Vaieldamatult on «Titanic» filmitööstuse monument. Tolles maailmas saab minna ainult suuremaks ja pompoossemaks. Nii on pidanud ka James Cameron mängima samade reeglite järgi, ainult et sageli on see kõrgeim tipp, mis ületada tuleb, tema enda püstitatud, ulatudes pilvedeni. Kaotada on siin palju, rohkem kui võita, ent aujärg on aujärg – tuleb tõestada, kes on Suurim ja Parim.
Ka nüüd, Titanicu katastroofi 100. aastapäeva puhul (sama palju on vanust eesti filmilgi) ei saanud Cameron leppida lihtsalt sellega, et oma 15 aastat vana film uuesti ekraanile tuua. Oli vaja midagi erilisemat, oli vaja uudisväärtust, ja Cameron leidis selle – lisades pealkirja ühe numbri ja ühe tähe ja kulutades selleks koguni 18 miljonit dollarit (Titanicu ehitamine läks omal ajal maksma 7,5 miljonit), sai valmis Cameroni-vääriline etendus, korraga vana ja uus.
Vaidlus Werner Herzogiga
1998. aastal jäi mul «Titanic» vaatamata. Olin 17-aastane, mässumeelne, pikajuukseline kunstikooli poiss, kelle sotsiaalne staatus välistas «Titanicu» automaatselt – veel enam, ei lubanud samas kinos, mis seda toona näitas, vaadata ka ühtki teist filmi.
Nüüd, seda üldse esimest korda näinuna tuleb tunnistada, et tegu on suurepärase filmiga, mis annab tunnistust vana hea dramaturgia mõjujõust. Jah, on nüansse, mille kallal võiks norida või vaielda kõigi 194 minuti vajalikkuse üle, aga... nimetamata seda suurteoseks oleks sama, kui kutsuda Titanicut lihtsalt üheks laevaks.
Ent au tuleb anda ka «Titanic 3D-le», sellele, kui oskuslikult on film ruumiliseks muundatud. Ka osa tänapäevaseid 3D-efektifilme on tegelikult tehtud sarnaselt (tasapinnalise pildi osad projitseeritakse tagantjärele reljeefsele pinnale, näiteks «Alice Imedemaal» või «Titaanide kokkupõrge»), aga peamine vahe tuleb siin sellest, et «Titanicu» puhul on režissöör ise kujundanud ka filmi ruumilisuse.
Ei ole mindud kõige lihtsamat teed, tekitatud efekte efektide pärast – tulemus on korrektne ja visuaalselt tõetruu, isegi konservatiivne. «Titanicu» ruumilisus on ilus, aga harjutav ning peagi ei pane enam tähelegi, et vaatad prillikino.
Kaks aastat tagasi viis juhus mind 3D-tehnikuna Prantsusmaale – Werner Herzogi «Unustatud unelmate koobas» oli minu elu teine ruumiline film. Kui võtteperiood sai läbi, viidi meid kõiki Lyoni lennuväljale, kus jäime oma lendu ootama. Minu oma oli viimane, Werneri oma eelviimane. Seal lennujaama baaris vaidlesidki siis noor filmitehnik ja vana filmiguru. Proovisin mis ma proovisin, aga legendaarne sakslane jäi oma arvamuse juurde, et romantilist komöödiat ei tohiks kunagi teha ruumiliselt (pornot võib).
Minu ainus tõsiseltvõetav argument tuli laenata jälle endast targemalt inimeselt, minu esimese ruumilise filmi «Monoloogid 3D» režissöörilt Arko Okilt, ja nimelt: filmikunst ei vali tehnilisi vahendeid vastavalt räägitavale loole, vaid tehnilised vahendid annavad uusi loorääkimise võimalusi. Selle peale pidas Herzog vajalikuks selgitada, et ikkagi ei tohiks, aga keegi hull kindlasti teeb...
Korraks filmi juurde tagasi. Hetkeks, kui «Titanicus» ilmub kaadrisse jäämägi, ei pane enam tähele, kas film on ruumiline või mitte. Mõni minut hiljem, kui kokkupõrge jäämäega valmistab ette üht maailma tuntumat katastroofi, jõuan mõelda, et tegelikult ei ole vahet sellelgi, kas ma näen pilti ruumiliselt või hoopis mustvalgelt.
Poolteist tundi hiljem, kui pöördun tagasi argipäeva ja suundun kontorisse, kus on pooleli lätlanna Laila Pakalnina uue filmi viimistlus, räägin sellest ka talle. Lailal on vastus juba ette valmis.
«Casablanca» juhtum
Ajal – ja see oli Nõukogude aeg –, kui tema Moskva filmiinstituudis õppis, oli sinna kogutud hulk (pisut ebaseaduslikke) koopiaid maailma filmiklassikast, osa neist teadmata põhjustel mustvalged. Nii nägi noor režissöör mustvalgelt näiteks «Konformisti» ja «Kabareed». Tõsi küll, vähemalt viimane pani kahtlema, kas originaalis pole asjalood siiski teistmoodi, ent vaatamist see ei seganud.
Siit ka vastus: film ise peab muutma tähtsusetuks, panema vaataja unustama, kuidas on see tehtud, olgu siis 2D-s/3D-s või värvilisena/mustvalgena.
Üks selline grandioosne uuenduskuur on juba korra Ameerikamaal läbi proovitud, õnnetuks patsiendiks legendaarne «Casablanca», mille värviversiooni võib pidada suureks läbikukkumiseks. Oma pettumust sellise ümberkirjutamise suhtes väljendas Humphrey Bogarti poeg sõnadega: see on ju sama, kui lisada Milo Venusele käed.
Venusele ei saa panna külge mehe käsi, nagu «Casablanca» puhul juhtus, kui tehnilisest muudatusest sai iseseisev kunstiteos. Kui aga lisada käed, mis sobivad tervikuga ega trügi esile?
Kellele prillikino ei meeldi, seda «Titanic» ümber ei veena. Kellele ruumiline pilt meeldib, naudib «Titanicut» vähemalt sama palju kui 15 aastat tagasi, või isegi rohkem – isikliku elukogemuse võrra.
Kaspar Kallas on koos vend Kauriga üks esimestest maailmas, kes arendas mõni aasta tagasi välja mobiilse 3D-kaamera.
«Titanic 3D»
Stsenarist ja režissöör
James Cameron
USA 1997
Alates 6. aprillist Tallinna, Tartu ja Narva kinodes