Tippkirjaniku sadistlik pool: soomlased on šokeeritud Mika Waltari salatekstidest

Mika Waltari 1934. aastal. Foto: Wikimedia Commons

• Mika Waltari armukese ja muusa arhiivist leiti sadistliku sisuga luuletus.
• Armukesele saadetud kirjades jagab Waltari süngeid detaile oma abielu kohta.
• Waltari klubi esimees kardab, et avastatud tekstidest vallandub õigustamatu moraalne paanika.

Soome ühe kuulsama kirjamehe Mika Waltari kunagise armukese arhiivist avastati sünge sisuga luuletus, mis on tabanud põhjanaabreid šokilainena, vahendab Helsingin Sanomat. Kirjandusloo salakambrist avastatud tekst heidab paljude silmis tumeda varju 1979. aastal surnud autori pärandile. Teisalt on nii mõnedki eksperdid Waltari kaitseks välja astunud.

Luuletus avastati Waltari muusa ja armukese Leena Ilmari arhiivist, mis Ilmari soovil hoiti kuni selle aastani salajasena. Arhiivist avastati mitte ainult Waltari kirjutatud armastuskirjad Ilmarile, vaid ka siiani avaldamata ja maailma eest peidus olnud luuletus nimega «Aamuyö, kello viisi».​

Waltari kirjeldab luuletuses, kuidas minategelane vägistab mitu korda sadistlikult oma naist. Luuleread kirjeldavad muuhulgas hammustamist, muljumist, kinni sidumist, ukse lukustamist, verejooksu ja alandamist. Waltari saatis luuletuse Ilmarile 1945. aasta detsembris. Kaaskirjas ütleb Waltari, et oli luuletuse paberile pannud paar nädalat varem. Waltari enda sõnade kohaselt on tema luuletuste sisu vähemalt osaliselt isiklik. Samal aastal ilmus Waltari kuulsaim romaan «Sinuhe, egiptlane». 

Kõik Waltari põhiteosed on ilmunud ka eesti keeles.

Mika Waltari 1958. aastal. Foto: Wikimedia Commons

Leena Ilmari suri 2008. aastal ja Helsingin Sanomat andmetel ei ole käsikirja kunagi varem avaldatud, samuti pole Waltari kunagi ise sellest luuletusest rääkinud. Fiktsiooni ja tegelikkuse põimumisest kõneleb ka tõsiasi, et Waltari tunnistab Ilmarile kirjutatud kirjades, et ta kuritarvitas oma abikaasa Marjatta Luukkost, kellega Waltari abiellus 1931. aastal. Samuti räägib kirjanik, et ta naine oli vägivaldne ja hammustas teda. Kirjades tuleb veel juttu abikaasa Marjatta ja tema tuttavate abieluvälistest suhetest.​

Waltari teoseid avaldanud kirjastus WSOY luuletust ei kommenteerinud. Kirjastuse turundus- ja kommunikatsioonijuht Reetta Miettinen saatis tekstisõnumi, milles ütles, et WSOY-l pole «praeguses» asjas midagi kommenteerida. Samuti ta ei täpsustanud, millal ja kuidas kavatseb kirjastus juhtumit kommenteerida.

Jyväskylä ülikoolis Waltarit õppinud Juha Järveläle ei tulnud tumeda poole paljastamine üllatusena. Järvelä doktoritöö keskendus just Mika Waltarile, mistõttu teab naine rõhutada, et Waltari kirjutistes esineb sageli erootikat ja õudust, aga ka armastuse ja võimuga seotud küsimusi. 

Mika Waltari, «Mikael Karvajalg» Foto: Repro

Järväla tõstab esile näiteks vähemtuntud teose «Kultakutri», kus Waltari jutustab loo prostituudist ja konkreetsemalt seksuaalvägivallast esimeses isikus. WSOY keeldus lühiromaani avaldamast, mistõttu Waltari avaldas selle 1948. aastal ise. Hiljem, 1961. aastal, avaldas WSOY selle loo kogumikus «Koiranheisipuu»​.

Asjatundja rõhutab, et avastatud sadistliku luuletuse nimi oli juba varem teada, sest Waltari viitab sellele oma teose «Lähdin Istanbuliin»​ alguses.

Mika Waltari FOTO: Foto: Pärnu Postimees

​Mika Waltari klubi esimees Juha Salo astus meie seast ammu lahkunud kirjamehe kaitseks välja. Ta rõhutab, et kes vähegi Waltari loomingut tunneb, on tema tumedama poolega tuttav. Salo ei usu, et avastatud tekstid muudavad üldsuse hoiakut Waltari suhtes ning rõhutab, et kirjaniku elu oli täis vastuolusid.

Samuti kirjutas ta noorena erootilisi õuduslugusid ning laiemalt on paljud kunagised loomeinimesed elanud tänapäeva mõistes metsikut elu. Salo muretseb moraalse paanika pärast, mida võimendab sotsiaalmeedia. «Ma arvan, et looming ja eraelu tuleks hoida eraldi,» rõhutab Waltari klubi esimees.​