«Varesesaare venelased»: meie kõigi õudusunenägu

Jana ja Max – Kreenholmi ehk Varesesaare venelased. Foto: Kaader filmist

Õigupoolest võiks Sulev Keeduse uuest dokumentaalfilmist, mis jutustab elu hammasrataste vahele sattunud Narva venelastest, kirjutada korraga kaks arvustust, nii positiivse kui negatiivse. Esimene tõstaks esile autori sotsiaalset närvi ja empaatiat, millega ta elab kaasa inimestele, kellest Eesti riik välja ei taha teha. Teine heidaks aga autorile ette seda, et ta muudab märtriteks need, kes on ise oma muredes süüdi.

Nii või teisiti on Keeduse eesmärk üllas ja dokumentalisti pilk jätkuvasti terav, ulatudes sinna, kuhu kolleegid pole julgenud või pidanud vajalikuks minna, riskides sattuda põlualuseks, süüdistatuna sotsiaalporno tegemises – sedapuhku otse Narva, kohta, mille elu on 153 aasta jooksul mõjutanud Kreenholmi manufaktuur. Selle viimaseid hingetõmbeid võis aimata juba ette ja 2010. aasta lõpus saigi see teoks, töö kaotas üle 500 naise – ka filmi sündmustik paigutub vahetult vabriku sulgemise eelsesse ja järgsesse aega.

Kreenholm, tumm tunnistaja

Ometi on Kreenholm Keeduse filmis taandunud kõigest tummaks tunnistajaks, selle asemel et olla aktiivne sekkuja – jutustatavaid lugusid, millest üks on küll hirmuäratavam kui teine, pole õnnestunud sellega dramaturgiliselt siduda. Ja see on suur miinus. Nii oleme sunnitud leppima üksnes autori sisendusega, et kõik, mis Narvas on, on seotud Kreenholmiga, õigemini tolle valusa pärandiga, mille see on sotsialismist kapitalismi üleminekuga meile jätnud, aga me ei näe seda, pildiliselt küll mitte.

Näeme, õigupoolest kuuleme üksnes seda, kuidas elamisloata ja nõela otsas rippuv Jana, keda tahetakse Eestist välja saata, lubab enesele käe külge panna, neab ära riigi ja kutsub appi Vene presidenti. Kuuleme, kuidas kogelev, täit haletsust väärt narkomaan tunnistab, et ei mäleta ennast juba viimased 15 aastat. Üksnes Vaike puhul ilmneb Kreenholmiga otsene seos – kuidas ta sealt lahti lasti ja nüüd, 53-aastasena, pole teda enam kellelegi vaja, kui ehk jumal välja arvata, kes on selles filmis vist üldse ainus, kellele veel loota võib.

Küll on see, mis nende kõigi, ja mitte ainult nende, ka Ira, Ženja, Maxi ja veel mitme teise jutust vastu kisendab, lootusetus. Olla aga 19-aastaselt tuleviku suhtes lootusetu, kõrvaletõrjutu nagu Ženja... ja seda väidetavalt nõnda edukas riigis nagu Eesti... Film lõpeb ühe väikese tüdruku, elu perspektiivitusest veel mitte aru saava Sonja suure plaaniga, ta puhub mänguhimuliselt hingeõhku otse kaameraobjektiivi sisse, taustaks kõlamas eeterlik armulauapalve meie enda Orthodox Singersi esituses.

See on ilus sõnum – armulaud tähendab teatavasti ühtekuuluvust, mõistmist, et me oleme kõik ühesugused siin päikese all.

Tekitab poleemikat, peabki

Filmis napib visuaalset kujund­likkust, mis oli olemas autori eelmises dokumentaalis «Jonathan Austraaliast» – too kõneles Mustjalast, kus ühed joovad ennast jalgealuse kaotanuna põhja, teised ootavad aga kannatamatult lõbusõidulaevu, mis peaks rikkuse hoovi peale tooma. Teisalt võib Keedust mõista – lood, mida «Varesesaare venelastes» jutustatakse, kõlavad nõnda šokeerivalt, et moodustavad ise kokku ühe suure ilmeka kujundi.

Problemaatiliseks teeb asja pigem see, et me ei näe ega kuule, kas riik või linn, üldse sotsiaalabi on üritanud neid õnnetuid ree peale tagasi aidata – puudu jääb teine perspektiiv, mis oli jällegi olemas «Jonathanis Austraaliast», vähemalt sotsiaalmaja võõbati seal värviga üle.

Siin näikse Keedus sellest koguni nimme mööda minevat, võimendades küll isiklikku kunstilist sõnumit, aga kaotades sellega ka midagi väga olulist – vaatajana on raske kogu filmi vältel maha suruda tunnet, et asjad pole päris nii, nagu nad näivad. Aga mine tea, võib-olla on ka. Ja ikkagi see igavene küsimus: kui palju on süüdi riik ja kui palju inimene ise.  

Igal juhul on Keedus teinud poleemilise, isegi väga poleemilise filmi, millesarnaseid sünnib siinses dokumentalistikas haruharva. Võib ennustada valjuhäälseid proteste nii siit kui sealt, ühtlasi tasuks valmis olla sellekski, et filmi nopib üles Venemaa propaganda – kui järjekordse näite sellest, kuidas Eesti riik venelasi ahistab. Tahaksin olla Narva kinosaalis, kui «Varesesaare venelased» ükskord sinna jõuavad.

«Varesesaare venelased»
Stsenarist, režissöör ja operaator Sulev Keedus
F-Seitse 2012
Alates 30. märtsist Tallinna kinos Artis ja 6. aprillist Narva kinos Astri