/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/06/16825031t1hdfb2.jpg)
Kui linnapeal raiutakse rahva silme ees giljotiiniga pea maha, hukkamist saadab laadabändi kakofooniline puhkpillimuusika ja maskides mehed tõotavad verd, tähendab see üht: riigis algas groteskne revolutsioon. Ent kui sama vaatemäng leiab aset kevadel Haapsalus, märgib see hoopis Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali algust.
Aga kas 20. korda toimunud juubeli-HÕFF, mis meer Urmas Suklese hukkamisega avati, osutus parimaks HÕFFiks üldse?
Avatseremoonia tõi igatahes ehedat rõõmu, kuid mis seal imestada, kui HÕFF on toimunud 20 aastat ning festivali avamine muutub iga aastaga aina paremini õlitatud masinavärgiks. HÕFFi omamoodi maskotiks kujunenud Mart Sander viis jälle läbi heategevusliku filminänni-oksjoni (Toomas Hendrik Ilvese kikilips müüdi pea 800 euro eest!) ning multitalendi auks avati Haapsalu kultuurikeskuses isegi temanimeline tool. Ainult Sanderile istumiseks mõeldud tooli lähiümbruses, märkasin ma, terve ülejäänud festivali ajal keegi istuda ei söandanudki.
20. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival
- Rekordilised 5800 külastust
- Parim Eesti žanrifilm: «Vari» (režissöör Jaak Kilmi)
- Parim lühike Eesti žanrifilm: «Ära ole uhke» (Elis Rumma)
- Publiku lemmikfilmid: «Fréwaka» (Auslinn Clarke), «Põlve kohalt» (Viljar Bøe) ja «Õiglus 3» (Toomas Aria)
- Festivali parima ulmefilmi auhind Navigaator Pirx: «Minu universum» (Pavlo Ostrikov)
Sel aastal tuli HÕFF teisiti
Avamisel muusikat mänginud ansambel Tomahawck Brothers tekitas heas mõttes tunde, nagu oleks HÕFFi juht Helmut Jänes käinud nädal enne festivali Haapsalu peal bändi meelevaldselt kokku panemas (filmi «Bluusivennad» stiilis) ning Päratrusti eksperimentaalfilmile «Kalkar» tuli Hardi Volmer isiklikult peale laulma. Lisagem juurde veel kõvasti tondigrimmi ja üks eriti nüri kirves ning moodustuski tseremoniaalne kompott, mis justkui ei peaks toimima, ent HÕFFil muidugi toimis. Avafilm «Surfar» Nicolas Cage’iga võis alata ning esialgu ei paistnudki seekordsel HÕFFil midagi teisiti olevat.
:format(webp)/nginx/o/2025/05/06/16825032t1hfaf3.jpg)
Aga siiski oli.
Kui tavaliselt toimub HÕFF reedest pühapäeva pärastlõunani, siis nüüd toimus festival neljapäevast laupäeva hilisõhtuni ning inimeste seas, kes polnud festivalile autoga tulnud, näis see meelehärmi tekitavat – viimane buss Haapsalust läks laupäeval juba kell 19 õhtul, kuid sel kellaajal algas alles lõpufilm, minugi jaoks väga oodatud «Õiglus 3». Raske dilemmaga seisin minagi silmitsi ja lõpuks jäigi mul nägemata, kuidas oliive mugiv maffiaboss Mart püstoli vinna tõmbab.
Pidin samamoodi lõpufilmi asemel bussi peale minema, sest mul oli majutus broneeritud kaheks ööks, nagu tavaliselt. Kuna senimaani olen harjunud HÕFFil pühapäeval lõpuni viibima ja siis pärastlõunal omas tempos lahkuma, lõi HÕFFi liigutamine üks päev varasemaks tavapärase rütmi sassi. Juhul kui festival edaspidigi sellises graafikus toimub, tasuks korraldada ööbusside süsteem, et saaks viimasel päeval ööni kohal olla.
Kobarkino sõidab sisse
Ütlen seda armastusega festivali vastu, aga seekord võis HÕFFil ebatavaliselt tunda kommertsialiseerumise hõngu. Sponsoriks oli Eesti suurim filmilevitaja Hea Film, mistõttu vaatasid kultuurikeskuses lisaks tavapärastele grotesksetele dekoratsioonidele vastu ka uute Hollywoodi filmide reklaamid, sealhulgas Marveli koomiksiseiklus «Fantastiline nelik» ning «Palja relvaga» uusversioon. Ka festivali kavast leidis sületäie kohe kinolevisse saabuvaid filme: korralik avafilm «Surfar» ja õudusjant «Ükssarviku surm» esilinastuvad juba sel nädalal, koguperefilm «Ochi legend» on samuti juba kinolevis.
:format(webp)/nginx/o/2025/05/06/16825033t1h6240.jpg)
See ei tähenda, et kinokraami kõrvalt poleks programmist vana kulda ja uusi veidrusi leidnud – kus sa muidu näed Tšehhi 1981. aasta ulmeseiklust «Karpaatide lossi saladus» Jules Verne’i ainetel? Aga tunne, et kobarkinode vaim kummitab muidu väga ehedat ja isevärki festivali, oli tänavu kerge tekkima. Seda iroonilisem on, et HÕFF annab ise välja auhinda Nüri Kirves, rõhutamaks, kui palju mõttetuid õudusfilme tuuakse kinolevisse ja kui palju paremini festivali filmivalik õudusžanri esindab.
Kui Eesti parima žanrifilmi tiitli võitis tänavu «Vari», siis selle kõrvalt tahaksin välja tuua ühe Eesti kaastootmisel valminud kõhediku «Kodu», mis valmis Mattias Johansson Skoglundi režiidebüüdina, Eesti produtsendiks Elina Litvinova. Kui Eesti osalusel valminud õudukad («Azrael», «Päästa meid») on olnud kehvapoolsed, suutmata siinmail ka publikut leida, siis inimlikult jutustatud draama «Kodu» väärib kindlasti siin kinolevi. See tundlik hooldekodukeskne film kulgeb osavalt mööda väärkohtlemise ja peretrauma haavu.
Mis haavadesse puutub, siis Urmas Sukles jäi loomulikult elama – giljotiini tera oli nüri ja tegemist oli vaid mustkunstitrikiga. Kahjuks nappis teravust seekord ka ülejäänud festivalil. Andrei Liimets oli minust kangemast puust: jäi bussile tõttamise asemel ikkagi festivali lõpetamisele ja vähemalt tema jutust tundub, et kui festival algas tänavu linnapea hukkamisega, siis lõpufilmiga «Õiglus 3» hukati ka festivalipublik.