Laste kirjutatud muinasjuttudest peegeldub meie elu

Noored Andersenid: Johannes Ööpik (vasakult), Liisa Meidla ja Liisa-Maria Marrandi.

FOTO: Repro

Steni muinasjutuvõistlus on väga tore, nii hea, kui saab oma jutukesi ka teistega jagada, kirjutas 10-aastane Hanna Simona oma muinasjutu kaaskirjas. See kiri, nagu ka õpetajate ja emade-isade lisatu, näitab, et vastsed Haapsalu linna vapimärgi omanikud Ann ja Ants Roos on tervelt kaks aastakümmet ajanud õiget ja tulemuslikku asja.


Tänavu laekus Rooside poja Steni mälestuseks korraldatavale võistlusele 256 muinasjuttu, osavõtjaid oli 229, auhinna sai 43 last. Kui aga teha rehkendus kõigi aastate kohta, siis on Rooside hindava pilgu alt läbi käinud üle kuue tuhande muinasjutu rohkem kui viielt tuhandelt autorilt ja tunnustuse on pälvinud üle 500 õpilase.

See, millest lapsed kirjutavad, peegeldab hästi meie maailma, laste soove ja hirme. Põhiline on jäänud aastate jooksul samaks – kõik me oleme teel, kohtume ja läheme lahku, me satume seiklustesse, meid tabavad katsumused (juttudes väga sageli kiusamine, narrimine), me leiame sõpru ning oma koha elus.

Sel korral käis silmatorkavalt sageli juttudest läbi, et kodu on see kõige parem paik. Nii tõdesid maailmale tiiru peale teinud võilill, pingviin Plärts ja papagoi Kõks, kaisukaru Kati, koltunud puuleht ja mitmed teised tegelased.

Laste soove väljendab ehk kõige kokkuvõtlikumalt sinine karu – peamine, et sul oleks palju sõpru ja sa oleks normaalne. Leidub ka kriitikat, üllataval kombel telerivaatamise ja arvutisistumise kohta. Kas on täiskasvanute hoiakud kirjutajaid mõjutanud? Või on mängus isiklik kogemus?

Näiteks kirjeldab «Kuldkihar ja kaks karu» olukorda, kus töötu ema ja Soomest töölt tulnud isa lõõgastuvad teleri ees. Tütar Kuldkihar hoolitseb nende eest, koristab, söödab, peseb, sest vanemad ei mõtlegi end liigutada. Korraga märkab tüdruk, et isa ja ema on muutunud karvasteks, ei karda külma, mõmisevad vaid, kui ta nendega juttu ajada tahab.

Eks aetakse ka tiba edevuse-asja. Ühe tegelase tragöödia on selles, et tervelt viis aastat on ta unistanud aeroobikamissiks saamisest. Teine jälle on paks tüdruk, kes saab võlukleidi, milles ta peenike välja näeb.
On juttu ka kurjadest õpetajatest. Ühel neist nimeks Anna Lõuga... Õpetajat on võimalik lahkeks muuta omapoolse lahkusega, kingitud roosiga. Mitmes muinasloos on sugemeid tuntud muinasjuttudest. Aga vaimukas töötlus teeb neist lõbusa lugemise.

Steni muinasjutuvõistluse üks eesmärke on loovkirjutamisele õhutamisega arendada uue põlvkonna head eesti keele kasutamist. Erinevalt suurte kirjandusloomest kohtab laste juttudes harva kõnekeelseid väljendeid ja kantseleikeelt. Siiski-siiski, üks pani kiusajatele «paugu kirja», teine «sai kreepsu» ja kolmandal «muutus enesehinnang madalaks». Aga eks ole ju igal autoril oma stiil.

Jutuvõistluse esikolmik
•    I koht: Liisa Meidla (Tudulinna põhikooli VIII klass), «Kummaline kadumine» ja «Nahkhiirte lennuvõistlus»
•    II koht: Liisa-Maria Marrandi (Türi põhikooli VI klass), «Üks muinasjutt»
•    III koht: Johannes Ööpik (Tartu Raatuse gümnaasiumi VI klass), «Kolm marki»

Tagasi üles