusalt ja dünaamiliselt kui laval (ja reeglina muidugi ei kõla, sest see energia ja saund keelduvad millegipärast soovitud kujul helikonservi paigale jäämast).
Naelravi ilumeelele ja kõrvadele
Kodus OEF’i kavaga tutvudes ning eeltööd tehes rõõmustan iga aasta lapseliku entusiasmiga peaaegu iga bändi üle. Nii ka tänavu. Milline rõõm on minna muusikafestivalile, kus sulle meeldivad peaaegu kõik esinevad artistid!
Kuid kohapeal olles osutub see ühtäkki probleemiks. Tegelikult päris suureks probleemiks. Sest kui kava, mis kestab hommikul kella 10-st kuni öösel kella 3-ni, on tihedalt täis bände, mida ma peaaegu kõiki näha ja kuulda soovin, siis millal ma puhkan, söön, kuuldut ja nähtut seedin, teiste inimestega suhtlen, merch’i alal tuuseldan jne.
Nüüd, päevake peale tänavuse festivali lõppu kodu poole sõites ja järelkatarsisest värisevate kätega siinsed ridu kirjutades, on taas tunne, nagu oleksin Trutnovis nende (une)nappide ööpäevade jooksul puhastunud, kirgastunud ja valgustunud ning saanud ühtlasi jõhkralt peksa.
Millega seoses meenub poeetilise paralleeli korras üks vana värsirida, kus Juhan Viidingu teksti lüüriline mina ütleb «mu ihul pole suudlemata kohta». Minu kehal pole peale pit’is kogetud dionüüsilist vägivalda ja detsibelle ühtegi kohta, mis ei teeks magusat valu. Teatud kohtades on valu kohati kahjuks ka ilma igasuguse magususeta ja ma soovin, et see poleks mitte mina, vaid mu lüüriline mina.
Tänavuses programmis pühkisid minuga kõige armutumal moel lavaesist platsi kolm eri kontinentidelt pärit powerviolence’i bändi: Shitbrains (USA), Fuck on the Beach (Jaapan) ja Exorbiant Prices Must Diminish (Šveits). Ning grindcore-kollektiivid Amoclen (Tšehhi), Antigama (Poola), Blockheads (Prantsusmaa), Ingrowing (Tšehhi), Teething (Hispaania) ja Controlled Existence (Slovakkia).
Obscene Extreme pole mitte lihtsalt muusikafestival, see on teraapia. Naelravi ilumeelele ja kõrvadele. Koht, kus vaimne tervis tuleb füüsilise tervise hinnaga. Aus kaup. Siin maailmas tuleb kõige eest maksta.
Festivali viimase päeva öösel pesin oma jalgu, aga need ei tahtnud just sääre osast kuidagi puhtaks saada. Kuni avastasin, et mustuse all, mille vesi ja seep olid juba ammu ära uhtnud, on, nagu ka paljudel muudel kehaosadel, õitsvad sinikad. Kannan neid uhkuse, heldimuse ja leebe nostalgiaga. See on elu! See on suvi! See on grindcore!
/nginx/o/2023/07/11/15449509t1h4a33.jpg)