Jazzkaar uues liikuvas kodus

Jazzkaare uus liikuv kodu Merepaviljon. Ligi 1200-ruutmeetrisele pindalale mahub tuhat inimest. Foto: Jazzkaar

Sakala keskust oli tore maha võtta küll, aga Jazzkaar kaotas selle järel kodu. Alates 2006. aastast on Jazzkaar mööda linna ringi hulkunud, mõnel aastal end sihilikult üle linna laotanud, aga kuigi üle-linna-festival kõlab suurejooneliselt, on festivalil ikkagi vaja staapi, kuhu huviline saab suvalisel festivali hetkel minna, nii et sagin käib, alati toimub mingi kontsert, on mitu eri suuruses saali, inimesed saavad fuajees kokku, töötavad kohvikud, müüakse esinejate CDsid.

Sakalas see atmosfäär toimis, linna peal ringi rännates kippus õhustik kaduma – nii võib haihtuda ka festivali identiteet. Hiljem on Jazzkaar üürinud oma tsentrumiks näiteks vene kultuurikeskust, Sakalat pole aga miski asendanud. Peakorraldaja Anne Ermi sõnul ei sobi džässi jaoks ka iga saali akustika, Sakalas olnud see ideaalne.

Riske rohkem

Niisiis, tänavuseks 23. Jazzkaareks tegi festival julge otsuse: kui sobivat keskust ei ole, tuleb see teha. Kuna püsivat ehitist ei ole reaalne püsti panna, siis näitas juba Põhuteater, et ka ajutine ajab asja ära.

Reisisadamasse rajati Eestis esimest korda paigaldatav kontserdisaal, nimeks pandi Merepaviljon, ja see mahutab tuhat inimest ligi 1200-ruutmeetrisele pindalale. Ehitise ümber rajati lisaks festivaliala.

«Eks esimene olla on ikka ahvatlev,» kommenteeris Erm. «Muidugi on sellise otsusega seotud palju riske. Detaile, millega peab arvestama, on kümneid kordi rohkem kui turvalises kontserdisaalis. Loodame väga, et me pole midagi unustatud, sest neid asju on mitmeid ja mitmeid kordi kirja pandud ja läbi arutatud ja ikka tuleb kellelgi meist meelde: aga kuidas sellega ja tollega veel talitada.»

Ermi sõnul on see festivalile kodu, mis edaspidi saab rännata ühest linnaosast teise või maale minna. «Kuid nädalaks seda püsti panna on üpris kallis ja eks ongi nii, et raha paneb paljudele unelmatele piirid,» ütles Erm, lisades, et paviljon ei ole kindlasti odavam variant kui kesklinnas saale üürida.

Kümneks päevaks mõnda saali või kultuuriasutust festivali alla kinni panna on loomulikult keeruline: eelmistel aastatel on kontserte viidud nii teatritesse, muuseumidesse kui eriti Jõulujazzi ajaks kirikutesse, aga sellistel puhkudel ei saa katkestada hoonete igapäevast tegevust, rääkimata festivaliala loomisest.

Praegusel juhul pidasid korraldajad tähtsaks ka mere lähedust. «Mere äärde tuleku idee oli meil kuklas pärast mulluseid sündmusi sadamates ja kultuurikilomeetril,» selgitas Erm. Ilmad on jahedad, aga ehk lähevad paremaks ja vähemalt paviljoni sees külma kartma ei pea, sest läinud aastal oli sama paviljon püsti Venemaal Siberis, kus Tjumenis toimusid 20-kraadise pakasega judo maailmameistrivõistlused. Laeküte töötab, üleriided saab ära ka anda.

Uued nurgad

Koos Reisisadamas asuva Merepaviljoniga on hõivatud ka muid osi Kalamajast, pühapäev, 22. aprill keskendubki Kalamaja paikadele.

Lisaks uuele kohale on otsitud ka uusi kunstilisi vorme kontsertidele: Chalice näiteks hakkab oma kodurõdul laulma. Kas oli aeg uuendada vana tuntud festivali? Ja kas kesklinn on ammendunud?

«Eks me oleme uusi kohti, vorme ja uut muusikat otsinud kogu aeg,» rääkis Anne Erm. «Kesklinna näitusesaalid, muuseumid, galeriid on meil suures osas juba läbi käidud ja mängitud. Läinud aastal olime kuues Kadrioru muuseumis. Kuna Kalamaja muuseumidega kiidelda ei saa, tuli muid kohti otsida ja ühtlasi tahtsime inimestele teada anda, et pole siin ühti vanad kalurite barakid, vaid toredad keskkonnasõbralikud puitelamud, kus juba paljugi on restaureeritud ja ehitatud juurde ka uusi. Kultuurikilomeeter ja kordatehtud park lausa kutsuvad jalutama.»

Viimane ja üks olulisemaid Jazzkaare uudiseid on aga see, et täna ei ava festivali mitte Mali duo Amadou & Mariam, vaid Mariami tõsise haigestumise tõttu on uueks peaesinejaks kaks päeva enne ürituse algust hangitud Kongo DV päritolu afropopigrupp Zap Mama.

Ansambli keskne kuju on tollases Zaires sündinud lauljatar ja helilooja Marie Daulne, mustanahalise ema ja belglasest isa laps. Isa tapeti nädal pärast Marie sündi, sest Zaires, nüüdses Kongo Demokraatlikus Vabariigis, ei aktsepteeritud segaabielusid mustanahaliste ja valgete vahel.

Nii sattus Marie Belgiasse. Esialgu esines ta sooloartistina, siis asutas Zap Mama, mille esi­solist ta on.

Ansambli esimene album ilmus 1991. aastal, sealtpeale hakati neid kutsuma nii džässi kui maailmamuusika võimsamatele festivalidele, nagu Montreux, North Sea, London jm. Hip­hopi- ja rnb-elementidega ja polüfoonilist laulustiili kasutav Zap Mama on loonud üheksa üle ilma levinud albumit ning teinud koostööd Ladysmith Black Mambazo, Erykah Badu, Alanis Morisette’i jt staaridega.

Vot sellised lood ja laulud Jazzkaarega siis.

Jazzkaar 2012

Esinejad

•    Zap Mama (Kongo / Belgia)

•    Jan Garbarek Group feat. Trilok Gurtu (Norra/India)

•    Lizz Wright (USA)

•    The Brand New Heavies (Suur­britannia)

•    Christian McBride Trio (USA)

•    Rudresh Mahanthappa’s Samdhi (USA/India)

•    Tingvall Trio (Saksamaa)

•    Djanzz (Taani)

•    Elifantree (Rootsi/Soome)

•    Kaja Draksler Acropolis Quintet (Sloveenia)

•    Metal-O-Phone (Prantsusmaa)

•    Jo Stance (Soome)

•    The Flow (Austria)

•    Das Kapital (Saksamaa/Prantsusmaa/Taani)

•    Vigleik Storaas Trio (Norra)

•    Pascal Schumacher Trio (Luexembourg)

•    Statoil Big Band (Norra)

•    Dave Arcari (Suurbritannia)

•    Brian Melvin Global Village (USA/Eesti)

•    Erdmann-Sooäär Dessert Time (Saksamaa/Eesti)

•    NordicSounds & Eivor (Eesti / Fääri saared)

•    UMA

•    Tõnis Mägi Blues Band

•    Aces Of Basses

•    Silvi Vrait

•    Hedvig Hanson

•    Helin-Mari Arder

•    Liisi Koikson

•    Oleg Pissarenko

•    Duo Tafenau-Vind

•    Laura Põldvere Group jpt