Siin on teile auto, Peeter Lembitovitš

Režissöör Peeter Simm on käinud läbi tulest ja veest, nüüd ka Valgevenest.

FOTO: «Üksik saar»

Peeter Simmi uus film «Üksik saar», mis on suures osas üles võetud Valgevenes, püsib Minskis ekraanil juba neljandat nädalat. Siinse esilinastuse eel ­uurisime, kuidas võttis Eesti võttegrupi vastu riik, mille suurim rahatäht on 200 000 rubla ja president Euroopa Liidu põlualune.



Peeter, teated teie filmi käekäigu kohta Valgevenes on napivõitu. Lugesin paari arvustust, mis olid positiivsed, siis sattusin ühele kohalikule «peldikuseinale» ja...

Tean, sellised kommentaarid ei erine mingil moel ükskõik millise autoavarii omadest. Kui rääkida kinost ja suhtumisest sellesse üldisemalt, siis see on nagu BMW, mille juht alati on süüdi. Antud juhul olen mina siis see BMW juht, kes on sattunud avariisse.

Kas te hakkate nüüd nende põhjal järeldusi tegema või?

Hoidku selle eest! Huvi pakub hoopis muu, sealt tuleb välja, kui tugev on eelarvamus. Valgevenelastel näikse tõrge oma filmide suhtes olevat suuremgi kui eestlastel enda omade suhtes. Tsiteerin: «Läksime seda vaatama ainult sellepärast, et mujale polnud pileteid. Mõtlesime ka, et kui seda ei teinud ainult valgevenelased, siis on võimalik, et äkki asi õnnestubki.» Või teisal: «Kõik see, mida teeb Belarusfilm, ei kõlba kusagile.»

Kõigis väikestes kultuurides, mitte kõigis, aga enamikus, kipub see nii olema, oma filmikunsti hakatakse hindama alles paarikümne aasta pärast. Lätis ja Leedus näiteks on see nii, Soomes ilmselt mitte nii väga. Aga kõike ei saa ju hinnata Fellini, Bergmani ja Tarkovski järgi.

Valgevenelased ütlevad tõesti pahatihti, et nad on vene filmi alam variant. See ei ole päris tõsi. Brestis žüriis istudes (Peeter Simm kuulus 2010. aastal Valgevene rahvusliku filmifestivali žüriisse – toim) nägin ka selliseid, mis ei olnud kusagilt otsast odav «vene».

Veel üks tsitaat, sedapuhku ajalehest Obozrevatel: «Kellele on mõeldud «Üksik saar»? Neile, kes tahavad veenduda, et huvitavat filmi võib teha ka Valgevenes. Tõsi, kui kutsuda läti produtsent ja eesti režissöör.»

Nojah, andke andeks, aga ega meil ka see suhtumine nüüd pahatihti parem ei ole.

Aga see on küll tõsi, et kaaluka osa Valgevene filmidest moodustavad sõjafilmid, partisaniteema on jätkuvasti populaarne.

Kuidas võiks sellesse konteksti sobituda «Üksik saar»?

Meie puhul rõhutati kogu aeg, et me teeme nüüd Valgevenes Euroopat, mida seal pole varem tehtud. Esiteks oli see tüütu ja teiseks ei meeldi mulle see sõna, meenutab euroremonti. Ütlen veel, et Valgevenel endal on ka väga euroopalikke filme, pole minu asi öelda, miks nad neid ise ei hinda.

Kust ja kuidas see Valgevene üldse tuli – keegi peale Venemaa ei taha ju nendega eriti koostööd teha, Euroopa Liit, sh Eesti kutsus ju mõni aeg tagasi oma saadikudki korraks tagasi, see juhtus vaid paar päeva enne «Üksiku saare» esilinastust.

Müts maha, et meie saatkonna ametnikud näitasid üles individuaalsust ja kohale tulid. Minule see poliitiline värk ei istu. Ja seal on palju silmakirjalikkust ka – erinevalt ärilistest suhetest, mis on ju vägevad. Vaadake, kui palju asju Valgevenest Eestisse tuuakse, diislikütusest alates ja viinaga lõpetades. Kui te arvate, et seal Eesti ärimehi ei ole, siis te eksite. Valgevenega saab teha väga head äri ja ­eetika on seal kõrge.

Meie produtsent Gatis (Gatis Upmanis on läti produtsent – toim) ajas selle Valgevene välja. Mis nuppudele ta vajutas, ma ei tea, aga seda võin ma küll öelda, et ilma Valgeveneta poleks seda filmi sündinud. Eelarve (1,2 miljonit eurot – toim) jaguneb ju peaaegu pooleks, Lätilt on ka väike osa.

Mis kõige rohkem üllatas?

Sõbralikkus, nad on avaluselt ja kui soovite, siis vastutulelikkuselt rohkem eurooplased kui meie. Mul lagunes Minski äärelinnas jalgratas ära. Kolm poissi kargasid kohe juurde ja aitasid selle ära parandada. Eestis võib selliseid asju juhtuda ehk kusagil külapoe ees, aga mitte Lasnamäel.

Lavastajatesse, muide, on selline suhtumine, et kõik tehakse ette ja taha ära. Ma olin nagu kuninga kass – mul oli ­auto koos juhiga, ütlesin küll, et mul ei ole seda vaja, kui vaja, sõidan jalgrattaga ja metrooga saan veel kiiremini. Ei, see oli ette nähtud.

Te olete filminud mitmes välisriigis, Lätis, Soomes ja Venemaal. Kas vahet on, Moskvaga võrreldes näiteks?

Muidugi on. See ei ole võrreldav. Mille pärast nad sealt Moskvast siis ära tulevad, sinnasamasse Valgevenesse kas või. Moskvas on tootmine väga raske, transport halvatud, kahte lokatsiooni päevas ei ole võimalik teha, ja kui on isegi kokku lepitud mingid asjad, siis... Ja siis see, et kõik kohad on paksult reklaame täis, kõik on nendega kinni kaetud. Samahästi võib kohe arvutiga hakata filmi tegema.

Ega Moskvas ei filmi enam keegi Moskvat ka. Moskvas ei ole enam Moskvat alles. Teate, kuidas välismaalased Moskvat filmivad? Sõidavad Jaroslavli, lõikavad papist välja Vassili Blažennõi kiriku ja panevad selle tänava otsa püsti, ongi sulle Venemaa. Kusjuures see ei ole nali. Valgevenes käivad asjad rahulikult, müra on vähem. Tehniline ja professionaalne tase ei jää alla ka Eestile. Ainult administratsioon vajaks ajakohastamist – see on jäik ja läbipaistmatu.

Igal juhul on võimalik ennast tunda miljonärina – vähemalt rahatähtede järgi. Alles äsja tuli teade, et käibele paisatakse 200 000-rublane rahatäht, mille väärtus on umbes 19 eurot.  

Seda küll. See tunne oli juba eelmisel aastal – juba siis arvestasime nii, et jätsime tagant kolm nulli ära, siis sai mingi hoomatava numbri.

Palju kinopilet maksab?

Umbes euro. Euro või kaks.

Valgevenega seob teid siiski veel üks seik, te olete mänginud 1979. aastal Valgevene filmis «Sinine granaatkivi» – see on muusikaline lugu Arthur Conan Doyle’i järgi.

See on pigem selline groteskne episood. Minu kursusekaaslane kinoinstituudi päevilt Nikolai Lukjanov valis mind ühte episoodilisse ossa tantsima, andetu, nagu ma olen. Ilmselt füsiognoomia pärast. Või mine sa tea. Igatahes lustisime kaks nädalat Riias, kus seda üles võeti. Nalja sai kõvasti.

Kas «Üksiku saare» puhul oli ka mingeid piiranguid, kui rahalised välja jätta? Esitati teile Valgevenes filmimise või selle kujutamise suhtes tungivaid soovitusi?

Ei. Tegin, mida tahtsin. Isegi kunstinõukogus ei irisetud eriti.

Kunstinõukogus?

Jah, selline asi on seal jätkuvasti olemas. Nagu Tallinnfilmis kunagi. Ja väga hea, et on. Sellest on abi ka.

Mitmenda kategooria saite?

(Naerab.)
«Üksiku saare» tegevus ei toimu Valgevenes, kui mõned episoodid kõrvale jätta – olete rõhutanud, et sündmused võiks aset leida ükskõik millises riigis ja linnas, kuigi tegelased kannavad enamasti eesti nimesid ja valgevene näitlejad mängivad justkui eestlasi.

Me ei rõhuta geograafilisi piire teadlikult. Et see on nüüd Eesti ja too Valgevene ja seal on piiripunkt. Me tegeleme selle sfääriga inimestevahelistes suhetes, kus riigipiirid ei kehti. Mis vahet seal on?

Mis on peamine?

Peamine on mõistmine ja kaastunne. See on mosaiik ebatäiuslikust maailmast, kus ka võhivõõrad inimesed on omavahel nähtamatute niitidega seotud, kuigi nad ise arvavad, et ei ole. Muide, üks kunstinõukogu liige pidas filmi lõppu liiga häpiks.

On ta siis ka või?

Selleks, et midagi öelda, ei pea olema karm ja halastamatu, ei ole nii. Ma ei taha, et neljapäevaõhtune nukrus oleks ainus elu mõtestamise vorm. Et oled mõisatallis oma koslepi kätte saanud, astud depressiivselt mööda koduteel, vaadates veel eemalt mõisat, kus põlevad soojad tuled ja keegi mängib harfi. Siis lähed ristteele – neljapäeva õhtul täiskuuga toimusid seal ju igasugused salapärased ja seletamatud asjad – ja vannud kättemaksu. Nii on sapp kogu aeg suus, oleme sellega juba harjunud, ei pane enam tähelegi.

Tahaks loota, et «Üksik saar» ei esindaks mingil juhul sellist «ängi».

«Üksik saar»


•    «Üksik saar» on lüürilis-groteskne mosaiikportree üksildasest linnakeskkonnast, kus inimesed elutsevad kui isoleeritud saared, kuid mis kaugemalt vaadates moodustab suure arhipelaagi
•    Režissöör on Peeter Simm, stsenaristid Mihkel Ulman ja Peeter Simm. Operaator Vadim Poteev, kunstnikud Mare Raidma ja Aleksandr Holotsov
•    Osades Lembit ja Juhan Ulfsak, Lenna Kuurmaa, Gert Raudsep, Boris Polunin, Igor Sigov, Olga Votšits, Svetlana Zelenkovskaja jpt
•    Filmi eelarve on 1,2 miljonit eurot. Tootjad Lege Artis Film (Eesti), Belarusfilm (Valgevene) ja studio F.O.R.M.A. (Läti). Võtted toimusid Valgevenes, Eestis ja Lätis
•    Esilinastub neljapäeval, kinoekraanidel alates reedest

Tagasi üles