Leninid ja Nazarbajevid

«Mutatsioon» – klassikalise Lenini büsti transformeerumine. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Kasahstani skulptor ja videokunstnik Erbossõn Meldibekov on üks tuntumaid Kesk-Aasia kunstnikke, kelle viimaste aastate näitusetegevus on olnud hämmastavalt lai, ulatudes mitmel korral ka Venezia biennaalile.

Sealjuures ei jõudnud Mel­dibekov rahvusvahelisele areenile mitte Kashastani, vaid hoopis Venemaa kaudu, kaasatuna kuraator Viktor Misiano projektidesse ja Gelmani galerii vahendatuna.

Oma kunstnikupositsiooni kohta lausub Pärnus näitust avamas käinud Meldibekov ise, et tema jaoks ei eksisteeri keelatud teemasid, erinevalt näiteks poliitikutest. Ja on ütlematagi selge, et on kaks erinevat asja, kas tulla poliitilise temaatikaga välja kusagil Euroopas või hoopis Kasahstanis, kus on enam kui 20 aastat võimul püsinud Nursultan Nazarbajev.

Nazarbajev, kellele on riigis püstitatud ja püstitatakse igal aastal üleelusuuruseid ausambaid, on ka Meldibekovi videoinstallatsiooni «Pinocchio» kangelane. Tabava pealkirjaga videos näidataksegi, kuidas valmistatakse üht järjekordset Nazarbajevile pühendatud pronkskuju.

Kodumaal parem ei näita

Küsimusele, milline võiks olla selle töö vastuvõtt tema kodumaal, vastab Meldibekov, et seal ei ole seda kavas näidatagi, sest vastasel korral ei oleks tal midagi head oodata. Kodus aitab ta valada suuri pronksskulptuure, aga näituseelu elab valdavalt väljaspool Kasahstani.

Iga uus riigikord toob ka uued sümbolid. Nii eksponeerib Meldibekov töös «Konkurss» ühte Taškendi väljakut, kus 19. sajandi lõpust alates on olnud kümmekond erinevat ausammast või mälestusmärki – ikka tingituna sellest, et puhunud on erinevad poliitilised tuuled, mis on iga kord nõudnud kinnituseks uut sümboolset kujundit.

Sarnases võtmes on lahendatud ka Meldibekovi (koos oma venna Nõrbosõn Orisega) teine töö  «Perekonnaalbum», kus kunstniku pereliikmeid on vahetuvate ausammaste foonil pildistatud paari-kolmekümne aastase vahega: inimesed, kes on küll aastatega vanemaks saanud, on ometi muutunud vähem kui ausambad ise.

Aga eks sama ole ka nimedega, olgu need siis tänavate omad või hoopis need, mis antakse mägedele. Kes meist teab, mis nime kannab praegu kunagine Kommunismi mäetipp? Või kes mäletab, et see oli kunagi ristitud ka Garmo, Peeter Suure või Stalini järgi? Praegu on aga tadžiki rahvuskangelase Ismoil Somoni tipp?

Meldibekov – tähistamaks neid – on üles kloppinud valged emailkausid, mis meenutavad lumiseid kõrgmägesid. Viimaste ümber elatakse ikka oma igapäevast elu sõltumata sellest, millist nime need parajasti kannavad.  

Võimu sisu on muutumatu

Pärnus väljas olevatest töödest on ehk enim tuntud «Mutatsioon», mis kujutab klassikalise Lenini büsti transformeerumist giacomettilikult piklikuks venitatud peaks: Tšingis-khaaniks, Patrice Lumumbaks ja n-ö nägu-näos-büstiks.

Asja tuumaks on tõdemus, et ükskõik, milline ei oleks ka väline muutus, võimu sisu jääb ikka samaks, ka siis, kui oma näo talle näkku surud – ega asjata öelda, et iga rahvas väärib oma valitsejaid...

Meldibekovi loomingu suurim väärtus tundub olevat võime tekitada mingi täiesti iselaadne vaimne seisund, mis kõnetab vaatajat igal juhul, kui suvatsetakse kas või hetkekski süveneda. Seda maksaks aga teha, sest head kaasaegset kunsti ei olegi kuigi palju näha.

«Kaotatud paradiis»
Erbossõn Meldibekov ja Nõrbosõn Oris
Avatud 5. maini Pärnu Kunstnike Maja galeriis