Väino Kivi? Ei, Vainokivi! Eino Baskin sai enesega võrdväärse filmi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Manfred Vainokivi portreteerib Eino Baskinit humoristlikus võtmes pealispinna all üsna tõsiste allhoovuste kaudu.

FOTO: Kaader filmist

Kes siis veel kui mitte Manfred Vainokivi alustaks Eino Baskini portreefilmi Baskini enda anekdoodiga: ajaloost olevat teada vaid kaks juuti, kes on surnuist üles tõusnud, Jee­sus Kristus ja... Eino Baskin. Või ei laseks Baskinil esimeste sõnadena lausuda midagi kunsti, vaid hoopis Pampersite kohta, täpsemalt, kuidas keegi polevat veel kahjuks ära tabanud, et teda reklaami meelitada, Pampersite või puusärkide eelistest kõnelema.


Nii saab talitada ainult see, kes teeb filme inimestest, mitte pühakutest, kunsti pühadest härgadest. Ka Baskini-filmis eksisteerib justkui kaks Baskinit: armastatud humorist, kes puistab igas situatsioonis nalju nagu varrukast, aga ka vastuolulisem Baskin, kes võib ootamatult endast välja minna ja kas või oma poja kõigi kuuldes läbi sõimata. Rääkimata nendest pisikestest inimlikest ja kõrvalseisjatele vähem või rohkem naljakatest nõrkustest, mida me kõigi juures ette tuleb.

Ühesõnaga, Vainokivil on õnnestunud tuua vaataja ette üks eesti kultuuri suur mees kui mitte kogu, siis ikkagi mingis komplitseerituses – just viimane teeb Baskinist nii köitva kangelase. Või nagu tunnistab Ita Ever: Baskin on nõnda hea näitleja ülikeerulise natuuri, aga ka eredalt elatud elu tõttu, mille mõni seik ka «Baskinis» homeerilisuseni ulatuva naeru saatel avaneb.

Mäng ka nukratel nootidel

Kõige olulisem on aga see, et valdavalt humoristlikus võtmes esitatud pealispinnast hoolimata sisaldub siin hoopis tõsisem allhoovus, mängitakse nukramaid noote. Laulab ju ka Georg Ots, et daamid ja härrad, kes te näete meis vaid veiderdajaid narre – ka meil on valu ja hing...

Nii on just nuttev ja naerev mask üks «Baskini» läbivaid kujundeid, vähemalt pildiliselt, aga hetkiti, tõesti hetkiti, seda enam aga tähendusrikkamalt, ilmub see ka kõnelejate juttu, olles muidu pigem hoolega varjatud. Kas või siis, kui Baskin mainib õhtut, mil suri tema kolmeaastane tütar, aga tema pidi astuma lavale. Maria Klenskaja tunnistab koguni nõnda, et see naljamees, keda me enese ees näeme, on vaid kümnendik kogu Baskinist.

Huvitavasse dialoogi astub «Baskin» Vainokivi kahe eelmise portreefilmi, «Tsirkuselapse» (Vladimir Sapožnin) ja «Vana klouniga» (Sergei Fatkin) – kõik kolm jutustavad artistidest, kelle elu on kihutanud kord üles mäkke, kord alla orgu, aga kes on kõigele vaatamata ikka edasi rühkinud, saatuselööke trotsinud. Nagu Sapožnin, oli ka Baskin estraadikunstnik – ainult et tema puhul näikse teatav sisemine rahulolematus peituvat pigem estraadi kui žanri ametlikus tunnustamatuses, selle teisejärguliseks pidamises, millele osutab kaude ka Roman Baskin.

Vormiliselt on «Baskin» oivaliselt tehtud. Justkui üksainus lühike – vaatamata 53 minutile –, vahetu impressionistlik hetk, mida rõhutab mulje, nagu oleks autor jäädvustanud nii mõnegi jutuajamise varjatud kaameraga. Inimesed ei esine kaamerasse, nad vestlevad kaamera ees. Vahel kasutatakse meelolu edastamiseks ainuüksi suuri tummi, aga ülimalt kõnekaid plaane, mis toovad meelde vanad head klassikud, «511 paremat fotot Marsist» näiteks.

Nagu varjatud kaameraga

Veel enam, pealtnäha eraldiseisvad teemad, millest filmis juttu – Baskini huumorivaist, vangistus süüdistatuna pornograafias, kolm abielu, tervis, sh 47 päeva koomas, lavastamine, isa ja poja, Baskini ja Järveti konflikt, Vanalinnastuudio sünd ja tapp –, õnnestub kokku sulatada nõnda orgaaniliselt, et ei teki hakituse tunnet, justkui möödaminnes kasvab üks sujuvalt välja teisest. Pole ka pildilist illustratiivsust, arhiivikaadrid, mida kasutatakse, keeravad iga kord juurde mingi väikese humoorika vindi.

Tahaks loota, et pärast Baskini-filmi ei küsi ka kõige võhiklikum inimene enam Vainokivi nime kuuldes: kes, kes? Väino Kivi? Vainokivi võiks edaspidi öelda suisa nii: Vainokivi, Manfred Vainokivi!

Film

«Baskin»
Stsenarist, režissöör ja operaator Manfred Vainokivi
Filmivabrik 2012
Alates 20. aprillist Tallinna kinodes Artis ja Sõprus ning 27. aprillist ­kinos Solaris 

Tagasi üles