:format(webp)/nginx/o/2024/09/18/16363681t1h77be.jpg)
Seoses sellega, et rokkbändi Jane's Addiction laulja laval enesevalitsuse kaotas ning bändi tuurile kriipsu peale tõmbas, on sobiv hetk vaadata tagasi kuulsatele ansamblitele, kes pärast pikka pausi taasühinesid ning siis jälle tülli keerasid. Jane's Addiction on muidugi üks vähestest bändidest, kes on kontserdi ajal päriselt kaklema läinud, aga valusaid laialiminekuid on ette tulnud küll ja veel. Õppetunde on siinkohal jagada nii Eric Claptonil kui ka Robert Plantil, vahendab Rolling Stone.
Jane's Addictioni reedese Bostoni kontserdi rikkunud kaklus ei tulnud päris tühja koha pealt. 1985. aastal loodud bändi vahel on vahelduva eduga pinged küdenud läbi aastakümnete. Olles teinud ainult kaks albumit, tekkisid neljaliikmelise Jane's Addictioni liikmete sees tülid juba 1991. aastal, kui Lollapalooza festivalil hakkasid laval kaklema Perry Farrell ja Dave Navarro.
Samuti olid bändimehed toona erinevatel seisukohtadel seoses uimastitarvitamisega, sest bassimängija Eric Avery ning kitarrist Dave Navarro eelistasid narkootikumide tarvitamisest hoiduda, laulja Perry Farrell ja trummar Stephen Perkins tarvitasid aga hoogsasti edasi. See ei võimaldanud bändil enam üksmeelselt tegutseda ning 1991. aastal tahtsid Navarro ja Avery mõlemad bändist minema saada.
Jane's Addiction tuli 1997. aastal jälle kokku, kuid pärast esialgset lõhkiminekut on bänd kulgenud väga käänulist rada pidi. Algne bassimängija Eric Avery otsustas kunagiste sõpradega uuesti esinema tulla alles 2009. aastal, kui Jane's Addiction tuuritas Nine Inch Nailsiga, kuid pärast tuuri otsustas ta uuesti lahkuda ning väljendas oma pahameelt YouTube'i videotes. See omakorda ajas marru Dave Navarro.
«Ta võib teha, mida iganes tahab. Pole midagi. Aga hoidku ta suu kinni,» ütles Navarro oma veebisaates Dark Matter.
Siiski liitus Avery maailmaturneeks 2023. aastal uuesti bändiga. Alguses ei saanud kontsertidest osa võtta Dave Navarro, kes maadles pika koroonaga, aga kui Navarro tervenes, võis kogu bänd algses koosseisus jälle suure tuuri ette võtta. See oli tänavu maikuus. Paraku jõudis bänd ainult neli kuud kontserte anda, sest nende Bostoni kontserdil kaotas Perry Farrell enesevalitsuse, ründas Dave Navarrot ning nüüd otsustas bänd tuuri katkestada.
Bänd selgitas teadaandes, et probleem on Perry Farrelli vaimses tervises ja ebastabiilses käitumises. «Loodame, et ta leiab abi, mida ta vajab,» ütles bänd.
/nginx/o/2024/09/18/16363676t1h2585.jpg)
Led Zeppelin läks laiali kohe pärast trummar John Bonhami surma 1980. aastal. Erinevalt näiteks The Whost ei tahtnud nad jätkata uue trummariga. Robert Plant uskus, et ilma Bonhamita pole sellel mõtet. Allesjäänud liikmed on hilisematel aastatel põgusalt uuesti kokku tulnud. Näiteks ühineti 1985. aastal Live Aidi jaoks, Atlantic Recordsi 40. juubeli kontserdi jaoks, Jason Bonhami pulmaks 1990. aastal ning Rock and Roll Hall of Fame'i saamise õhtul 1988. aastal.
Nendel üritustel mängiti vaid paar laulu, ent 2007. aasta detsembris esitasid nad Atlantic Recordsi juhi Ahmet Erteguni tribuutkontserdil pikema ja väga võimsa kava. See toimus Londoni O2 Arenal. Kuna see kontsert oli täielik triumf, sai bänd väga magusaid pakkumisi minna maailmaturneele.
Kuid Robert Planti soolokarjääris oli paraku tol ajal kuldne hetk, sest tema ja Alison Kraussi plaat «Raising Sand» müüs toona miljonites. Jimmy Page ja John Paul Jones kaalusid varianti minna tuurile teise lauljaga – nagu näiteks Steven Tyleri või Myles Kennedyga –, kuid nad tegid siiski mõistliku otsuse ja jätsid tuurile üldse minemata.
Plant on hiljem öeldud, et neid ümbritses kari tsirkuseinimesi, kes olid valmis tema ja bändikaaslaste hinged põlema panema. Planti arvates oleks taasühinemine ning uus maailmaturnee esindanud kõike, mis on võimsa staadioniroki juures kohutav. Zeppelini taasühinemine kestis seega kaks ja pool tundi, kui bänd tuli 2007. aasta kontserdiks kokku.
/nginx/o/2024/09/18/16363673t1h50ce.jpg)
Laulude «Don't Stop Believin'» ja «Lights» järgi tuntud Journey läks 1987. aastal laiali, sest laulja Steve Perry soovis muusikatööstusega mõneks ajaks hüvasti jätta.
«Ma läksin tagasi kodulinna ja sain vanade sõpradega kokku,» rääkis Perry 2018. aastal Rolling Stone'ile. «Ma ostsin Harley Davidsoni ja sõitsin sellega mööda oma nooruspõlve teid. Tuul puhus mulle näkku ja juuksed lehvisid ringi. Siis ei pidanud seaduse järgi kiivrit kandma. Ma haihtusin. Läksin suvel laadale. Käisin kinos. Sõin sõpradega õhtust. Mul oli suhteid. Ma elasin.»
Perry lisas, et tal oli rahaliselt võimalik aeg maha võtta, sest ta oli üks väheseid, kes oli raha mõnusasti kõrvale taibanud panna. «Paljud teised elasid väga uhkelt. Mu vanaisa ütles mulle, et tähtis pole see, palju sa teenid, vaid see, kui palju sa kõrvale paned. Ma elasin tagasihoidlikult ja panin raha kõrvale.»
Siiski tekkis Perryl 1996. aastal tahtmine uuesti Journeyga liituda ning bänd tegi uue stuudioalbumi «Trial by Fire», millel on ka Grammy nominatsiooni saanud laul «When You Love a Woman».
Bändi mänedžer hakkas plaanima suurt tuuri, kuid bänd ei jõudnudki ühtegi kontserti anda. Perryl tekkisid terviseprobleemid ning ülejäänud bänd hakkas rahutuks muutuma, sest laulja muudkui hoidis tuuri tagasi. Vaatamata Perry palvetele otsustas bänd võtta omale uue laulja – Steve Augeri. Nüüd laulab Journeys Arnel Pineda. Perry enam rohkem bändis ei laulnud.
/nginx/o/2024/09/18/16363670t1h1849.jpg)
1995. aastal otsustas laulja Sammy Hagar lahkuda Van Halenist filmi «Keeristorm» heliriba pärast. Bänd oli just tulnud suurelt maailmaturneelt ning pidid filmi jaoks laulu kirjutama, kuid bändi liikmed ei suutnud laulusõnades kokkuleppele jõuda ning ühel hetkel visati Sammy Hagar lihtsalt bändist välja, et bänd saaks jätkata eelmise laulja David Lee Rothiga (mis paraku lõppes väga kiiresti).
Hagar kutsuti 2004. aastal uuesti Van Haleniga tuurile, kuid laulja jaoks oli see täielik õudusunenägu, sest Eddie Van Halen jõi nagu loom ning tema halb kitarrimäng mõjutas Hagari laulmist.
Van Halen suutis tol aastal algses koosseisus kontserte anda viis kuud, kuid selle aja jooksul Eddie ja Alex Van Halen vaevu kõnelesid Hagari ning bassimängija Michael Anthonyga. Kui tuur lõppes, läksid nad oma teed ja ei rääkinud üksteisega enam üldse. Enne surma Eddie Van Halen siiski helistas Hagarile ja nad suutsid asjad omavahel ära klaarida.
/nginx/o/2024/09/18/16363664t1hfbe0.jpg)
Creami liikmed Jack Bruce ja Ginger Baker vihkasid teineteist juba enne seda, kui bänd koos ühtegi nooti mängis. Aga Jack Bruce oli toona Londoni bluusiroki skeenel kõige andekam bassimängija ning Ginger Baker kõige andekam trummar, seega mõistagi tahtis Eric Clapton just nendega töötada.
Tänu sellele tegi Cream kaks aastat võrratuid albumeid ning andis unustamatuid kontserte, kuid see kõik toimus pideva kaklemise ja tülitsemise saatel. Claptoni otsustas enda sõnul bändi laiali saata Rolling Stone'is ilmunud negatiivse arvustuse pealt, mis väitis, et Cream mängib nii igavalt ja ennast kordavalt. Clapton selgitas hiljem, et ta sai sel hetkel aru, et täpselt nii ongi. Ta olevat enda sõnul olnud restoranis ja seda lugedes minestanud. Teadvusele tulles otsustas ta hetkega, et bänd peab lõpetama.
Kuigi Cream mängis paar laulu 1993. aastal, kui bänd võeti Rock and Roll Hall of Fame'i, andsid neli täispikka kontserti alles 2005. aastal Royal Albert Hallis. Aasta lõpu poole andsid nad Madison Square Gardenil kolm kontserti. Jack Bruce taastus siis maovähist ning Clapton lubas, et kontserte tuleb veel, kui bassimängija tervis paraneb. Nad ei kõlanud enam päris samamoodi nagu 1968. aastal, kuid nende kontserte kiideti südamest.
Paraku tekkisid Bruce'i ja Bakeri vahel Madison Square Gardeni kontsertide ajal uuesti pinged seoses helitasemetega laval. Oma memuaarides kirjutas Clapton hiljem, et Madison Square Gardeni kontserdid olid viga ning Cream oleks pidanud lihtsalt lõpetama 2005. aasta Royal Albert Halli esinemistega.
/nginx/o/2024/09/18/16363665t1h581e.jpg)
1965. aastal alustanud Jefferson Airplane läbis aastakümnete jooksul veidraid muutusi, võttes omale hiljem nime Jefferson Starship ning lõpuks lihtsalt Starship, kus esialgsest bändist liikmete mõttes suurt midagi alles ei olnudki.
Neil oli 80ndatel juustused hitid «We Built This City» ja «Sara», kuid selleks ajaks oli bändis vaid üks algupärane liige, laulja Grace Slick. Slick vihkas kommertslikku ja mannetut muusikat, mida Starship tegi ning otsustas 1988. aastal vehkat teha, nii et Starshipis ei olnud enam ühtegi liiget Jefferson Airplane'i algusaegadest.
Slick siiski lootis, et Jefferson Airplane suudab vana hiilguse taastada ning andis 1989. aastal välja albumi «Jefferson Airplane», milles lõid kaasa bändi algupärased liikmed, kuid see sai ainult negatiivseid arvustusi. Käidi ka tuuril, kuid siis otsustas Grace Slick bändi ikkagi laiali saata ning muusikatööstusest lahkuda. «Kõik rokkarid näevad naeruväärsed välja, kui nad on vanemad kui 50,» ütles ta hiljem.