Elu nagu lill

Villu Veski, Barak (Bird) Levi ja Eivør Palsdottir aktsioonis. Foto: Kaader filmist

Mõtlemapanevasse konteksti satub see tunnine dokumentaal. Kõigepealt oli «Regilaul – laulud õhust», mis jättis mulje, et Eesti on üks eksootiline, äärmiselt külgetõmbav paik, kus iga viimane kui põlvepikkune poisikene juba regilaulu leelutab. Selle järel tuli «Varesesaare venelased» – trööstitu pilt Narva põhjakihi lootusetust elust. Ja nüüd siis jälle romantika, «Saarte värvid», mis näitab Eestit, tõsi, Muhu saare näitel, taas sellise kohana, kus ka ise tahaks elada.

Aastaaegade imeilus vaheldumine, talv, kevad, suvi, sügis, neist igaüks justkui piltpostkaart, idülliline elu saarel koos traditsioonilise õlleteo, kargete värvide ja kustumatu loomingulise inspiratsiooniga. Elu on tõesti ilus, tahaks pärast seda hüüatada.

Ja miks ka mitte – nõnda positiivseid, entusiastlikke, igas mõttes ilusaid filme tehakse ju pigem vähe kui palju, neist on ikka puudus. Seda enam, kui üks sellistest suudab ühtlasi edasi anda midagi olulist ka muusika, selle sünni kohta. Selle kohta, kuidas kodupaik, keskkond, sellega kooskõlas olemine võib mõjutada ja õhutada inimesi midagi ette võtma ja looma.

«Saarte värvides» kõnelevad inspireerivalt oma muusikast ja selle seostest kodukandiga kolme saare elanikud: Muhu saksofonist Villu Veski, Fääri laulja Eivør Palsdottir ning Hawaii muusik Barak (Bird) Levi.

Viimane tegelikult ei kõnele, vähemalt otse mitte. Ta näitab seda oma olemisega, ja laulab. Sellest, et tahab olla vaba ja elada tuleb üks päev korraga. Ainult siis saab tunda elu maitset. Mis tal viga rääkida – aasta keskmine temperatuur on Hawaiil 24 kraadi, ela kas või palmi all. See peegeldub ka muusikas.

Ka Villu Veskit ja Eivør Palsdottirit on saareelu mõjutanud, selle teatav isoleeritus ja aja aeglasem kulg, võimalus jälgida viimase möödumist. Rääkimata kohalikust laulutraditsioonist, mis Eivøri puhul ulatub suisa keskajani välja. Fäärid on piltpostkaardina muidugi vapustav – kirkavärvilised nukumajad, mõnel rohust katus peal, mehed käivad jahil, vulkaanid purskavad (mitte liiga palju) vaatemänguliselt – selline ilus looduse stiihia.
 
Lõpuks saavad kõik kolm Hawaiil kokku, musitseerivad koos. Selgub, et ühist on neis rohkem kui erinevat, mis peamine – kõik teevad positiivse energiaga muusikat. See on filmi kulminatsioon, ka emotsionaalselt, sest Barak (Bird) Levi hääl, mis kähistab laulda vaba olemisest ja elamise ilust, kõlab tõesti võimsalt. Sellega võinuks ka lõpetada, aga lugu läheb veel edasi, liiga õpikulikult, sissejuhatus ja väljajuhatus.

Tahtnuks teada sedagi, kas või kuidas on Eivørit ja Barakki inspireerinud Muhu (loe: Veski). Kas nemad on Eesti kaudu midagi enda või oma saare kohta õppinud. Veski seda ju tunnistab, et Hawaii «vabana sündinud muusika» on teda vorminud. Aga vastupidi?
Soovitaks seda postkaarti küll, kui on tarvis sõnumeid saata, iseäranis kaugemale.

Film

«Saarte värvid»
Stsenarist ja režissöör Madli Lääne
Operaator Rein Kotov
Allfilm 2012
Alates 27. aprillist Tallinna kinos Sõprus