:format(webp)/nginx/o/2025/04/23/16793389t1h14b6.jpg)
- Kultuurikomisjon püsib seisukohal, et UNESCO-le saadetud pärandmõju hinnang on poolik ja vigadega.
- Puudustega hinnangu saatmine ei seisa Eesti kultuuri eest, leiab komisjon.
- Liina Kersna sõnul on juurdeehituseks rahalised vahendid olemas ja uus tuleb enda omaks teha.
Riigikogu kultuurikomisjoni esimehe Liina Kersna sõnul on Riigikogu kaks koosseisu suure saali hääletusega kinnitanud, et Estonia juurdeehitus on riiklikult tähtis kultuuriobjekt ning selleks on planeeritud ka rahalised vahendid. Avaldame allpool täismahus Liina Kersna kirja.
Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon (UNESCO) maailmapärandi keskus ja Rahvusvaheline Kinnismälestiste Nõukogu (ICOMOS) leidsid hiljuti pärast Rahvusooper Estonia juurdeehituse pärandimõju hinnanguga tutvumist, et juurdeehitus mõjuks halvasti maailmapärandi nimekirja kuuluvale Tallinna vanalinnale.
:format(webp)/nginx/o/2025/04/15/16781038t1h7316.png)
Kuigi muinsuskaitseamet kinnitas, et pärandmõju hinnang on koostatud asjakohaselt ja kvaliteetselt, tahtis kultuurikomisjon veebruaris, et enne selle saatmist tuleks korraldada visioonikonkurss ja saata pärandimõju hinnang UNESCO-le koos konkursi tulemusega.
Kultuurikomisjon püsib endiselt seisukohal, et mõjuhinnang on poolik ja vigadega, mis tuleks enne selle edastamist parandada. Seda seisukohta väljendas komisjon 10. märtsil toimunud istungil. Komisjoni liikmed on ühtlasi rõhutanud, et puudustega hinnangu saatmine ei seisa Eesti riigi kultuuri eest ja oleks Eestile kahjulik.
Komisjon rõhutas, et pärandimõju hinnang tuleks esitada Eesti riigi nimel valdkonna eest vastutava valitsusasutuse juhi allkirjaga ning peab olema selgelt dokumenteeritud, kes ja millal pärandimõju hinnangu esitas, ent kahetsusväärselt seda tehtud ei ole.
Postimehele saadetud kirjas toob komisjoni esimees Liina Kersna välja: selleks, et hinnata Estonia juurdeehituse mõju kaitsvale pärandile, on vaja geniaalset arhitektuurset lahendust.
Kultuur kui hool – kas suudame uut enda omaks teha?
Liina Kersna, Riigikogu kultuurikomisjoni esimees
Sõna kultuur tähendab oma algses tähenduses «hoolt kandma», «hoolitsema». See on väga täpne sõnastus, sest meie kultuuri ja keele hoidmine ning arendamine ei ole midagi iseenesestmõistetavat. See nõuab pidevat hoolt.
Selleks et meie kultuur ja keel – ehk Eesti – oleksid elujõulised, ei piisa üksnes olemasoleva hoidmisest ja kaitsmisest. Meie keel ja kultuur on elujõulised siis, kui lisaks hoidmisele suudame muuta uue enda omaks. Kui uus aitab vanal edasi elada, aitab see hoida meie kultuuri elujõulisust. Elu on pidevas muutumises ja kui me ei suuda neid muutusi kujundada enda omaks, muutume nõrgemaks, mitte tugevamaks.
Paar päeva tagasi avati 36. Jazzkaar pianist ja helilooja Kristjan Randalu kokku kutsutud kvinteti kontserdiga, kus esitati töötlus Jaan Räätsa miniatuuridest. Uus põlvkond suurepäraseid muusikuid lõid legendaarsest teosest uue terviku. See on ilmekas näide, kuidas uus aitab hoida elus vana ning luua seeläbi uut kvaliteeti.
Sarnane olukord on ka Estonia juurdeehitusega. Meil on võimalus – kui mitte öelda kohustus – kanda hoolt selle eest, et meie rahvusooper Estonia, meie kõrgkultuuri maamärk, oleks elujõuline. Riigikogu kaks koosseisu on suure saali hääletusega veenvalt kinnitanud, et Estonia juurdeehitus on riiklikult tähtis kultuuriobjekt. Meil on selleks planeeritud ka rahalised vahendid.
Kultuurikomisjon on viimase poolaasta jooksul arutanud Estonia juurdeehituse teemat üheksa korda. Seetõttu julgen kinnitada, et juurdeehitust saab teha olemasoleva seadusandluse raames. Seda saab teha kaalutlusõiguse alusel – nii nagu on tehtud kõrvalkrundil Reaalkooli juurdeehituse puhul. Jah, kaaluda tuleb erinevaid väärtusi, kuid nende kaalumisel tuleb lähtuda sellest, mis loob tingimused kultuuri arenguks.
UNESCO ei tee meie eest haldusotsuseid – seda teeme ikka meie ise. Selleks, et oleks realistlikult võimalik hinnata Estonia juurdeehituse mõju kaitsvale pärandile, on vaja arhitektuurset lahendust - geniaalset arhitektuurset lahendust: lahendust, mis toob avalikkuse ette maa all olevad bastionid, avab vaate meie väärtuslikule vanalinnale ning – mis kõige tähtsam – loob tingimused meie ooperi- ja balletikultuuri arenguks.
Mitte keegi teine ei saa meie kultuuri arendada ega selleks tingimusi luua. See on meie kohustus – kohustus kanda hoolt.
Me kõik loome kultuuri oma igapäevaste otsuste ja tegevustega – sellega, kuidas me osaleme avalikus elus. Lisaks kujundab kultuurikeskkonda see, kuidas me mõtestame oma minevikku, kuidas suhtume uude ja kuidas kohaneme uute tehnoloogiatega.
Meie keele elujõulisus sõltub hetkel just kõige enam uue tehnoloogiaga kohanemisest – uue enda omaks tegemisest. Meil on põhiseaduslik kohustus kanda hoolt, et tehisaru räägiks väga head eesti keelt. Hetkel on meie keelekorpuses neli miljardit sõna. Eesmärk on jõuda viieteistkümne miljardi sõnani. See nõuab ühiskondlikku mõistmist, kokkulepet ja pingutust, et meie keel oleks elujõuline ka tehisaru ajastul.
Lõpetuseks tsiteerin oma ajakirjandusõpingute lemmikõppejõudu, kultuurisemiootik professor Peeter Toropit, kes on öelnud:
«Kultuur saab end mõista vaid pideva enesekirjeldamise ja lakkamatu enesemõtestamise kaudu.» Palju jõudu meile meie kultuuri pidevaks enesekirjeldamiseks ja lakkamatuks mõtestamiseks. Ikka selleks, et kanda hoolt.