Mis juhtub, kui kõik teavad muusikast kõike?

Simon Reynolds on meie aja mõjukaimaid muusikakriitikuid. Tuleb ja räägib esmaspäeval Tartus. Foto: Prima Vista

Kui saaks mõõta, kes mittemuusikutest on kõige rohkem mõjutanud moodsat mõtlemist kaasaegsest muusikast, siis esimesena võiks ehk nimetada kadunud raadiosaatejuhti John Peeli... Teisena võib-olla Simon Reynoldsit, muusikakriitikut, kes on tõstnud üleilmsesse fookusse uusi žanre, nagu rave, jungle vm omal ajal plahvatuslikud elektroonilise muusika stiilid, palju on ta kirjutanud ka eelmise kümnendi uutest nähtustest, nagu grime, dubstep ja chillwave.

Mõnegi stiili on Reynolds ise nimetanud, nagu post-rock. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid rock’n’roll’ist, postpungist, tantsumuusikast, hiphopist ja popkultuurist laiemalt. Viimatine ja seega hetkel tuntuim ja tsiteerituim teos on «Retromania: Pop Culture’s Addiction to Its Own Past» («Retromaania: popkultuuri sõltuvus oma minevikust»). Millest järeldub, et ei erine ka kultuuri uued õied kultuurist kui nähtusest üldiselt: minevik jääb alles.

Muusika kaudu on Reynolds jõudnud ka üldfilosoofilisemate teemadeni ja kirjeldanud muusika seoseid soo, klassi, rassi ja seksiga ning rääkinud vastukultuurist. Tema artikleid avaldavad juba aastakümneid maailma juhtivad väljaanded New York Times, Village Voice, The Guardian, Rolling Stone, Spin, The Observer, Mojo jt. Aastani 1990 töötas ta Melody Makeris ja kirjutas ka New Musical Expressis, sealtpeale olnud vabakutseline. Suurbritannia ja USA vahet liikudes jäi ta püsivalt New Yorki 1994, viimased kaks aastat on elanud aga Los Angeleses.

Esmaspäeval esineb ta Tartus kirjandusfestivalil Prima Vista, kus vestlust juhib Tõnis Kahu. Eestisse tuleku eel antud intervjuus rääkis Reynolds uuendustest ja tagasivaadetest muusikas ja oma elust ja tööst. Eesti muusikutest hindab ta Arvo Pärti, Sven Grünbergi ja Maria Minervat. Viimatimainitu tuntus tugineb osalt ka Reynoldsi kiitvatele artiklitele.

Olete töötanud 30 aastat muusikakriitikuna, mis selle ala juures hoiab: kas mõtlemine muusikast ja oma mõtete avalikkuse ette toomine või muusika ise?

Hästi, professionaalselt ma alustasin alles 1986, enne olin mõne aasta kirjutanud fanzine’idele. Kõige erutavam on just ennast proovile panna, olla võimeline kogu aeg oma ideedega edasi liikuma. Sageli on nii, et muusika ise tõukab mind takka: muusika areneb ja muutub ning kannustab mind pidevalt tulema välja uute mõtetega, et mõista neid protsesse ja nendega kaasas käia. Ma olen jooksnud muusika järel ja üritanud sellega sammu pidada, ma olen püüdnud muusikat õiglaselt kohelda ja püüdnud vastata selle intensiivsusele.

Aga on ka aegu, kus muusika ei liigu edasi nii kiiresti, nagu tegi seda seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel – selline aeg oli eelmine kümnend. Sel juhul tuleb ümber hinnata rokkmuusika ajalugu ja tulla välja uute tõlgendustega sellest. Alati on, mida avastada nii muusikaliselt kui intellektuaalselt.

Juba väljakutse kirjeldada muusikat, nagu ta on, inspireerib iseenesest. Mõnikord see väljakutse lööb su pikali ja tundub, et võimatu on püüda sõnadesse seda, mida muusika tegelikult teeb. Aga just see püsiv väljakutse ongi see, mille pärast on põhjust jälle jalule tõusta.

Mis toidab entusiasmi, et otsida uut, tirida seda lagedale? Selles, et jungle / drum’n bass populaarseks sai, on ju ka teie käsi mängus. Sama võib öelda erinevate indie- ja elektroonikažanrite kohta, mis algselt olid obskuursed nähtused, nagu näiteks grime.

Ma olen alati otsinud muusikas uut elementi, samuti püüan alati muusikas tabada kärmelt liikuvaid nähtusi: pole midagi ergutavamat kui dünaamika mõnes žanris või skeenel, kui inimesed võistlevad omavahel, kes saab tuleviku kätte enne teisi.

Selline asi käib tihti mitu aastat, toimub teatav lineaar­ne evolutsioon, ja selle arengu jooksul väänatakse käesoleva, avatud suuna sees välja kõik võimalused ja lähenemisnurgad, kuni uue heli otsingud jooksevad lõpuks kokku surnud punktis. Aga kuni see ralli käib, see pöörane muteeruv areng, on kõik lausa vapustav nii kuulamise mõttes kui ka selles osas, kuidas tuvastada ja nimetada neid uusi asju, kuidas anda edasi seda, mis on nähtuse juures plahvatuslikku ja radikaalset.

Ma kogesin seda kõike lugeja ja kuulajana postpungi ajal, jälgides kriitikuid ja bände. Siis ma suutsin selles protsessis osaleda juba kriitikuna ja tundsin samasugust erutust kaheksakümnendate lõpus, kui oli hiilgeaeg bändidel nagu My Bloody Valentine, Sonic ­Youth, The Young Gods. Sealt edasi kogesin sama reivikultuuri ja techno-plahvatuse ajal, eriti jungle’i esiletõusu puhul ja kuidas see arenes lõpuks UK garage’iks ja grime’iks.

Nüüd hakkavad nad sealt juba kaduma, sest eredamad asjad tulevad peale, aga viiv tagasi tõusid moodi kõiksugused magamistoažanrid, nagu hüpnagoogiline popp, chillwave, magamistoa-house jm. Kogu see hüpnagoogika ja hauntoloogia oma tontlikkuses on pisut nostalgiline, kas te ei leia? Laiemalt võttes, kas on ehk üldse liiga palju valemälestusi ja õigeid lapsepõlvemälestusi meie päevade popmuusikas? Või võib-olla peavadki muusikud tundma vana ja tegema selle baasil uut?

Minu raamat «Retromania» räägibki sellest sirgjooneliselt tulevikku suunatud, täisjõul töötava tõukejõu kadumisest muusikas, ja selle asendumisest tagasivaatava, arhivaarse suhtega muusikas.

Tahetakse mineviku heli ümber kujundada, avastada kadunud aardeid, saada lummatud kummitustest või kadunud tulevikest ja nii edasi. Ja vahel võib see kukkuda välja tõeliselt loominguliselt ja kaunilt. Näiteks mõningate hüpnagoogiliste tüüpide puhul, nagu Ariel Pink, või hauntoloogiliste aktide puhul, nagu Ghost Box.

Samavõrd kui frustratsioon taaselustamise pärast alternatiivsel muusikaareenil ärgitas mind «Retromaniat» kirjutama see, et ma õigupoolest armastan suurt osa muusikast, mis on tehtud minevikku ümber kujundades. Ma avastasin põnevusega, millise tohutu nihke tõi see muusikasse, kui noored bändid astusid romantilistesse suhetesse minevikuga, selmet olla kinnisideeliselt tuleviku küljes.

Ehk ongi muusika juures kõige tähtsam julgus, üllatusvõime, haaravus, kvaliteet ja muud söakad omadused ja puudub joon «retro» ja «futu» vahel? Või siis see joon on kaasaegsus, aga see joon muutub kogu aeg. Üldiselt: mida tähendab muusikas «uus» ja mida «vana»?

See on tõepoolest liiga suur küsimus. Ma olen sel teemal terve raamatu kirjutanud ja see kubiseb samavõrd küsimustest kui vastustest! Ma arvan, et lihtsam on tuvastada, mis on selgelt vana ja taaskasutuslik, kui rääkida uuest.

Alati on palju gruppe, kes on otse mõne eelneva bändi mudelid või kes kombineerivad selgelt märgitavaid elemente erinevate eelnenud aegade muusikast, ja sellised esivanem-bändid armastavad end riietada retro-vintage-rõivastesse, nende plaadikaaned jäljendavad möödunud aegade stiile.

See esteetika domineerib praegu indie-muusikas ja kuni leidub artiste, kes viljelevad seda ligitõmbavat ja meeltlahutavat ja «hästi tehtud» retromaaniat, jääb minu jaoks suur küsimus: mida nimelt need bändid maailmale annavad, mis oleks tõesti väärtuslik ja säilimisväärne. Maailmas on liiga palju muusikat ja selles ülekülluses jääb pinnale see, mis tõesti tähendab midagi ning mis pakub uut ja originaalset. Ja see on üpris jäik kriteerium.

Värske ja uus saab olla, eks ole, mitmel moel?

On olemas heliline uuendus, mis lähtub puhtalt helikvaliteedist, tekstuurist, tehnoloogiast. Ja siis on strukturaalne innovatsioon, mis väljendub rohkem meloodias ja harmoonias ja laulu ülesehituses. Ja kolmandaks on uuenduslikkus, mis pole üldse muusikaline, aga mis väljendub lüürikas ja isikus. Parimal juhul saad sa kõik need kolm kategooriat korraga, on aga ääretult väärtuslikke muusikuid, kelle uuenduslikkus piirdub neist ainult ühe kategooriaga.

Näiteks on hulk elektroonilist muusikat uuenduslik heli/tekstuuri ja rütmi mõistes, aga selle meloodiad on lihtsad ja vanamoelised. Näiteks on artiste, kelle muusika on traditsionalistlik, aga kelle sõnum, olek ja persoon on innovatiivsed, hea näide on PJ Harvey.

Kolisite paari aasta eest New Yorgist Los Angelesse. Milline on teie igapäevaelu?

Enamiku üheksakümnendatest ja nullindatest elasin Manhattanil, aga kaks aastat tagasi kolisime Los Angelesse. Elan nüüd South Pasadena äärelinnas, mis on küll Los Angelese haardes, aga mis on omaette linna õigustega. Siin on ülimalt kaunis, pisut vaikne tundub pärast East Village’it New Yorgis.

Ma ei ole veel autoga sõitma õppinud, nii et ma ei käi klubides ega kontsertidel eriti tihti, aga tegelikult ma peaaegu et lõpetasin õhtuti väljaskäimise ära juba New Yorgis. Mingil hetkel on murdepunkt, kus tundub, et esinemiste jälgimine ei paku enam midagi, kui olla nii palju külastanud kontserte ja klubisid ja reive, nagu mina seda tegin kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel.

Mu tavaline päev on tüüpiline vabakutselise päev. Tõusen vara, et lapsed kooli saata, ülejäänud päeva istun arvutis: eeldatavalt töötan, aga veedan ka liiga palju aega, lugedes netist igasugu värki, kuulates raadiosaateid ja striimides muusikat. Muusikat on tohutult, aga sel on lihtne kõrva peal hoida,  Youtube’i kaudu on kõik tasuta.

Milline oli teie viimane käidud kontsert? Ja kas plaadipoode ka endiselt külastate?

Viimane kontsert, mis jäi erilisena meelde, oli Oneohtrix Point Neveri ja veel mõne Brooklyni eksperimentaalse grupi esinemine äärmiselt külmas laohoones Williamsburgis. Kuigi ruumes, võis väljahingatud õhku näha lendlemas. See oli ka New Yorgi külmim kuu veebruar, mul olid kindad, müts ja mantel, ja ikka oli külm. See oli 2010.

Plaadipoodides käin igal võimalusel ja Los Angeles on plaadipoodide poolest rikas linn. Ma kogun kasutatud vinüüle, peamiselt vana kraami. CDsid tellin peamiselt postiga, aga neid saadavad mulle ka plaadikompaniid ja kirjastajad. Samuti ma laadin muusikat alla ja uut muusikat saadetakse mulle ka internetis.

Te olete üks väheseid muusikakriitikuid, kes on rõhku pannud muusika sotsioloogilisele rollile ja sotsioloogilisele rollile omakorda muusika tegemisel. Muusika ja erinevad ühiskonnakihid ja nii edasi. Kas aga sotsiaalmeedia vohamine ja üldse internet rahvast, kombeid ja muusikat homogeenseteks ei muuda?

Ma ei ole kindel, sest nii-öelda päriselus on inimesed endiselt määratud oma sotsiaalsest keskkonnast, geograafilisest punktist, linnaosast, reaalse elu kogukondadest. Inimesed saavad kõigest sellest põgeneda ainult internetis. Aga võrgu kaudu on neil võimalus ka kursis olla ääretult laias ulatuses teiste kogukondade tegevusega, teistsuguse muusikaga.

Nii et on küll märgata vähem subkultuurilist fanatismi ja rohkem eklektitsismi muusikas. Võta näiteks räpikutid, kes teevad hiphoppi, aga kuulavad hipsteri-indit ja eksperimentaalmuusikat. Ja need mõjud on nende muusikas olemas, toon näiteks Odd Fu­ture ja Lil B.

Inimesed on tänapäeval muusikalise maitse poolest palju avatumad, aga kas see tolerantsus ulatub ka argiellu?

Paar sõna eesti muusikast?

Mulle meeldib Arvo Pärt. Mulle on Eestisse tuleku eel saadetud ka siinset muusikat ja sellest meeldib eriti Sven Grünberg.

Mis on 2012. aastal teie jaoks siiani muusikas head olnud?

Lemmikalbumid on siiani Mark Van Hoeni «The Revenant ­Diary», Traxmani «Da Mind Of Traxman», Ariel Pink & R. Stevie Moore’i «Ku Klux Glam», «The Drokki» filmimuusika Geoff Barrowlt ja Ben Salisburylt. Lemmiksingel on Gotye «Somebody That I Used To Know» ja tema albumil on teisigi suurepäraseid lugusid. Die Antwoordi uus album ja osa Nicki Minaj albumist on tohutult lõbu pakkunud. Väga huvitavad plaadid on ka Laurel Halo «Quarantine» ja Julia Holteri «Ekstasis».

Mis võiks olla muusikaäri tulevik? Kontserdibisness kasvab, aga see ei asenda kodust plaadikuulamist, pealegi kõik inimesed – nagu te isegi – ei taha enam öösiti väljas käia. Kas füüsiline plaadimüük jääb? Internet on muusikat täis, aga aeg näitab, et kõik, mis väärtuslik, jõuab ka CD-le: tooksin Buriali ja The Weekndi näited. Ja kõik, mis netis, paratamatult ei pälvi meie aega. Samas kui CD, vinüül on siiski kultusesemed.

Kõhklen ennustamast, sest tõenäoliselt saabub miski, mida me ei oska oodata, nagu juhtus Soundcloudi ja Youtube’i puhul. Kui inimesed saavad aga muusika kätte mitte millegi eest, siis ainus, mida artistid ja plaadifirmad saavad teha, on lisada füüsilise pakendi sisule mingi ekstra-väärtus. Nii et muusika on sellest pakikesest ainult üks väike osa, aga inimene ostab selle visuaali või raamatu või mängu või mingi interaktiivse võimaluse pärast: näiteks saab remiksida albumi palu. Igasugust app’i esineb rohkem, nagu näitas Björki «Biophilia» album.

Samas aga inimesele nagu mina valmistab see pettumust, minusugused on orienteeritud helile, muusikale, ja see tähendab, et artistide energia on muusika tegemisest kõrvale juhitud. Nii oli ka «Biophiliaga»: app’id võivad olla täiesti murdvad (ma pole näinud, seega ei oska öelda), aga muusika pole sel plaadil just eriti edasi jõudnud. Sama hästi võinuks see tehtud olla kümme aastat tagasi.

Nii et ma kardan, et muusika kaotab oma staatuse kui popmuusika peamine fookus. Popp on alati olnud hübriid visuaalist ja sõnumist ja helist, muidugi ka esitusest ja pakendamisest, aga praegu hakkab muusika tagaplaanile jääma. Me näeme seda Lady Gaga puhul, kes on transmeedia staar ja kelle juures muusika on ainult üks komponent sellest, mida ta müüb, ja pigem on see tema kõige ebahuvitavam ja vähem karakteerne komponent.

Identiteet, ruum ning suhted muusika ja kirjutamise vahel on teie Tartu ettekande teemad. Visake mingi õrritaja välja.

Kavas on rääkida ruumikontseptsioonist populaarses ja avangardses muusikas ja vaadelda selle muutumist 50 aasta jooksul: tuua esile see nihe minevikus valitsenud ääretu tühjuse ja kosmilise tundmatuse ning praeguse interneti ülerahvastatud arhiiviuniversumi vahel. Ja mis juhtub muusikast kirjutamisega, kui see ei too enam kaasa läbimurdeid ja avastusi?

Prima Vista

•    7.–13. mai

•    Tartus: Kirjanduse Majas, Uues Teatris, TÜ raamatukogus, Sadamateatris, ülikooli peal, linnaraamatukogu harudes, klubis Kink Konk, kesklinnas ja kõrvalistes paikades

•    Esinejaid: Simon Reynolds (Suurbritannia/USA), Czeslaw Milosz (Poola), Jevgeni Griškovets (Venemaa), Grigori Oster (Venemaa), Tartu Elektriteater, Mitte-Tartu, Pargiraamatukogu, Õnnekonverents jpm

Simon Reynolds

•    Sündinud 1963 Londonis

•    Elab alates 2010 Los Angeleses

•    Raamatuid: «Blissed Out: The Raptures Of Rock» (1990), «The Sex Revolts: Gender, Rebellion and Rock’N’Roll» (1995), «Energy Flash: A Journey Through Rave Music and Dance Culture» (1998), «Bring The Noise: 20 Years of writing about Hip Rock and Hip-Hop» (2007) jm

•    CD: «Rip It Up and Start Again: Post Punk 1978–1984. Compiled by Simon Reynolds» V2 2006