Eesti tragöödia Soome Rahvusooperi purgatooriumis

Kohe algab küüditamine Siberisse. Noor Aliide (Helena Juntunen) reedab oma allkirjaga õe Ingli ja tema tütre, Zara ema Linda. Reetmist tunnistavad ülekuulaja (Petri Pussila) ja Aliide tulevane mees Martin (Jaakko Kortekangas). Foto: Stefan Bremer / Soome Rahvusooper

Reede, 20. aprill 2012. Nüüd see siis toimub. Miljonilise tiraažini jõudnud ja kümnetesse keeltesse tõlgitud, paljude auhindadega pärjatud, 2009. aastal Postimehe aasta inimeseks valitud Sofi Oksaneni «Puhastusest» on saanud eesti uue põlve helilooja Jüri Reinvere kirjutatud libreto ja muusika põhjal samanimeline ooper.

Poolteist aastat tagasi tellis Soome Rahvusooper selle Soomes õppinud, Saksamaal elavalt ja tegutsevalt Reinverelt. Nüüd on jõutud esietenduseni. Ajalooline hetk, pidades silmas, et «Puhastus» on esimene eestlase ooper Soome Rahvusooperi sajandipikkuses ajaloos ja et see on ka esimene ooper, milles osa teksti lauldakse eesti keeles.

Reinvere, kelle varasematest teostest olen katarsisega kuulnud «Liivi itku» (2003),  on sündinud 1971., Oksanen 1977. aastal. Niisiis, nad on põlvkonnakaaslased. «Puhastuse» tegelikkus on nende vanavanemate lugu ja nende vanemate mälestus totaalse (poliitilise, vaimse, aga väga paljude jaoks ka füüsilise) vägistamise traumast, mis kandub üle uude põlvkondagi.

Selle haavaks on Zara. «Millal te annate meile tagasi meie elu?» karjub Zara oma reeturist vanatädile näkku, «teie, sovetid, igavesed vigisejad, ohvrid, teist ei saa kunagi midagi!»

Olen noppinud selle tähendusliku süüdistuse libreto lõpulehekülgedelt. «Tähendusliku» sellepärast, et mul on tunne, et Zara teeb siin meeletut ülekohut põlvkonnale, kes kõigele vaatamata elas oma elu ka Nõukogude ajal, koges armuõnne ja tõi ilmale uue eestlaste põlvkonna, lunastuseks oma kannatustele ja lootuseks elu kestmisele Eestis.

Vesi ei puhasta

Aga tähenduslik on süüdistus sellegi poolest, et see toob esile olukorra, kuidas kannatusajaloost, millest peaaegu masohhistliku järjekindlusega on kujundatud Eesti ajaloojutustuse paradigma, on saanud eestlaste bränd maailmas. Seni, kuni me ise ja meie uus põlvkond ei näe Eesti ajalugu ellujäämisajaloo võtmes, pole lootustki mineviku ületamiseks. See, mida ma siin kirja panin, oli mõeldud tegelikult reportaaži lõpetuseks, n-ö moraaliks, aga olgu see ära öeldud juba nüüd.

Postimehe toimetus on lähetanud mind tunnistama kultuuriloolist sündmust. Helsingi võtab mind vastu mitte aprilli, vaid novembrit meenutava tormise tuule ja näkku peksvate vihmavalingutega. «Vesi ei puhasta,» leian kinnitust hiljem libretot lugedes maja põletama valmistuvalt Aliidelt. Õhus on ootuspinget.

Mannerheimi teel ooperimaja poole astudes, uue kunsti muuseumist Kiasmast, parlamendihoonest, hiljuti valminud ja võrratu akustikaga muusikamajast, rahvusmuuseumist möödudes – kultuur ja võim jagavad seda üht Helsingi peatänavat imeteldavas kontsentratsioonis – märkan «Puhastuse» reklaami, agressiivse viisnurga taustal traagikast ja vihast pakatava Aliide nägu. Tagasiteel hotelli neidsamu reklaame uuesti nähes ei saa ma jätta endale tunnistamata, et seesugust plakatlikku kontrasti oli ka ooperis endas.

Ooperimaja, kus ma nüüd esimest korda (!) etendusele lähen, mõjub oma steriilsevõitu suursugususele vaatamata soojalt. Rahvusooperi PR-pealik Heidi Almi on hoolitsev, täpne ja põhjalik. Ta on ette valmistanud ajakirjanike ja kriitikute jaoks paksu mapitäie materjale, sh Sofi Oksaneni enda kirjastuse Silberfeldt üllitatud taskuformaadis «Puhastuse» uustrüki, mille lõpus Reinvere libreto.

Nõudlikud partiid

Briifingule saabub projektiga seotud kogu raskekahurvägi, erksavärvilises ülikonnas helilooja pisut varem, seejärel mürkrohelises, põlvede kohalt lehvikuna laienevas pudelikujulises kleidis, tohutu rastapatsilise soengu ja dekoratiivse meigiga Sofi Oksanen. Tulevad ka mõlema maa kultuuriministrid, reformierakondlane Rein Lang Eestist ja Soome Vasakliidu esimees Paavo Arhinmäki – poliitiline kontrast, mis tasandub kultuuris.

Soome Rahvusooperi kunstiline juht, maailmas hinnatud dirigent Mikko Franck intervjueerib lavastaja Tiina Puumalainenit, heliloojat ja kirjanikku. Saame teada, et ooperilavastuse valmimine oli ääretult intensiivne, et tegemist on esimese eesti-soome ühisteosega. Oksanen ütleb, et ooperis avaneb võimalus jutustust visualiseerida ja et vaatajateni jõuavad nüüd kõigi viieteistkümne tegelase individuaalsed hääled.

Reinvere kutsub kriitikuid üles tähele panema, et orkester kujutab selles ooperis omaette karakterit. «Ta on tundmatu jõu metafoor,» ütleb helilooja. «Mida ootate esietenduselt?» küsib Franck kolleegidelt. Teatrikunsti magister Puumalainen (snd 1966), kes on pidanud juhatama ligi kahesaja projektis osalenud inimese koostööd, loodab, et lavastus ei puuduta inimesi mitte ainult sõnumi, vaid ka kunstiteosena. Lavastajana on tema taotluseks olnud esitada kogupilt, milles nii muusika kui ka lavakujundus ja tegelaste etteasted moodustavad ühtse jõulise terviku.

Kaamerad ja mikrofonid piiravad Reinveret ja Oksaneni briifingu lõppedeski. Kiibitsen kõrvalt, kuidas asjaosalised ise oma teost kommenteerivad. Reinvere hindab Oksaneni teost väga kõrgelt selle poolest, et autor ei sekku seal oma häälega. Tema meelest olevat see üks Oksaneni teose jätkuva populaarsuse põhjusi. Autori distants teeb teose lugemise raskeks, lugeja peab leidma ise oma suhtumise toimuvasse.

Libretot kirjutades – muide, Reinvere on ka omaenda muusikale tekste kirjutanud, nii et tegemist on ka kirjandusliku andega – on ta tahtnud rõhutada, et «Puhastus» ei puuduta ainult Eesti ja Balti rahvaste ajalugu, vaid reetmisi, vägistamisi ning nendega kaasnevaid tragöödiaid leiab praegusestki maailmast.

Esietenduse publik, keda fuajees ja jalutusruumis jälgin, on heakodanlikult väärikas, uhketes õhturiietes. Levib peent parfüümi. Panen tähele, et lõunaeuroopalik komme tuttavate või sõprade vahel tervituseks mõlemat põske puudutada on jõudnud nüüd siiamailegi.

Istun parteri neljandas reas kriitiku vabapääsmega. Kuuldavasti olnud esietenduse kohahind selles reas kaheksakümmend eurot.

Esimene «meie mees Havannas» ongi nähtaval. Dirigent Paul Mägi, kellega koostööd Reinvere lausa ülistas, astub orkestriaugus pulti. Avamängu ei järgne. Jäik must vahe-eesriie tõuseb. Lavale, mille keskmes on maja raamistik, selle sees peidik ja ümbritsevad moosi- ning muude hoidiste purkidega täidetud riiulid,  jookseb Zara (Niina Keitel). Ta põrkub vanale Aliidele (Johanna Rusanen-Kartano), kellel käes enesekaitseks vikat. Sel hetkel meenutab ta Surma Berndt Notke «Surmatantsust».

Ja siis algabki dramaatiline dialoog, retsitatiivne või deklameeriv muusika. Aariaid selles ooperis ei ole. Samal ajal on partiid lauljate jaoks erakordselt nõudlikud. Oktaavid vahelduvad mõne sekundi sees. Katsutagu moduleerida muusikaliselt karjatusi, süüdistusi, pihtimusi, kõike seda mineviku süü ja häbi esilepurskumist! See ei nõua mitte ainult meisterlikkust, vaid ka erakordset füüsilist vastupidavust. Johanna Rusanen-Kartano ülimalt pingestatud rollisooritus jääb ilmselt Soome Rahvusooperi ajalukku.

Ajaplaanid vahetuvad ja segunevad. Korraga on laval nii noor Aliide (Helena Juntunen) ja Hans (Tuomas Katajala) – nemad laulavad eesti keeles –, kui ka neid kiivalt kõrvalt jälgiv vana Aliide. Mõtlen, et peab ikka tundma romaani, et suuta kiirete üleminekutega kaasa minna. Püüan tabada ooperi muusikalist juhtmotiivi, seda, mis Reinvere meelest teeb orkestrist omaette karakteri. Selleks on flöötide, klarnetite, oboede ja viiulite koosmängus kärbeste või putukate pinisevat, värelevat lendu kujundav motiiv. Kord võtab see äreva hirmu, kord painajalike mälestuste kuju. Kogu muusikalises faktuuris aiman nii litaanialikkust kui ka reekviemi.
Kogu lava on täidetud sümbolitega, mis kohati lähevad üle plakatiteks. Teises vaatuses näitab koor lillelist nurme, millel lendavaid kärbseid Aliide meenutab. Aliide enda koodnimigi KGB toimikutes on «Kärbes».

Esimene vaatus kulmineerub noore Aliide ja ta õe Ingli vägistamisega. Lava poolitub horisontaalselt, esiplaanil on NKVD-kelder koos Stalini pildiga, selle kohal maja. Vägistamisstseen sooritatakse varjuteatrina. Seda saatev meloodia on täielikus kontrastis toimuvaga – mingi leinaline ja samas lohutavalt helge fraas! Siinkohal tundsin värinat üle selja jooksmas.

Lavastaja Puumalainen ja stsenograaf  Teppo Järvinen on ära kasutanud maksimaalselt võimalused, mida tänapäeva teatritehnika võimaldab. On videoid, mastaapseid konstruktsioone. Ja lõpuks – elav tuli laval – maja karkassi põlemine!

Tulekahju vabastab

Ootan lauljana Soome Rahvus­ooperis tähelennu teinud bassi Koit Soasepa partiid nuhist röövli Lavrenti rollis. Koos Paveliga (Juha Riihimäki) esitavad nad ju ooperis intriigi ülal hoidvat ahistajate-jälitajate liini. Muusikaline deklamatsioon nõuab neiltki hääle meisterlikku valitsemist. Sellega saadakse hakkama. Tuleb silmas pidada, et psühholoogilise sügavusega on kujutatud üksnes vana Aliidet ja Zarat. Aliide kommunistist mees Martin (Jaakko Kortekangas) näiteks, aga ka nuhid on markeeritud klišeedena.

Vägistamisstseeni kõrval teine võimas koht on Hansu (Tuomas Katajala) lämbumisstseen. Siin on klassikalist ooperitraagikat. See kordub vana Aliide endaga ooperi apokalüptilises finaalis. Nüüd istub tema kogu oma elu ja looga peidikus otsekui purgatooriumis, mis peab lõppema tulekahjus, selleks et vabastada tee uuele elule.

Reinvere ooperi lõpufraas ongi pikk, rahulik, puhastav heli, aga selle lõpus omakorda käib piitsaplaks otsekui vihje tragöödia kordumisvõimalusele. Ooperiõhtu lõppedes istusid helilooja ja kirjanik fuajees ning jagasid autogramme raamatusse. Alguses on sõna! Aga näib, et selle mitmesugused kordused ootavad meid veel ees. Oksaneni «Puhastuse» põhjal peaks augustis tulema filmiversioon ja samal kuul ilmub ka uus romaan.
----------------------------------------------

Muljed, muljed, muljed

Vaheajal liigun publiku hulgas ringi otsekui mesilane kärjekannude vahel. Kohtan väga palju estofiile, meile tuntud nimesid. Eesti saatusele kaasa elanud eesti päritolu Jutta Zilliacus ei varja oma lii­gutust.
Eesti kirjanduse norra keelde tõlkija Turid Farbregd tunnistab, et on hea, et ta on raamatut lugenud, sest muidu läheks jälgimine raskeks. Eesti suursaadik Soomes Mart Tarmak tunnistab võimsate kujundite olemasolu ooperis.

Tõsi, helikeel on sedavõrd kaasaegne, et vajab kuulajalt endalt järelejõudmist. Postimehe veergudelgi tuntud kolumnist Jarmo Virmavirta leiab pärast esimest vaatust, et see on pisut venitatud ja et lavastus võimendab veel kord kõike seda masendust, mida juba näidendi lavastuses nähtud ning raamatust loetud. Talumise piiril.

Pärast etendust saadab ta mulle SMSiga sõnumi, et tervikuna on ooper lavastuslikult suur õnnestumine. Etenduse lõpus saan sabast kinni Tallinn 2011 kultuuripealinna projekti juhtinud Mikko Fritzel. Temagi leiab, et teine vaatus oli esimesest tugevam. Helikeel vajavat harjumist, aga ilmselt sobivaim lahendus sellele tekstile.

Ja lõpuks tormab minust mööda koos saatjaskonnaga teatraalist kultuuriminister Lang. «Missugune on esmamulje?» hõikan. «No sellest peab eraldi rääkima,» vastab Lang. Ilmselt on nii palju järeltundmise ja -mõtlemise ainet, mida pole võimalik ühte lausesse kokku võtta.
---------------------------------------------------

Noppeid Soome lehtedest

Hannu-Illari Lampila
muusikakriitik, Helsingin Sanomat

Paljud soomlased on näinud Sofi Oksaneni näidendit «Puhastus». Veel enamad on lugenud näidendist sündinud romaani. Menuteos on saanud nii palju tähelepanu, et võigas lugu on üldjoontes tuttav paljudele nendelegi soomlastele, kes pole raamatut lugenud.

Eesti helilooja Jüri Reinvere aimas, et eestlaste õõvastavas, ängi, valu ja õudusega täidetud ellujäämisloos on kõik elemendid võimsaks ooperilavatuseks.

Ooperi esmaettekandel rahvusooperis ootas publik suure huviga, milline lavastus on «Puhastusest» sündinud. Kas Reinvere suudab oma muusikaga anda loole eesti rahvast Nõukogude ikkes uue, liigutava mõõtme?
Paul Mäe juhatatud ettekande lõppedes oli publik õhevil, ehkki aplaus lõppes üsna kiiresti. Osa publikust oli ehmunud, osa kindlasti veidi hämmeldunud. Kui noore ja vana Aliide osatäitjad, sopran Helena Juntunen ja Johanna Rusanen-Kartano publikut tänama tulid, olid ovatsioonid juba tormilised.

Raskeim roll oli vana Aliidet kehastanud Rusanen-Kartanol. Lavastaja on hämmastavalt hästi osanud muuta ta elatanuks, uskumatult kangeks ja saatanlikuks naiseks, keda piinavad ammused kuriteod ja luupainajad.

Aliide on ühtaegu ooperi lurjus ja kangelane. Ta on teinud lepingu punapeletisega ning reetnud oma õe ja veel paljud inimesed. Vastutasuks on ta saanud suure võimu, õiguse otsustada paljude eestlaste saatuse üle.

Oma pahelisusest ammutab Aliide aga ka heroilist jõudu ja suudab kõhklemata tappa tema noort sugulast Zarat kimbutavad venelastest sutenöörid. Rusanen-Kartano avab ennast oivaliselt Reinvere voogavate, pingeliste vokaalikaartega. Puhastav tulekahju lõpus on wagnerlikult ülev.

Reinvere muusika esindab saksapärast üldmodernismi. Ajuti meenutab see Aulis Sallineni ooperi «Punane joon» hirmu ja valu hääli, ehkki on Sallineni loomingust kraadi võrra modernsem. Tihti tundub, nagu tuhiseks läbi orkestri jäine hingus kusagilt Siberist. Sundmõttelised, luupainajalikud pöörded loovad üldise meeleolumaastiku, kus sageli märatsevad hävitavad jõud. Kõnekas on ka muusika kummituslik tasasus.

Reinvere talitab targasti, vältides sentimentaalsust. Mitmel puhul püüavad solistid lauldes valu lämmatada, mis muudab esituse veel mõjuvamaks. On suuresti Paul Mäe juhitud orkestri ja koori teene, et «Puhastus» tõuseb veenvalt kõrgemale üksikute inimeste saatusest ja muutub nukraks üldpildiks terve hirmunud rahva saatusest. Samas räägib muusika ka eestlaste tugevast ellujäämistahtest.

Tiina Puumalaineni lavastus, Teppo Järvineni lavakujundus ja Marjaana Mutaneni kostüümid annavad «Puhastusele» stiilse nüüdisaegse, sajaprotsendiliselt karmi draamat teeniva ilme.

Anne Välinoro
kriitik, Aamulehti

«Vesi ei suuda neid pesta, vaid uputab nad,» vastab ooperi «Puhastus» peategelane Aliide Truu iseendale rahvusooperi reedel esiettekandele tulnud lavastuse lõpus.

Johanna Rusanen-Kartano on lavastuse Põhjanael, ta on vana Aliide rollis vaimustavalt hea. Kui etendus lõpeb, istub publik igavikuna näiva minuti jooksul vaikselt, enne kui vallandab marulise aplausi. Aliide koduküla elanike toodud hauaküünalde rivi jääb rambile põlema.

«Puhastus» on näide muusikateatri jõust. Jüri Reinvere on helilooja ja libretistina lahustanud Oksaneni romaani luuleliseks etenduseks helimaailmas. See ei ole ooper klassikalises tähenduses, vaid kisendab elust valede varjus. Reinvere helikeel meenutab Alban Bergi. Lavakujunduse kese on maja, mis etenduse lõpus leekidesse lahvatab. Vaatepilt on uskumatu pürotehniline saavutus. Visuaalselt on «Puhastus» teatriaasta tipp.