Ito Rebane – monstrumite taltsutaja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Hiidämblik ründab: Ito Rebase kuulsaimas filmis satub Maale tundmatu objekt, mis toob kaasa inimesi kugistavate ämblike invasiooni. Lustakas B-film teenis 20 miljonit dollarit ja tegi võttepaiga Gleasoni hoobilt tuntuks.

FOTO: Repro

Ito «Bill» Rebane on pooleldi eesti verd filmimees, kes väntas 1960.–1980. aastatel ooke­ani taga odavaid ulme- ja õudusfilme, millest osa, iseäranis «Hiidämblike sissetung» on omandanud tagantjärele kultusstaatuse. Täna algav Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival annab talle tänutäheks elutööpreemia. Piisav põhjus, et Wisconsini osariigis asuva Hurley linna lähedal elava 75-aastase B-filmide maestroga korraks juttu puhuda.

Ito Rebane, pooleldi eesti soost filmimees.

FOTO: Ito rebase arhiiv


Bill, kas teeme selle intervjuu eesti või inglise keeles?

Tahaksin eesti keeles, aga pean kahjuks eelistama inglise keelt. See on üks masendavamaid asju mu elus, et kaotasin eesti keele juba noore mehena.

Aga kutsuge mind parem Itoks, see on mu pärisnimi.

Ito on üpris ekstravagantne nimi ühele balti poisile, kelle isa on Eestist ja ema Lätist. Kust see pärit on, Jaapanist?

Ristsõnadest, mu ema armastas neid lahendada. 1930ndatel olevat see sageli sealt läbi käinud, jumal teab millises tähenduses, aga emale meeldis ja nii see mulle külge jäigi. Bill tuli alles Ameerikas, kui keegi ei suutnud Itot õigesti välja hääldada ja sõbrad otsustasid, et hakkavad mind hüüdma lihtsat Billiks. Bill siis Bill. Aga jaapanlased on jah vaimustuses, uurivad alati, kust ja miks.

Teie isa Arnold oli USAs oma ala meister – väidetavalt patenteeris ta 1969. aastal siiani populaarse Poppycocki näksi (glasuuriga kaetud plaksumais – T. T.).

Jah, mu isa lõi siin läbi, oli tunnustatud maiustuste meister ja ei leiutanud 1960ndatel mitte ainult Poppycocki, vaid ka mitu glasuurkatet, mida kasutatakse tänapäeval pähklitest näkside, sh Beer Nutside (magussoolase glasuuriga pähklid – T. T.) juures. Pensionile läks ta suure Wanderi Chicago kompanii toidutehnoloogia osakonna direktorina. Erinevalt minust jäi ta pesueht eestlaseks, kes soovis surra Eestis, Tartus, aga pidi siiski surema USAs.

Muide, enne sõda tegeles ta poksiga, oli Anton Raadiku (Euroopa meister 1939, lahkus Eestist 1943 – T. T.) hea sõber. Kaks või kolm korda poksisid nad ka üksteisega, mida hiljem, kui Ameerikas kohtusid, pikalt ja laialt meenutasid. 1935 või 1936 oli isa võistlustel Lätis, kus ta mu ema Jutta Elisega ka tutvus. Vanaemale kuulus Lätis maiustuste tehas, sealt isa selle pisiku saigi.

Ta võitles relva-SSis ega väsinud pärast sõda iial koos oma eesti ja läti sõpradega kommuniste kirumast. Mõistagi loputati kogu seda ängi ja kibestumist, mis tekkis kodumaa kaotuse tõttu, alla ohtra viinaga, joodi kuni meelemärkuse kaotuseni. Nii et see «Eesti asi» istub ka minus sügavalt sees. Mäletan, et 1992. aastal, kui ma Eestit külastasin, needsin iga venelast, keda kohtasin, nende väheste eesti sõnadega, mis olid isa sõnavarast meelde jäänud.

See on jäänud ka teie esimeseks ja viimaseks Eestis käiguks?

Tõsi. Aga mitte sellepärast, et ma oleks igaveseks šoki saanud – pigem isiklikel põhjustel –, kuigi Tallinn oli üks paras segadus. Viru hotell oli üks suur lõbumaja. Fuajee hämar, täis noori prostituute. Kraanist tuli kollast vett ja võid anti noaotsaga. Istusime oma toas ja nutsime.

Meil oli palgatud kaks soomlasest ihukaitsjat, kes saatsid meid kõikjal. Nii siis, kui ajasime Eesti kodakondsuse pabereid, kui ka Tallinnfilmi stuudios – tahtsin nimelt Eestisse Ameerika filmitööstust tuua.

Tagantjärele tundub see kõik muidugi naljakas.

Mida te 1944. aastast mäletate, kui te Eestist lahkusite? Üldse lapsepõlvest?

Mitte eriti palju. Või kui, siis on see seotud pideva reisimisega Tallinnast Riiga ja Riiast Tallinna. Enne seda, kui venelased sisse tulid, evakueerus mu ema perekond koos minuga Königs­bergi. Sealt alustasime 1943–1944 hobuse ja vankriga teekonda Saksamaa poole. Elasime üle Berliini pommitamise ja jõudsime Saksamaa kapitulatsiooni ajaks Hamburgi välja.

Stalingradis võidelnud ja seal haavata saanud isa ei näinud ma enne kui alles 1944. aasta lõpus, kui ta meie voori imekombel Saksamaal kinni püüdis ja sellega ühines.

Mis oli teie kodune keel?

Ema ja isa rääkisid eesti – mu isa ei osanud täiuslikult ühtki teist keelt peale eesti, samal ajal kui ema kõneles vabalt kuut keelt –, vanavanemad läti, vene ja saksa keeles. Mina rääkisin neid kõiki. Pidin olema üks keelelises segaduses laps, eks ole? Eesti keel püsis mul suus kuni selle ajani, kui läksin Saksamaal kooli, see oli 1945. aastal. Pärast seda jäi järele ainult saksa keel. Isegi inglise keelt hakkasin õppima alles siis, kui Ameerikasse jõudsime – vaatasin filme ja õppisin.

Eesti keelt oskan nii palju, et võin natuke aru saada, millest räägitakse, aga sekkuda ei suuda.

Miks te Saksamaalt lahkusite? Ameerika unelma pärast?

Mis Ameerika unelmasse puutub, siis püüdis isa selle kinni pigem Saksamaal kui Ameerikas.
Tal läks 1945. aastal õnneks sattuda tööle Hamburgis tegutsevasse väikesesse maiustuste ja toidutehasesse, mis oli iseäranis tänuväärne kapital aastatel, kui süüa ei olnud. 1949 rajas ta Hamburgi ja Wilhelmshafenisse juba omaenese maiustuste tehase. Ainuüksi oma õdede pealekäimisel – nemad olid juba USAsse emigreerunud – nõustus ta lõpuks 1952. aastal ooke­ani taha siirduma, olin siis 15-aastane.

Minu enda mälestused Saksamaast on vastuolulised, väga halbadest väga headeni. Kohe pärast sõda diskrimineeriti – füüsilise ülekohtuni välja – kõiki, kes polnud riigisakslased. Ka neid, kes tulid Baltikumist. Ma olin tubli sportlane ja suutsin enese eest seista, lõpuks sai minustki peaaegu et sakslane.

Teie nime ees seisab Wikipedias sõna «parun». Veel üks ekstravagantsus?

Sugugi mitte. Minu läti vanaema nimi oli Elise von MacDonald Schramm. Üks tema esivanematest oli doktor Friedrich Wilhelm von MacDonald, Aleksander III abikaasa Maria Fjodorovna ihuarst. Ema sündis muide Borowa mõisas, mille tsaarinna oli oma ihuarstile kinkinud. Nii et mu emas on tegelikult šoti, preisi ja läti juured segamini.

Tema perekonnale ei meeldinud isa «madala» päritolu tõttu – tema vanemad olid eesti talupojad – see abielu. See lõppes siis, kui isa hakkas kommitööstuse vastu tõsisemat huvi tundma ja sai oma kommiretseptidega kuulsaks. Isa läks läbi tulest ja veest, põhimõtte «Miski pole võimatu» olen just temalt pärinud.  

1960ndate lõpus saite hakkama sellise uskumatu tükiga, et asutasite sisuliselt ääremaale – Gleasoni lähedale Wisconsinisse – stuudio, mis kandis nime Filmirantšo. See oli esimene Kesk-Läänes ja seal on vändatud ka suur osa teie filmidest.

Ma ei viitsinud enam lakkuda. Ajasin äri, see eeldas pidevat Hollywoodi vahel pendeldamist (Rebane vahendas Hollywoodi ja Saksamaa sidemeid – T. T.). Hollywoodis ei saanud siis ilma napsitamiseta hakkama. Elasin sisuliselt lennukis. Perekond kannatas. Siis käisin juhuslikult kalal ja sattusin ühe farmi otsa – spontaanselt otsustasin, et lõpp, ostan selle ära, jään rahulikuma elu peale.

Hakkasin väntama õppefilme ja reklaame. Kanakuudist tegin montaažiruumi. Chicagost tuli tellimusi nagu muda. Paralleelselt pidasime karja nagu Wisconsinis ikka. Eks me veidrikena paistsime, aga olime õnnelikud.

Stuudio tegutses 34 aastat, meil oli kolm paviljoni, helistuudio, kolm montaažiruumi, väike hotell ja restoran, kus sai võttegruppe teenindada. 1985. aastaks laius see kõik juba 89 hektaril.

Ja selles äris nagu teie filmideski tegi kaasa kogu perekond?

Ikka, see oli suur lõbu. Vahel juhtus nii, et mina produtseerisin, lavastasin, olin operaator, kunstnik, monteerija ja helilooja kõik korraga, Barbara (abikaasa – T. T.) aitas toota, vanem poeg Alan ehitas dekoratsioone ja oli elektrik, noorem poeg Randy helimees, esimene tütar Jutta hoolitses kostüümide eest, teine tütar Angel näitles ja tegi grimmi. Palka maksime veel neljale kuni kuuele töötajale.

Ka teie kõige tuntum linateos «Hiidämblike sissetung», mis figureerib saja kõige tähelepanuväärsema halva filmi nimekirjades, on rantšos tehtud. See on tõeline fenomen: film, mille eelarve oli 300 000 dollarit, teenis 1975. aastal 20 miljonit, peamiselt nn auto- ehk drive-in-kinodes.

See oli mulle ka üllatus, iseäranis pärast kõiki neid katsumusi, mis meil ületada tuli.

Näiteks?

Et stsenaristid (Robert Easton ja Richard L Huff – T. T.) ei suutnud omavahel kokkuleppele jõuda, kuidas peaksid sündmused filmis arenema, saime täpse stsenaariumi kätte jupikaupa, igal hommikul enne võttepäeva algust uus jupp. Tuli improviseerida.  

Kas see legendaarne Volkswageni põrnikas, mis ühes kahest hiigel­ämbliku sisemuses – teist liigutas kraana – peitub ja mille laternatest said ühtlasi ämbliku silmad, on samuti improvisatsiooni tulemus?

Õigupoolest sündis see levitaja (levitaja on tavaliselt üks filmi rahastajatest – T. T.) heitliku meele tõttu. Järsku taheti suuremat ämblikku, kui me kokku olime leppinud. Algul pidi see tulema 2,7-meetrise läbimõõduga, kavand oli juba valmis, väga ilus, siis sai sellest aga üheksameetrine!

Mida teha? Raha me juurde ei saanud, eriefektideks oli kogu filmi peale ainult 15 000 dollarit, tühine summa. Täielik meeleheide! Idee saime stuudio ette pargitud Volkswagenist. Mis siis, kui katta selle šassii hiiglasliku karvase nahaga ja ämblik nõnda liikuma panna? Toimis küll. Seal sees on autojuht ja kuus last, kes ämbliku jalgu liigutavad.

Selles filmis on üks tsitaat, mis kõlab umbes nii, et meie ämbliku kõrval paistab hai nagu kuldkala. Silmas on peetud mõistagi Steven Spielbergi «Lõugu», mida samal ajal tehti ja mille eelarve ulatus kümne miljoni dollarini. Mis kana teil selle Spielbergiga õigupoolest kitkuda oli?

Ei mingit kana, see oli levitaja reklaaminõks, n-ö meie naljaga pooleks vastus peaaegu et kullast tehtud mehaanilisele haile.

Teie puhul torkab silma, et kõik kümme pikka filmi, mille autor te olete, kuuluvad ulme- ja/või õudus­žanri. Miks nii?

Siin tuleb ära õiendada üks viga, mida sageli korratakse – see, nagu oleksin ma hingelt mingi eriline ulme- või õudusfilmi entusiast. See seisab tõest väga kaugel. Mulle meeldivad hoopis draamad ja muusikafilmid, mida ma noorukina tohututes kogustes vaatasin.

Ka saada tahtsin ma muusikalinäitlejaks, võtsin tantsu- ja laulutunde. Sellest ei tulnud midagi. Mu esimesed filmid olid hoopis lühikesed muusikafilmid («Tvistihullus» ja «Tantsuhullus», kumbki 1962, esimeses produtsent, teises ka režissöör, vaadake Youtube’ist – väga lõbusad – T. T.), väga edukad, «Tvistihullus» jooksis kinodes koguni Frank Capra «Taskutäie imede» ees ja tõi meile tagasi mitu head korda rohkem raha, kui me sinna sisse olime pannud.

Filmiäri hakkas mind üha enam huvitama. Mul oli hea ärivaist, jälle isalt päritud. 1960ndate alguses olid õudusfilmid populaarsed – tundus, et turg karjus nende järele – ja neid oli ka suhteliselt odav ja lihtne toota. Kirjutasin situatsioonikomöödiaid, aga raha ei suutnud nende tegemiseks välja kaubelda.

Õudusfilmidega see õnnestus ja need tasusid ennast ka ära. Kui sa kord aga juba oled ühe asja sees ja teed seda enam-vähem edukalt, on sealt raske välja saada. Filminäitlejatega on ka nii: see, kes mängib «häid», jääb seda alati tegema, ja see, kes «halbu», mängib neid igavesti. Selline on minu lugu lühidalt.

«Hiidämblike sissetung» ja teised on klassikalised B-filmid – võimalikult odavalt toodetud. Kas teid ei häiri, et mõnda neist, vabandage väljenduse pärast, on suisa kõntsaks nimetatud –, ilma et neile annaks lisaväärtust just toosama odavus?

Mis ma oskan öelda... Muidugi on need B-filmid. Muidugi oleksin ma tahtnud teha suuri Hollywoodi filme, aga... Ma võin kinnitada vähemalt seda, et nautisin nende tegemist ja et ükski neist pole sündinud vägivalla eksponeerimise pärast. Seda ma põlgan. Nagu ka seda osa Hollywoodist, mis selle pealt raha teenib.

Kas te peate kõntsa all silmas filmi «Go-go koletis»? Ka mina pean seda halvimaks, mida ma eales olen näinud. Kuidas nii? Sest see ei ole minu oma! Sellest pidi tulema hoopis «Halfday terror» – astronaudist, kes saadetakse kosmosesse – idee tuli esimestest kosmosevallutustest –, aga seal juhtub midagi ja ta naaseb koletisena. Ronald Reagan pidi selles mängima.  

Paraku olin kogenematu («Go-go koletis» oli Rebase esimene pikk film, mis tuli välja 1965 – T. T.), mul tõmmati nahk üle kõrvade ja kui raha poole pealt otsa sai, müüsin selle juba osaliselt ülesvõetud materjali levitajale, kes lubas uue režissööri otsida ja filmi lõpuni teha, ühtlasi minu nime tiitritest välja jättes. Paraku... Nii et ma ei taha, et seda minu nimega seostataks.

Tegelikult ei meeldi mulle vaadata ühtki oma filmi, ma näen neis karjuvaid vigu – sellele vaatamata olid need suhteliselt edukad. Kõige vähem on mul midagi «Intsident Alfa», «Ludlowi deemonite» ja «Rana: Shadowi järve legendi» vastu.

Te pidasite oma filmirantšot ligi 30 aastat, kuni 1994. aastani, siis jäite sellest ilma. Mis juhtus?

Juhtus see, et minu ameerika unistus, American Dream sai läbi. 1988 oli mul ajurabandus, muutusin arstidest sõltuvaks. Pangad otsustasid laenud tagasi küsida, meie advokaat kuulutas välja vale pankroti – mitte meie, vaid stuudio oma.

Stuudiol oli 1,5 miljoni dollari eest vara, mille me koos naisega sinna olime investeerinud, mingeid võlgu ei olnud. Vaidlus kestis üheksa aastat. Jäime kõigest ilma, stuudiost, negatiividest, mis hiljem lihtsalt metsa alla visati.

Saime järgmised õppetunnid: esiteks, ärge jääge Ameerikas haigeks; teiseks, ärge usaldage advokaate; kolmandaks, ärge usaldage Ameerika kohtusüsteemi. Veel halvem, just kõig­e selle pärast pole ma saanud ka uuesti Eestisse tulla – tervis on tuksis ja närvid läbi.

1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses kandideerisite kaks korda koguni Wisconsini kuberneriks, miks?

Esimene kord polnud see nii tõsine, teine kord küll. Ma armastan Ameerikat. Nagu ka Eestit.
Aga mulle ei meeldi, kuidas Ameerika poliitika muutub üha enam korrumpeerunuks ja peaaegu et kommunistlikuks – ja see on süvenenud iseäranis Barack Obama ajal.

Teie filmidel on üle maailma hulk fänne, piisab, kui guugeldada. Teie filme näidatakse festivalidel, 2000ndate keskel käis teil kaameraga külas Mihkel Kärmas ja nüüd on ka HÕFF otsustanud anda teile elutööpreemia. Palju õnne!

Aitäh. Mul on tõesti väga hea meel. Ja palun vabandust, et ei julge tervise pärast nii pikka reisi ette võtta, kuigi väga tahaks.

Gleason, kus «Hiidämblike sissetung» on osaliselt vändatud, tahab väidetavalt ühele teie ämblikest koguni ausamba püstitada. On see tõsi?

Jah, nad restaureerivad praegu ühte neist, et seda avalikult välja panna – sellest peaks tulema Gleasoni maamärk.

Kas te filme veel teete?

Kavatsen. Nokitsen ühe ajaloolise dokumentaaldraama kallal. Õudust enam ei tee!

Filmimees Ito «Bill» Rebane

•    Sündis 1937 Riias, isa oli relva-SSis võidelnud eestlane, ema baltisaksa juurtega lätlanna

•    Lahkus Eestist 1940ndate algul, kõigepealt Königsbergi, sealt Saksamaale

•    1952 siirdus koos vanematega USAsse

•    Kümne mängufilmi režissöör, neist tuntuim «Hiidämblike sissetung» (1975)

•    Asutas Wisconsini osariiki Gleasonisse filmistuudio, mis kandis nime Filmirantšo

•    Mitme raamatu autor

•    Eestis käis viimati 1992

Tagasi üles