Kuidas sündis moodne pihitool

Michael Fassbender on Jung ja Viggo Mortensen Freud. Foto: Kaader filmist

Selles, et vanameister (69) David Cronenberg võtab ühel päeval ette filmi psühhoanalüüsi suurkujudest Freudist ja Jungist, pole midagi imestusväärset, pigem vastupidi, see on ootuspärane. Cronenbergi filmid on alati olnud perversse suunitlusega, uurides kummalisi liikumisi inimese kehas, ja kujul, kus mingit imelikku võrrandit pidi kohtuvad keha ja mõte, normid ja haigused, reaalsus ja mittereaalsus: «Crash», «Naked Lunch», «Videodrome» jm.

Hiljutised «Eastern Promises» ja «History Of Violence» on toonud kultusrežissööri laiemalegi publikule lähemale, nii et enne veel kui Cronenbergi karjäär läbi on, võib öelda, et igasugustest külgedest on end näidatud, ja heade tulemustega valdavalt. «Ohtlik meetod» ei ole vaatamiseks lihtne film, ma ei teagi, kas popkorni söömisest on abi või mitte (võib-olla segab keskendumist, võib-olla leevendab igavust, kui see peale peaks tulema).

Võinuks Cronenberg oma filmi ju lahendada ka nii, et kuna juba on Carl Gustav Jung (Michael Fassbender), Sigmund Freud (Viggo Mortensen) ning Jungi patsient, hüsteerik Sabina Spielrein (Keira Knightley), siis peategelased räägivad natuke psühhoanalüüsist, vaetakse peresuhteid, mõne vahel neist tekib armastus, kõnnitakse ümber Jungi luksusliku Šveitsi residentsi, vaadatakse Alpi aasu, sõidetakse tõllaga jne – oleks saanud teha toreda kostüümidraama, kus seda kõike natuke.

Selline pole aga ei Cronenbergi ega psühhoanalüüsi stiil (vähemalt mitte Freudi ja eriti mitte ka Jungi stiil) – seda tuleb ette, aga pisut teises asetuses.

Cronenbergi filme on alati peenemat sorti õudusfilmideks peetud ja nagu «Ohtlikust meetodist» aru saame, ümbritses psühhoanalüüsi kui täiesti uut ja isegi lubamatut meetodit inimhinge avamises ka õudus – psühhoanalüüs päästis seksuaalsusega seotud tumedad ja ilustamata tungid valla ning see kõik võis olla õudne nii tollal, 20. sajandi algul, kui on seda praegu.

Cronenberg teebki filmi eelkõige psühhoanalüüsi suunanud ideedest, Freudi ja Jungi erimeelsustest, kuid vaataja rõõmuks on sisse toodud ka romantiline liin Jungi ja Spielreini vahel. Romantika on siinkohal aga pigem sadomasohhistlikku laadi ning toimib eelkõige psühhoanalüütiliste murrangute illustratsioonina, analüütikud justkui proovivad järele asju, mida nad teadusliku lähenemise kaudu on inimkehalt ja psüühelt ootama hakanud.

Karakteritest meeldejäävaimaks pean Cronenbergi ühe ihunäitleja Mortenseni karismaatilist ja sisendusjõulist Freudi, kes ilmutab aeg-ajalt mingit kummalist väikekodanlikku väiklust (näiteks kadestab poolvarjatult Jungi majanduslikku õnne, kuna too on abielus jõuka daamiga). Fassbenderi Jung tundub ehk oma protestantlikus puhtuses veidi liiga ideaalne ja võrreldes Freudiga jääb tal karismat vajaka. Keira Knightley hüsteerikust Spielrein, kellest hiljem ka psühhoanalüütik saab, kuna annet on ja asi huvitab, on filmi algul hüsteeriahooge mängides tüütuvõitu, kuid õnneks nii ei jää. Cronenbergil vanust tuleb, kuid filmikunsti vahendeid valdab endiselt teravalt.

«Ohtlik meetod»
Režissöör David Cronenberg
USA 2011
Eesti kinodes 23. märtsist