Pantvangide raamatut võib lugeda kui seiklusjuttu

Ratturid «Liibanoni 2011» raamatu esitlusel autogramme jagamas. Foto: Mihkel Maripuu

Eelmises Sirbis kirjutasid professorid Tanel Kerikmäe ja Kat­rin Nyman-Metcalf: «USA ja Eesti on mõlemad tunnustanud Kosovot, vaatamata sellele, et läbirääkimised Serbiaga ei andnud tulemusi. Palestiinat ei saavat aga tunnustada, kuna läbirääkimised Iisraeliga ei ole andnud tulemusi.»

Järgnes pikem arutelu, viidatakse topeltstandartitele, Delfi refereerib lisaks ja räägib ju silmakirjalikkusest. Formaalselt õige lähenemine, aga sisuliselt siiski ekslik. Nimelt, erinevalt Kosovo albaanlastest, kellel ei olnud pretensioone Serbia riigi olemasolu kohta, on palestiinlastel, palestiina poliitikutel ja parteidel pretensioon juudiriigi olemasolu suhtes.

Kui esimesel juhul oli konflikt sisuliselt ühepoolne – serblased ei tahtnud tunnustada Kosovo riiki –, siis teisel juhul on konflikt kahepoolne – juudid ei taha tunnustada palestiinlaste riiki ja palestiinlased ei taha tunnustada juutide riiki. Sama suhtumine kehtib aga ka araabiamaailma ja araablaste puhul laiemalt.

Ühe pilguheidu sellesse maailma ja sellesse konflikti pakub ka Madis Jürgeni vastilmunud «Liibanon 2011». Raamat on hea. Huvitav. Seda võib lugeda nagu seiklusjuttu. Võib lugeda nagu olukirjeldust.
Tegelasi on palju – üheksa röövlit ja seitse röövitut – ja nii on paratamatu, et kõigile ei jätku ruumi.

Pole lihtsalt piisavalt lehekülgi, et lasta kõigil ühtviisi särada, areneda, oma mõtteid ja tundeid väljendada. Ja ruumi pole ka kõige otsesemas füüsilises mõttes: väikeses kivionnis suur hulk täiskasvanud mehi koos, pole ruumi magada, istuda ega astuda.

Eesti mehed olid tublid, küll ehk väikeste erinevustega, üks (August) peidab saapatalla sisse noa ja plaanib põgenemist, teine (Martin) muretseb sellepärast, et miks just tema on röövlitele pinnuks silmas, aga üldjoontes on nad kõik tasakaalukad, rahulikud, üsna ühesuguse taustaga elus hästi toime tulnud mehed, jäävad rahulikuks, ei paanitse ega satu hüsteeriasse, suurt pööret, kirgastumist ega midagi muud vapustavat nendega ei juhtu.

Hoopis huvitavam (vähemalt minu jaoks) on aga röövlikamp. Nende taust on kirevam.
Seal on nii kõrgharitud tegelasi, aga tundub, et ka kerge vaimupuudega ullikesi. Rikaste perede võsukesi, aga ka vaestest getodest pärit mehi.

On aga paar asja, mis neid ühendab. Esimene neist on viha juutide vastu. Selline pime, irratsionaalne ja hästi sügav viha. Ainuke kord, kui eestlased 114 vangistuspäeva jooksul tõelist peksu ja piinamist tunda saavad, ongi kord, kui kellelegi röövlitest turgatab pähe, et äkki on üks osa eestlastest tegelikult juudid.

Bioloog teeb lühikese ja energilise sissejuhatuse. «Me teame, et teie hulgas on juute. Aga te pole meile öelnud, kes need on! Nüüd räägite meile ilusti ära!»

Me ei saa kunagi lõpuni teada, kes need röövlid tegelikult olid. Siis pekstakse. Käte, jalgade, kaigaste ja kaablitega. Kettidega, pea alaspidi, lae alla ja kimpuseotud šašlõkivarrastega vastu paljaid jalataldu. Pekstakse tunde.

Röövlid ootavad järjekorras, et igaüks ikka peksta saaks, nii opakas kui poeedihing, keemia­magister ja sõdur. Kõik peksavad.

Andrele kummardub Sõdur kõrva juurde ja sosistab: «Ütle mulle, kes on juut, ma teistele ei ütle, et sina rääkisid.»

Kui röövlid vastu hommikut peksmisest väsivad, situb magistrikraadi omanik vangidele mõeldud ruutmeetrise vannitoanurgakese täis ja ullike valvur ajab seitse eestlast püssiga ähvardades sinna ruutmeetri peale paljajalu sita sisse tammuma. Kuus raundi tuleb veel, antakse mõista, ja küll need juudid välja tulevad.

Suur osa raamatu tegevusest jääb lõpuks ikkagi kaadri taha. Me ei saa peaaegu midagi teada sellest, kuidas ikkagi jõuti pantvangide vabastamiseni.

Vangide jaoks ongi see 114 päeva üks suur ootamine ja mõistatamine (mis toimub, kas röövlid räägivad tõtt või valetavad), harjumine kitsikuse, ruumipuuduse, haisu, ainult kaks korda päevas kusel käimise ja üha vähenevate toidukordadega.

Me ei saa kunagi lõpuni teada, kes need röövlid tegelikult olid. Jah, nad olid tõesti fanaatikutest usuvõitlejad, kes unistavad saada lunaraha, osta veoauto, laadida see lõhkeaineid täis ja, karjudes «Allahu Akbar», kihutada mõne Iisraeli vaatlusposti otsa.

Teisalt on nad ka tavalised röövlid, kes unistavad Por­sche­st ja kuldkellast, röövlid, kes röövivad tanklast 14 000 dollarit (laristades selle mõne päevaga maha) ja veavad üle piiri salakütust. Nad on omamoodi külalislahked (kummaline, et just kõige brutaalsemad kultuurid on tihti ka kõige külalislahkemad). Kui toitu on, koheldakse vange hästi, nendega tehakse nalja, neid hoitakse.

Vaadake, kui ilus rohulible ja kui ilus sipelgas, kas saab sellist ilu luua keegi teine peale Allahi – kohtame ka poeetilisust. Aga jälle, nagu eespool öeldud, võib see ühe silmapilgutusega muutuda jõhkraks vägivallaks.

Lõpuks on see puhas macho-kultuur, kus teaduskraadid ei loe ja meest mõõdetakse füüsiliste parameetrite järgi, kes kõige kõvemini lööb, kõige kõvemini karjub, kõige kõvemini peeretab, kõige osavamalt saltosid viskab.

Omamoodi paradoks, et maailm, kus kõige alus on just nagu pikk perspektiiv (ainus tähtis asi on paradiis ja seal ootavad 70 neitsit), on täis kannatamatust, enesekontrolli puudumist, kohene mõnu ikk­a eespool aeganõudvat investeerimist.

Üks vangidest vist isegi mõtiskleb selle üle, et kui temal oleks samad vahendid, raha ja võimalused, korraldaks ta vangilaagri elu hoopis efektiivsemalt.  Eks samad suhtumised ja normid, vahel natuke vähem, vahel natuke rohkem, vahel silmatorkavamalt, vahel varjatumalt, käivad ka suure osa muu araabiamaailma kohta.

Ka «Liibanon 2011» lugemise järel ma ei kujuta näiteks ette, kuidas on võimalik Afganistani demokratiseerida või kuidas on võimalik Iisraelil palestiinlastega läbirääkimisi pidada.

Kuidas on üldse võimalik lahendada selliseid konflikte, kus puutuvad kokku püüd suurema ratsionaalsuse ja enesekontrolli poole ning see, mida juhib pime irratsionaalsus, jõu ja vägivalla kultus.

«Liibanon 2011»
Madis Jürgen
GO Reisiraamat, 2012, lk 269