/nginx/o/2012/04/29/1079954t1h775f.jpg)
Hamburgis Altona linnaosas tuntud Thalia teatri eksperimentaalsemat lava otsides võib pisikestel tänavatel hõlpsalt ära eksida. Pool tundi enne Ojasoo «Fuck your ego!» esietenduse algust õnnestub siiski nurgatagune Gauβstraβe üles leida ja juba hiilgabki ühe vana tööstushoone seinalt vastu Thalia logo.
Just seesama väike Gauβstraβe on Hamburgi nimekaimate teatrite proovipaik, kus Thalia 2000. aastal lisaks proovisaalidele ka oma ebatavaliste ja kunstiliste initsiatiivide kasvulava avas. Thalia kirjeldab oma pisemat püünet kui New Yorgi mõne tagahoovi sarmiga loomingulist keskust. Ja sarmi on paigal tõepoolest küllaga, meenutades pigem omapärast Berliini kultuuristseeni.
Nagu Saksamaal kombeks, ei möödu ükski kultuuriüritus ilma soolakringliteta ja vabrikuhoonesse sisenedes vaatavad puhvetist vastu mitu kringlijärjekorras seisvat külalist.
Veel naudivad külastajad, suuremas osas keskealised naised, värsket Brezel’it ja märjukest, kuid peagi asendub hetkenauding etenduses sobivalt puuduse ja alatoitumisega, ehk millegagi, millega noorematel sakslastel end üsna keeruline samastada.
Pedagoogiline poeem
Kui aga kolm tundi kestev ühes vaatuses etendus lõpuks läbi saab, tunneb nii mõnigi teatrikülastaja end koloonias elamise valule ja ka ilule sammukese võrra lähemal. Anton Makarenko «Pedagoogilisele poeemile» toetudes elustab «Fuck your ego!» 1920. aastatest pärit sotsiaalse eksperimendi, viies publiku kirevale, sündmusterohkele ja ühtlasi vaevalisele teekonnale.
Eksperiment algab Makarenko alias Sebastian Rudolphi monoloogiga, misjärel seitse saksa näitlejat ühes taktis üle tühja lava marsivad, aru annavad ning pärast rüselust/kasvuraskusi ja Makarenko enesekehtestamist (visates vastupanu agiteerijale kaela pange vett, millest ka esimeses reas istuv publik oma osa saab) kollektiiviks muutuvad. Isiksus, egoistlikud vajadused ja tahtmised väärivad nüüd hukkamõistu. Publik aga kihistab järjest enam naerda.
Miks tahab näiteks varastamisega vahele jääv Sebastian Zimmler elada Gorki koloonias? Põhjuseid on rohkelt, muu hulgas, et oma leiba teenida, et mitte üksi olla, et mitte vastutust kanda, et ühises duširuumis tüdrukuid paljalt näha.
Nii nagu näitlejate enda ego seguneb koloonialiikme omaga, nii lõimub ka publik kolooniaeluga. Kõik näitlejad esinevad oma nimega, oma isiksusega, kuid sellele vaatamata on selgelt tegu näitemänguga, õpitud rolliga. Tõelises sotsiaalses eksperimendis osalemise tunne aga aina süveneb. Võimust võtab kollektiivne töö, distsipliin ja hoolivus: lavapõranda ühine pesemine ja kuivatamine T-särkidega, ühine särkide pesu, pesu kuivatamine.
Kohati näib kolooniaelanike ümberkasvatamine isiksusevabaks kollektiiviks õnnestuvat, kuni järgmise ego plahvatamiseni. Ja nii üha uuesti ja uuesti, saateks tugev sümboolika, trummipõrin, monoloogid ning publikut naerutavad palad. Etendus muutub iga stseeniga üha intensiivsemaks, ka publiku naerupursked muutuvad tugevamaks.
«Vajan rohkem tähelepanu!» üürgab end paljaks kiskuv ja märatsev, üle värvli rippuva kõhuga Bruno Cathomas. Järgmisena veab alt Zimmleri ja Julian Greisi ego, veidi hiljem Alexander Simoni isiksus. Tekib küsimus, kes on egoist ja kes mitte.
Hobusteks kehastunud kahe naisnäitleja eest vastutav Zimmler naudib ratsutamist ja keeldub haigestunud Greisi arsti juurde sõidutamast. Lõpuks kaotab Greis mõlemad käed.
Kas oli egoist Zimmler, kes teist ei aidanud, või hoopis Greis, kes ihkas omakasu, sõites linna väsinud hobuste kukil? Kellel on õigus otsustada, kui kellelgi otsustusõigust pole? Kelle sõna jääb peale, kui kõik on võrdsed, kui kellelgi pole suuremaid õigusi kui teistel?
Kriisid igal ajastul
Hobuõiguste eest võitleva Zimmleri ajab lõplikult endast välja Cathomas, kes oma koguka kehaga ühe hobustest (kleenukese Birte Schnöinki nimelt) sootuks laiaks litsub. Verises (ja kunstverd on tõepoolest ohtralt) võitluses rebib Zimmler hammastega ära Cathomase kõrva. Publik möirgab naerda.
Cathomase monoloog lisab kirjule etenduse kompotile tänapäeva demokraatia probleemid ja kriisid. Nõnda nagu muistses utoopias, ei leidu ka praegustele muredele selgeid ja lihtsaid lahendusi. Kuid meie praegused kriisid on naeruväärsed võrreldes tõeliste, Makarenko-aegsete kriisidega.
«Unusta üldse oma mina. […] Unusta, et saad oma last suudelda, ilma et peaksid mõtlema, kuidas ta maitseks,» selgitab Cathomas ja lisab: «Vaat see on kriis!»
«Kõigi maade proletaarlased, ühinege!» jätkub monoloog. Aga kus ühinema peaks, ei tea keegi. Lõppseisuks loeb Cathomas: «Olen nii autonoomne, autonoomne, autonoomne...»
Järgnevalt rebivad näitlejad lahti puidust lavalauad ja hekseldavad lauad tükkideks, lisades hunniku varem valmis hekseldatud puitu. Saal täitub värske puidu lõhnaga ning koloonia elanikud asuvad maid jagama võrdsuse ja õigluse teemadel. Me pole võrdsed ka võrdses süsteemis, selgub, kui Greis asub enda kasinat toitumist ja minimaalseid väljaheiteid võrdlema kolooniakoera ja naiskolleegi väljaheidetega.
Intensiivse kolooniaelu käigus avaldub lisaks, et inimesed ei muutu, et skorpion salvab ka konna, kes ta üle jõe peaks aitama. Seejärel asuvad koloonia asukad suurepärase koreograafiaga etendama kolooniateatrit.
Makarenko projekti saadab edu ja nüüd on koloonial esmakordselt aega raske töö vilju nautida. Kuus koloonia elanikku korjavad kartuleid ning jagavad lõpuks pidulaua taga, muidugi võrdselt, ühe keedukartuli. Pealtvaatajad jäävad hetkeks tummaks, asukate vaev sai tasutud.
Superintensiivne
«Etendus peksis korralikult läbi, kuid oli ka naljakas. Kõike sai, ja see oli teemat arvestades ehk ootamatu. Lihtsalt suurepärane!» tunnistab esietendust nautinud Benita Ortwein saalist väljudes. Tema sõbranna Kristine Goddemeyer lisab: «Superintensiivne! Esimene mulje on just intensiivsus igal tasandil.»
Mõlemad neiud on siiani hämmingus, kuidas näitlejad kolm tundi väsimatult laval ringi karglesid. «Võimas!» nõustuvad nad justkui ühest suust.
Ka teised on sama meelt – Saksa truppidelt pole mitmed teatrikülastajad seni taolist etteastet näinud. Etendus oli nende meelest värskendav, üllatav ja eriline.
«Mulle meeldisid rohked tsitaadid ja sümboolika, kõik pisiasjad. Väga muljetavaldav,» leiab Cornelia Schäffer. «Nad võiksid ehk etendust lühendada, kõik kohad on istumisest valusad. Kolm tundi on liiga pikk aeg ilma pausita. Aga näitlejatelt suurepärane teostus, milline energia... Võimas!»
Berliini Schaubühne näitleja Christoph Gawenda on aga enda sõnul esialgu keeletu. «Kõik on veel nii värske, et ma ei oska midagi öelda. Aga see on ju ometigi positiivne, et lavastus annab piisavalt mõtteainet,» nendib ta.
«Mulle meeldis, et lavastus polnud läbinähtav ja üllatas. Tihtilugu ei saanud esialgu mingi tegevuse mõttest aru, kuid iga kord toodi situatsioon punktile, kõik selgus. Igal juhul polnud see tavaline etendus ja see peab esialgu seedima. Aega on vaja,» lisab Gawenda.
Ojasoo lavastajadebüüdist Saksamaal sai osa ka kümmekond eestlast. Kui paljudele külastajatele oli etendus ootamatu ja üllatav, siis eestlaste meelest võis juba teostuse järgi aimata, kes tüki taga seisavad.
«Käekiri on täiesti äratuntavalt Ojasoo ja Semper. Olin esialgu skeptiline, et kuidas Saksa trupp teostab, aga väga hästi õnnestus,» tunnistab Ira Widderich, lisades, et ka šokeerivaimad stseenid tabasid naelapead. «Minu jaoks oli kõik täpselt konteksti, aga eks see ole alati köiel tantsimine, kas läheb üle piiri või mitte.»
Laura Balzeri hinnangul võis aga esialgu näha teatud ebakindlust. «Saksa trupp pole ehk nii kokku kasvanud kui NO99 oma,» lõpetab ta.
«Fuck your ego!»
Lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Muusika Lars Wittershagen. Dramaturgid Sandra Küpper, Eero Epner. Näitlejad Bruno Cathomas, Julian Greis, Franziska Hartmann, Sebastian Rudolph, Birte Schnöink, Alexander Simon, Sebastian Zimmler.
Esietendus 26. aprillil Thalia teatris