Mulle jäi lapsepõlvest meelde selline laulurida: «Tsuu-tsuu-tsuu, tule minu juurde džungli, sealt saad sa banaane, sealt saad sa (pole meeles see sõna kahjuks) – sinu ema, minu ema, mõlemad lollid on.» Mäletan seda laulu, ilmselt siis lorilaulu, laulmas oma vanaonu. See on mu esimene kokkupuude millegagi, mida võib nimetada eksootikaks. See laul on kui eksootiline luup, mis mul aeg-ajalt peas keerlema hakkab. Teatud mõttes on see nagu needus. Teatud mõttes ongi eksootika üks needus.
Eksotism tähendab teisisõnu võõraihalust ja eks teated võõra kohta on olnud oodatud nii kaua, kui on eksisteerinud kultuur. Kuid erinevalt näiteks etnoloogide või etnograafide teaduslikust soovist võõrale võimalikult lähedale pääseda, iseloomustab eksotismi distants oma objektist. Eksotismis on säilinud alati annus fantaasiat ja võltsi, teatav kimp veidraid eneserefleksioone.
Kirjandusliku tunnetusmaailmana kerkis eksotism üles 19. sajandi teisel poolel prantslase Pierre Lot’ reisiromaanides. Tollane dekadentlik fin de siecle keskkond oli eksotismi viljelemiseks sobiv pinnas, eelkõige aga seetõttu, et kunstlikkus meeldis neile väga. «Kunstlikud paradiisid» – kasutas poeet ja eksootikaihaleja Charles Baudelaire kunagi väljendit.
Ah, ikka ei lähe
Ideaalne eksoot ei ole üldiselt keegi, kes võtab ette sõidu kaugetele maadele ja tutvub kohalike kultuuridega, vaid pigem eelistab ta toaseinte vahel ja üksinduses panna kokku enda võõrakujutluse, isikliku palmisaare.
Eksoot on pigem keegi, kes nagu fin de siecle prantsuse kirjaniku Huysmansi romaani «Loomuvastane» peategelane Des Esseintes hakkab reisima võõrale maale, kuid siiski rongijaamas tagasi pöördub ning toaseinte vahel kunstliku paradiisi nautimist jätkab.
Populaarkultuuri tuli väljend «eksootika» 1940ndatel-1950ndatel, kui Brasiilia näitlejanna Carmen Miranda käis, banaanikobarast kübar peas, ringi Hollywoodi filmides ning muusikud, nagu Martin Denny ja Les Baxter, hakkasid viljelema ersatstroopilist meeleolumuusikat, mis leidis oma koha nii vastavasisulistes filmides kui Tupperware-unisusega jõudsalt kasvavates Ameerika suburbia’tes.
Praeguseks on too muusikaline suund läbinud mitmeid tõuse ja mõõnasid, taastulemisi ning kriitilisi ümberhindamisi. Samuti nagu semiootiliselt keeruline mõiste «eksootika» isegi.
Kirke Kangro kureeritud rahvusvaheline näitus «Eksootika» võtab selle ilusa, kuid keerulise mõiste erinevad visuaalsed ja kontseptuaalsed ilmumised kenasti radarile: laseb paljususel avaneda, ütleksin. Näitus on ka väga ilusasti kujundatud, tunda on värve, fantaasiat ja fiktsiooni.
Kohati tekib tunne, et töid on liiga ohtralt, kuid eksootika tähendabki pigem märkide üleküllust. Võib-olla oli nii mõeldudki. Ainsa puudusena tooksin välja, et jälgegi ei olnud eksotismi vapiloomast – ei, see ei ole kass, hoopis ahv on. Ahvi polnud näitusel. Ahvist polnud jälgegi. Ahv tuli välja mõelda, projitseerida, eksotiseerida, utopiseerida.
Surnud säutsukesed
Mainisin Huysmansi romaani peategelast Des Esseintes’i, kuid ei maininud, et oma koduses üksinduses, kus ta orientaalset päritolu peenest riidest hommikumantlis ringi patseeris, komponeeris ta kummalisi parfüümisümfooniaid.
Eesti kunstnik Toomas Thetloff, keda ma pole kunagi hommikumantlis ringi kõndimas näinud, oli näitusele «Eksootika» teinud kontseptuaalse töö «Parfümeeritud läbikäik». Tegelikult seal mingit head lõhna ei olnud, üritasin nuuskida, aga töö sobis konteksti. Thetloffi töö kandis ehk enim mõiste «eksootika» prantsuse fin de siecle’iga seostatavat vaimu.
Marko Mäetamme ruumiinstallatsioon aga võtab kõige paremini kokku eksootika keskmiseks eesti majapidamiseks nivelleeritud potentsiaali. Oma ja võõra vahelist keerulist märkidemängu mängisid siin seinale naelutatud hirvesarved, millele lisasid tunnetust madalama hinnaklassi meeste aluspüksid. Nagu Mäetamme installatsiooni kõrvaltoa seinale joonistatud absurdikoomiksist aru võis saada, on tegu jahimehe koduga.
Jaht muidugi on absurdne ja omamoodi eksootiline, veendusin ma ise kunagi, nähes ajakirja Jahimees kaanel isa kahe väikse pojaga, kel mõlemal olid maha lastud pardid või nepid rõõmsalt jalgupidi peos. Kui Mäetamm oma installatsiooniga natukegi midagi sellist silmas pidas, on meie vahel suhtlus ilma eriliste kadudeta toimunud.
Kunst
«Eksootika»
Kuraator Kirke Kangro
Kunstnikud Tone Kristin Bjordam, Denes Farkas, Marko Mäetamm, Cory Arcangel, Kiwa, Yang Li jt
Tallinna Kunstihoones 3. juunini