Kust tulevad imelapsed?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Uusi kõrgusi alistamas: noor helilooja ja dirigent Alex Prior valmistub oma balleti «Mowgli» esietenduseks.

FOTO: Kaader filmist

Marianna Kaadi uus ­film näitab seda osa vunderkindi elust, mis jääb ovatsioonide, lillede ja punaste kardinate taha, kiidab Andres Maimik.


Imelaps on üks kummaline nähtus. Mitte niivõrd kultuuriline fenomen, kuivõrd sotsiaalne konstrukt. Imelaps on tühi vorm, millele annab sisu tema publik, vanemad, meedia, kõik need hindajad žüriides – teda ümbritsevad ootused, nõudmised, projektsioonid.

Ühest küljest on imelapse-kultus omamoodi jumalatõestus: täiuseihalus, usk imede võimalikkusesse. Usk kaasasündinud jumalikku geniaalsusesse, mis annab ilusa alternatiivi meie endi keskpärastele eluperspektiividele. Iga imelaps kannab endas religioosset alget, osakest jõululapse müsteeriumist. Ta on tulnud selleks, et lunastada meid patuseid välja argipäeva talumatust tavalisusest.

Teisalt pole imelaps muud kui eksootiline atraktsioon. Laadalõbustus, kuigi pisut salongikõlblikum kui dresseeritud ahv või habemega naine. Aga ikkagi, tillukese interpreedi juures ei naudi me esitatava muusika ilu, vaid lapse sõrmede tehnilist virtuoossust. Osavust ja täpsust, mida me ümarast ja kohmakast mudilasekehast eales oodata ei oska. Elame kaasa imepärasele saavutusele, kuidas laps ületab eneses lapseks olemise.

Minimissi konkursil pälvib esikoha väike nümfett, kes matkib kõige tõetruumalt mõne superstaari seksuaalsusest nõretavat koreograafiat. No questions asked. Imelaps sobib ühte sahtlisse selliste maagiliste antropomorfsete eluvormidega nagu haldjad, osirised, kentaurid ja näkid – poolinimesed, pooljumalad, kellele omistatakse selline ontoloogiline täiuslikkus, mida pole inimestel ega loomadel.

Imelaps on ka vanemate realiseerimata ambitsioonide väljund. Vaadake, mina tegin ta! Minu luu ja liha. Minu genofond. Kõigist kõige andekam, kõige ilusam. Kui palju aega ja energiat olen ma temasse investeerinud! Sest ilma tohutu nühkimise ja dressuurita ei saa ka kõige talendikamast lapsest imelast.

Paradoks on aga selles, et publik ei soovi midagi teada vanemate panusest, igapäevasest distsipliinist ja drillist. Publik ei taha näha kollakaid higilaike imelapse kiiskava särgi kaenlaalustes.

Publik ihkab erakordsust, imet, kogeda jumaliku geeniuse ilmutust. Murphy seaduseks kirjutatud paradoks, et «inimestele, kes armastavad vorsti ja austavad seadust, ei tohiks näidata, kuidas mõlemaid tehakse», kehtib väga täpselt ka imelapse ettevalmistamise ja turustamise kohta.

Võib-olla just see asjaolu, et Marianna Kaadi dokumentaalfilm «Tööpealkiri: imelaps» portreteerib läbinägelikult seda osa vunderkindi elust, mis jääb ovatsioonide, lillede ja punaste kardinate taha, muudab filmitavad filmi enese suhtes ettevaatlikuks.

Filmi avakaadrites näeme vene-inglise imelast Alex Priori hiigellaval «O Sole Miot» lõõritamas, mille peale on Hollywoodi diiva Meryl Streep heldimusest ümber kukkumas. Kõik on nii suurejooneliselt kitš, glämm ja camp, kui ühes imelapse muinasloos olema peabki.

Järgmine episood kukutab meid paar aastat hilisemasse aega, kus Alex astub koos emaga Easyjeti odavlennuki pardalt sombusesse Tallinna, et esineda rahvusraamatukogu saalis sadakonnale vene penskarile. Glamuur on maha pudenenud, käes on vunderkindi argipäev.

Publikule esitletud tiitlid on küll vägevad, aga kui poleks avakaadreid Alexi ja Meryl ­Streepi suudlusest, mõtleks, et mis ulmades need inimesed küll elavad.

Järgnevate stseenide vältel hakkab pilt tasapisi kokku ehituma: muretu oosoolemio-ööbiku periood on möödanik, häälemurde aeg kätte jõudnud ning ülesehitamist ootab uus imelapse-järgne identiteet. See peab olema hoopis tõsisemalt võetav Alex Prior. Alex kui süvamuusika helilooja-dirigent, kelle teoseid esitatakse üle maailma, keda kutsutakse juhatama kõige nimekamaid orkestreid. Mis tähendab, et Alex peab hakkama end uuesti üles töötama.

Sellal kui eakaaslased trambivad ennastunustavalt vutti, komponeerib ta klaveri taga ballette ja oopereid, naudib Prokofjevit ja uurib Wagnerit. Õnneks on poisi ema Elena Bromley-Prior välja töötanud ja sujuvaks õlitanud masinavärgi, mis pukseerib Alexit õiges suunas.

Poisi isa on planeeritava läbilöögi suursponsor. Isa ei osutu vaatajale üllatuseks mingiks udupeeneks juudiintelligentsi esindajaks, vaid lihtsaks inglise söekaupmeheks, kes armastab õhtuti jalkaülekandeid vahtides õlut libistada.

Tema kaalutlustest poisi õpinguid ja kontsertreise toetada kõlab läbi majandusmehe pragmatism: toetamist väärib ainult tippkvaliteet, aga mis on tippkvaliteet, seda oskavad hinnata ainult tippspetsialistid.

Ema pakub pojale aga ülejäänud teenustepaketti – ta on mänedžer, hooldaja, organisaator, agent, saatja, piits ja präänik. Peaasi, et poeg saab probleemivabalt luua ja lehvitada. Pole ime, et just klassikaline muusika, mis on erilise distsipliini ja pühendumise võrdkujuks, on sünnitanud iseäranis palju imelapsi.

Olgugi et Alex väidab, et kõik tuleb iseenesest ja kergelt, et töö ongi tee taevariiki, ei usu ma, et tal pole kunagi tulnud ette ärakukkumisi, soovi diivanis Playstationit näppida või hulkuvaid kasse taga ajada. Eks noormees on oma pika imelapse karjääri jooksul selgeks õppinud kuvandi hoidmise peene taiu.

Kui nooruslikult impulsiivne Alex võidab hetkega vaataja jäägitu sümpaatia, siis suhtumine Elenasse on märksa ambivalentsem. See reljeefse büstiga daam on ahviarmastusega lõvikuninganna, kes saadab poega järjekindlalt ka olukordades, kus ta loogiliselt võttes ei tohiks viibida. Ta näitab konservatooriumiklassis õppejõududele ette dirigeerimisvõtteid ning reguleerib orkestriproovis Alexi suhteid muusikutega.

Elena hoiab kaamera ees viisakat joont, mõnikord küll pisut koketeerib, teinekord tüdineb filmimisest, aga olemus kiirgab sügaval toimuvaid vulkaanilisi protsesse. Delikaatselt ei ava film, kui palju toetab või häirib 16-aastast Alexit ema võimukas kohalolu.

Veel ei paista see nende lähedasi suhteid mõrastavat. Elena saab väga hästi aru, et varem või hiljem tuleb poisil iseseisvuda, ning vähemalt sõnades kinnitab leppimist oma järjest marginaliseeruva taustajõu rolliga.

Aga filmi viimases episoodis, kui Alex särab enda kirjutatud-dirigeeritud balleti Kremli esietendusel välklampide fookusvihus, näeme uhket matrooni kuidagi hüljatuna mööda pompoosset fuajeed kakerdamas ja menuka poja peale päris kadedalt turtsumas.

Mitte keegi ei tunne tema vastu huvi, kuigi tema on see suure töö tegija. Sel hetkel tunnen Elena vastu sooja sümpaatiat. Ma ei usu pühendumisse, kui selle ees on omadussõna «ennastohverdav». Jah, Alex on Elena projekt ja ta peabki täiel rinnal selle üle uhkust tundma.

Tuleb tunnistada, et Marianna Kaat jälgib venelaste pillavat maksimalismi eestlasliku tüüne sõbralikkusega. Kordagi ei muutu ta näpuga osutavaks, aga ei lasku ka ülemäärasesse odööritsemisse.

Film on jutustav, stseene pole just ülemäära palju, aga enamikus on need kandvad. Paari iseloomuliku joonega visanduvad peened psühholoogilised nüansid, millele aitab kaasa ka asjaolu, et portreteeritavaiks on väljapoole avanevad slaavi hinged.

Mis aga filmi iseäranis sümpaatseks teeb, seda paljudest formaaditruudest teledokkidest eristab, on see, et ta ei lobise, vaid ainult näitab. Näitab oma rütmis ja põhjalikkusega, kuidas ühest erakordsest lapsest areneb erakordne täiskasvanu. Ja näitab seda lootusrikkust ja kaotusvalu, mida see põhjustab jäägitult pühendunud lapsevanematele.

Uus eesti film

«Tööpealkiri: imelaps»
Stsenarist ja režissöör Marianna Kaat. Operaator Rein Kotov
Baltic Film Production 2012
Alates 6. aprillist Tallinna kinos Artis

Tagasi üles