«Kalendritüdrukud» - kõik on nagu korras, aga igav

Väike viinapits ja kohe heidavad naised hommikumantlid õlgadelt. Fotol Ene Järvis (Jessie), Merle Jääger (Cora), Liina Tennosaar (Celia) ja Külliki Saldre (Chris). Foto: Gabriela Liivamägi

Enne etendust olin veendunud, et isegi kui Vanemuise «Kalendritüdrukud» ei paku kunstilist elamust, siis korralikku meelelahutust ja ohtralt nalja saab küll. Sest mis saab viltu minna lavastuses, kus mängivad head näitlejad, lavastajaks mees, kes on seotud viimaste aastate parimate huumorisaadetega? Pealegi põhineb lavastus suurepärasel briti komöödiafilmil.

Hetkeline energia

Nii nagu olid suured ootused Vanemuise väljamüüdud suurde saali sisenedes, nii oli suur ka nõutus teatrist lahkudes. Sest «Kalendritüdrukutes» on pealtnäha kõik nagu korras, igast väiksemast naeruvõimalusest kinni haarav publik saab mõned korrad naerda, laval näeb häid rolle, esimese vaatuse lõpus, mil näitlejad riided seljast heidavad, plahvatab laval energia, mis ka saali nakatab… Aga teiseks vaatuseks see kaob.

Ei piisa näitlejate pingutustest ega ka alastusest, kui lavastaja loodab, et tekst lavastab end ise. Või on põhjus Ott Sepa vähestes kogemustes lavastajana? Ei tea, aga aastal 2012 ei taha näha lavastust,  mis koosneb suuresti näitlejate lavale tulekust, dialoogist, mispeale näitlejad lahkuvad, et teha ruumi meestele mustas, kes siis viivad-toovad dekoratsioone. Ja üks-kaks-kolm! etendus võibki jätkuda järgmise pildiga. Pidev katkestamine hävitas «Kalendritüdrukutes» näitlejate töö, pinge ja tempo kadusid. Lava ei tohiks olla läbisõiduhoov.

Näidend ise põhineb tõestisündinud lool: kaks keskealist Yorkshire’i naist, Chris ja Annie, otsustavad pärast Annie mehe surma leukeemiasse osta haiglasse uue diivani. Selleks kasutavad nad naiste igipõlist relva – keha, tehes aktifotodega kalendri.

Modellideks sõbrannad-kaaslased naisi ühendavast Naiste Instituudist, kus uusimate moosikeetmistrendide tutvustamise varjus tuntakse hoopiski mõnu klatšimisest.

Kiitus «tüdrukutele»

Kuigi Vanemuise komöödiat mina heaks teatriks pidada ei saa, väärivad «Kalendritüdrukute» tüdrukud tunnustust. Küllike Saldre energiline, loomupärane juht ja kõike organiseeriv Chris lausa sillerdab laval, see on tugeva näitlejanna tugev roll. Võrratu rolli teeb ka Terje Pennie Ruthina. Energiast pakatav, agar, kuid tunnustust ihaldav Ruth muutub kõigile meeldida tahtvast hallist hiirekesest enesekindlaks ja end väärtustavaks naiseks.

Merle Jäägeri üksikema Cora, kes enese naiselikku poolt pigem varjab, eristub teistest elukooli karastatuse poolest. Carmen Mikiveri Annie lein on saalist näha. Marika Barabanštšikova mängib klubi juhi Maire kalgiks võimu ihkavaks õnnetuks naiseks. Küpse ja tugeva näitlejana näitab end ka Ene Järvis Jessiena. Neis kõigis on karakterit.

Suurimaks üllatajaks on aga Liina Tennosaar, võib-olla on põhjus selles, et pole teda ammu laval näinud, aga igatahes korraga nii eneseteadliku kuninganna kui ka alkoholiga liialdava litsaka prouana näiva Celia rolliga tekitas Tennosaar oma järgmiste lavarollide vastu suure huvi.

Neis seitsmes näitlejannas ja ses tekstis on kõva potentsiaal tõusta heaks, võib-olla isegi suurepäraks komöödiaks, mis siis, et kommertslikuks, ent praegune tulemus on keskpärane. Ja see on kurb nii näitlejate kui ka pileti ostnud inimeste pärast.

Teater

«Kalendritüdrukud»
Autor Tim Firth. Lavastaja Ott Sepp, tõlge Anna-Magdaleena Kangro, Ott Sepp.
Osades: Külliki Saldre, Merle Jääger, Ene Järvis, Liina Tennosaar, Terje Pennie, Carmen Mikiver, Marika Barabanštšikova jt
Esietendus 15. märtsil Vanemuises