Tõnu Kilgas: teater on mu elu suurim armastus!

Sportlik vanaisa: Tõnu Kilgas külastab regulaarselt jõusaali, käib ujumas ja tegeleb joogaga. Ikka selleks, et laval võimalikult kaua vormis püsida. Ka tema viimane roll Jänes Adalberdina nõuab rohkelt füüsilist vastupidavust. Foto: Sille Annuk

«Kihvt ja õnnelik elu on olnud. Mina ei kahetse midagi,» kinnitab intervjuus Arterile näitleja ja laulja Tõnu Kilgas, kellel just täna saab täis üks huvitav eluring.

Aastal 1978 lavastas Ülo Vilimaa Vanemuises muusikalist etendust «Hunt ja seitse kitsetalle» ning kutsus Hundi rolli toonase ansambli Fix solisti Tõnu Kilgase.

Täna esietendub Vanemuises muusikal «Kosmonaut Lotte», kus Tõnu Kilgas (57) teeb kaasa ühe peaosalisena, mängides seekord jänest – täpsemalt väga iseteadlikku Jänes Adalberti. Kilgas on tagasi Vanemuises, ent hundirüü asemel kannab ta jänesena ringi hüpates pooleteisemeetrise läbimõõduga poroloonkostüümi. Ja lapselapsed saalis elavad vaimustusega kaasa.

Mitte ainult sellest, vaid ka paljust muust rääkisime Tõnu Kilgasega 1. mail Tartu legendaarses kohvikus Werner. Koht oli Tõnu valik, sest selle kohvikuga seonduvad mehel eriti soojad mälestused ajast, mil ta oma Vanemuise esinäitlejast ema Ellen Kaarmaga seal lapsena tihti «kohvitamas» käis.

On keskpäev, päike sirab Toomemäe kohal ja Tartu hakkab ärkama volbrijärgsest pohmelusest. Lühikestes suvepükstes Tõnu Kilgasel on parajalt aega, enne kui saabuvad lapselapsed, et nendega koos Aura veekeskusesse aega veetma minna. Kilgas pakatab energiast ja elurõõmust. Nii, nagu praegu on, võikski jääda, ei häbene ta tunnistada.

Üks ring on selle kevadega teie jaoks täis saanud. 34 aastat tagasi alustasite Vanemuises Hundina oma lavakarjääri ja nüüd olete siin tagasi, seekord Jänesena.

Jah, ainult et Jänes on praegu palju tugevam kui oli toonane Hunt, kes oli rohkem nagu jänese nahas. See oli mu elu esimene suur teatriroll, koos ansambliga Fix, kes tegutses sel ajal Vanemuise juures. Mäletan, et Silvi Vrait oli Öökull ja tegemist oli sellise poolmuusikaliga.

Vanemuine on teie elus suurt rolli mänginud – olete öelnud, et teid on suisa selle teatri seinte vahel tehtud.

Minu ema Ellen Kaarma ja isa Lembit Mägedi olid Vanemuise teatri näitlejad. Olin väiksest peale kogu aeg teatri juures. Tahtsin minna pärast muusikakooli lõpetamist edasi Tallinna Panso teatrikooli, aga mind suunati Vanemuisesse, pidin seal kindla aja ära olema.

Tollane Vanemuise juht Kaarel Ird lubas saata mu Leningradi lavastajaks õppima, aga igal aastal lükkas ta seda edasi – teeme veel selle lavastuse ära ja siis selle. Aeg muudkui kulus, tööd oli teatris väga palju, iga päev toimus etendus. Ühel päeval draamatükk, teisel operett, kolmandal ballett. Isegi seal kasutati mind kui spordipoissi ära, pandi kõrgseltskonnas aadlikke mängima, sukkpüksid jalas.

Kuni tuli kutse Tallinnast Estonia teatrist. Eri Klas ja Arne Mikk olid kuulnud, et Tartus on päris andekas poiss, prooviks teda Estonias. Tulin Jüri Krjukovi dublandina tegema «Savoy balli». Krjukov oli seda etendust juba viis aastat teinud ja ühel hetkel ütles, et mängigu ma edasi, tema enam ei jõua.

See oli tollal tohutu publikumagnet – kes polnud «Savoy balli» näinud, polnud mingi õige eestlane. Kohe kutsus ka Eino Baskin Vanalinnastuudiosse, mis oli omal ajal väga populaarne ja hea teater. Tööd oli väga palju.

Nüüd olete olnud juba kaheksa aastat vabakutseline. Miks Estonia kindla palga pealt ära tulite?

Tegin selle valiku ise. 2000. aastate alguses oli Estonias suur segadus, soliste lasti lahti, olid probleemid juhtkonnaga. Mu aeg oli nii kinni, samal ajal pakuti palju tööd ja reisimist, tundus õigem jätkata FIEna, et olla oma aja peremees. Tahtsin tegutseda mitmekülgselt, et ei jääks arengus seisma.

Vabakutselise leib maitseb Eestis vist suhteliselt kibe, elu on üks suur tõmblemine projektist projektini, et omadega toime tulla?

See on kuidas kellelgi. On kaks teatrimaski, üks kurva, teine naerunäoga. Need vabakutselised, kel läheb hästi, neil on naerumask ees. Mulle ei meeldi olla kinnistatud ühe teatri juurde, kus oled kinni repertuaaris, mängid enam-vähem samade partneritega, ei saa teha eri  projekte.

Näitlejat arendab aga just suhtlemine võõraste näitlejate ja lavastajatega. Ma ei ole kahetsenud vabakutseliseks hakkamist, on tulnud ette isegi rollidest äraütlemist, sest tööd on olnud palju.

Eestis on palju vabakutselisi näitlejaid. Kui vanad ja tuntud on enam-vähem rakendatud, siis noorte puhul see paraku nii ei ole. Kuidas sellesse suhtute?

Noori, kes lõpetavad teatrikooli ja ei saa kutset teatrisse, on juba väga palju. Ja igast august lastakse näitlejaid muudkui juurde. Vanasti koolitas neid lisaks Viljandi kultuuriakadeemiale ja lavakale ka peda, nii et kolm kooli!

Kui võtta lahti Eesti Teatriliidu vabakutseliste näitlejate nimekiri, siis seal on ligi 600 nime. Võib-olla sadakonnale neist jätkub tööd, mis ära toidaks, teised peavad leidma muid võimalusi. Nendest on tõesti hale meel. Loodud on kõikvõimalikke kursusi, isetegevuslikke truppe ja trupikesi, et näitlejad vähegi mängida saaksid.

Siin on tegemist juba kultuuripoliitilise probleemiga. Tundub, et meie noored tegelevad ainult sellega, et saada superstaariks või näitlejaks. Noored inimesed aetakse hulluks ja pärast on neil väga raske.

Ka teie enda tütar Piret Krumm valis näitlejakutse ja lõpetab sel kevadel lavakunstikateedri. Millised on tema väljavaated teatrimaailmas läbi lüüa?

Õnneks sai Piret kutse draamateatrisse. Aga kolm tüdrukut nende kursuselt jäi ripakile.

Olete murelik, et noortele ei anta tööd, ja teete ise mitte just esimeses nooruses olles kaasa Lotte lastelavastuses, mängides ülienergilist Jänes Adalberti. Eeldatavalt võiks see olla ühe noore, ennast tõestada sooviva mehe roll?

Vaat Jänes Adalberti rolli kohta oleks vanasti öeldud: meistri roll. See on nii suur roll, et annab näitlejale piiramatud võimalused. Füüsiliselt on küll väga raske – kukun, lendan, tantsin, poolteist meetrit porolooni  kogu aeg ümber.

Sõge Jänes Adalbert on koomiline, aga sellegipoolest tõsiseltvõetav kuju, selles tükis suisa peategelane, Lottega nad kahekesi seal möllavad. Ma ei ole Lotte raamatut lugenud ega filme näinud, olen olnud Lottest täiesti puutumatu, sest minu lapsed on juba suured ja lapselapsed on kaks poissi, keda huvitasid rohkem auto­filmid ja -asjad.

Tänu vanaisa teatrirollile on poisid nüüd enda jaoks Lotte avastanud, ja lapselapsed ongi see põhjus, miks tahtsin selles tükis kaasa teha. Adalberti rolli kaudu saan lastele palju öelda, palju headust ja armastust anda. Kui kuueaastane Holger ja neljane Daniel ütlevad, et vanaisa, sa olid äge, siis on korras. Siis võin tehtuga rahul olla.

Kui meil siin hommikuti on viis tundi tantsuproovi ja õhtuti neli, siis õhtuti jalad ikka surisevad kõvasti. Ega see kerge leib ei ole. Muidugi oleks lihtsam mängida vanahärrade rolle, kus ei pea nii palju ringi kepslema, aga selles rollis saan end ka halbadest stampidest lahti mängida, naerda opereti- ja komöödiateatri võtete üle.

Lavastaja Ain Mäeots hakkas mind kohe väga erispidiselt väänama, ja see on hea. Me pole enne koos töötanud, aga on lootus, et tulemas on midagi muud, kui seni on harjutud nägema.

Teie lapselapsed on juba sellises vanuses, et teevad mürades vanaisale tuule alla?

Oo jaa, suvel on nii, et kell seitse-kaheksa õhtul on vanaisal toss väljas, saaks ainult magama! Nad on nagu poisid ikka, hirmus aktiivsed. Kohtume põhiliselt suviti, käin neid siis Lõuna-Eestis Hedvigi talus abiks hoidmas. Aga ka aasta sees on piisavalt võimalusi neid kohata, kas siis Tallinnas või Tõrvas, kui sõidan Lõuna-Eestis liikudes sinna appi.

Olete te boheemlaslikult leebe vanaisa või ajate rangemat joont?

Püüan ikka joont ajada. Nõuan elementaarset viisakust – tänan ja palun. Ja süües peab laua taga istuma.

On tütrepojad teile ka midagi õpetanud?

Armastuse tunnet on õpetanud. Kõlab kuidagi õõnsalt, aga minu vanuses on nad andnud elule uue kvaliteedi. Ma mõtlen nende peale, tegelen nendega, armastan neid. See on hinge soojendav ja vahva asi. Sest tüdrukud on mul kõik juba suured ja neil on omad mured – nendega me räägime põhiliselt poisteprobleemidest ja kuidas nendest asjadest üle saada, arutame hoopis teisi teemasid.

Kas oma lauljast tütre Hedvig Hansoni eluga olete isana üldjoontes rahul?

Hedvig on samasugune kunstnik, nagu mina olen terve elu olnud. Ja kunstnikul on alati üks dilemma. Kui süvened oma töösse, siis jäävad lapsed unarusse. Kui süvened lastesse, jääb su töö unarusse. Kui pühendad end lastele ja jõuad teatud ikka, võid hakata süüdistama, et mul on jäänud nii palju asju teie pärast tegemata ja teie teete siin ka veel pahandusi.

Hedvig on väga arukas tüdruk, ta püüab nii loomingut kui ka kodu koos hoida. See on päris raske. Samas ei saa ta kaua kodunt ära olla, hiljuti käis Brüsselis turneel, kaks-kolm päeva oli rahu, siis juba nuttis telefonis. Igatsus laste järele oli nii suur. See on kõikidel niimoodi, isadel ka.

Kui tegime koos Katrin Karismaga aastaid tagasi kahekuiseid Ameerika-reise, käisime esinemas sealsetele väliseestlastele, siis Katrin hakkas lastele mõeldes nutma teisel nädalal, minul kiskus pisara põsele teisel kuul.

Olen ise kasvanud ilma vanemateta, olnud väiksena kas hoidjatädi valve all või lasteaia pikapäevarühmas.

Ema oli pikad päevad teatris tööl, siis sõideti etendustega mööda vabariiki, nii et nädalaid ei näinud ma teda. Ole seal trellitatud lasteaias siis ööd ja päevad!

On aastad leevendanud tollast ängi ja hinge jäänud igatsust?

Mu enda elu on läinud täpselt samamoodi. Olen püüdnud selle vastu võidelda, olen tahtnud suuta anda oma lastele kõik. Aga ikka läks  täpselt sama rida. Teater, abielud, eri abieludest lapsed, see teeb asja väga raskeks.

Mu suhtlemine lastega on olnud kohtumised ja koosolemised. Kui nad olid juba suuremad, käisin ühe lapsega ühes kohas, teisega teises. Siis püüad neid kõiki kokku ajada – kõik on ju parasjagu suured isiksused. Neil on ju erinevad emad. Probleeme on olnud palju.

Naised olete võtnud kõik teatri- ja muusikavaldkonnast – laulja Novella Hanson, baleriin Tatjana Bassova, operetitäht
Katrin Karisma… Kõik on olnud väga tegijad ja silmapaistvad karjääris.

Võib-olla on see olnud lihtsalt minu mugavus. Teater on olnud mu elu suurim armastus. Seepärast olen ka naised lähedalt võtnud, et ei ole viitsinud kaugemalt otsima minna. Mul ei ole selle jaoks aega leidunud, kogu aeg olen ju laval olnud.

Kas teie tütred ka omavahel suhtlevad ja läbi käivad?

Õnneks jah. Vaenu ja vihkamist ei ole, pigem armukadedust, olen täheldanud. Kes saab rohkem tähelepanu.

Wikipedia väidab, et teil on kolm tütart, aga tegelikult on teil tütreid kokku hoopis neli?
Jah, mul on neli tütart. Kõige noorem tütar Susan lõpetab sel kevadel Rocca al Mare kooli gümnaasiumi.

Kas ka tema ema on loominguliselt erialalt?

Ei, ei ole. Ta on lihtsalt üks naine.
Teie lapsed on erinevate perekonnanimedega, vaid kaks neist on Kilgased.
Jah, Susan ja Ellen on Kilgased, aga Piret on Krumm, kuna tema sünni ajal oli Katrin Karismaga selline keeruline elu, ja Hedvig on ema järgi Hanson. Ka ma ise ei kanna oma lihase isa nime, hoopis ema elukaaslase Gunnar Kilgase nime. Elu on hämmastav, sama ring nimedega on ka minu elus toimunud.

Milline oli teie suhe oma isa Lembit Mägediga? Käisite läbi?

Oo-jaa, ta oli mulle väga kallis paps, võib öelda, et olime hingesugulased. Ta suri kolm aastat tagasi. Hakkasime suhtlema pärast minu kolmekümnendat eluaastat. Täpselt nagu mul on praegu Hedvigiga, kes on 36. Ma tunnen alles nüüd temapoolset sõprust ja soojust, mingid kanalid oleksid nagu avanenud. Noorena mõtled hoopis teisiti, sul pole aega oma vanemate jaoks.

Kas teiste tütardega on teil sama hea suhe, ühegi pärast süda ei valuta?

See oleneb eluetappidest. Igal õhtul muretsen ja mõtlen kõigi peale. Igal nädalal helistan kõik läbi, kontrollin olukorra ära. Igal on oma mured, ja neid tuleb lahendada. Neid tuleb aidata, ka materiaalselt, seni kuni on võimalik. Nad tahavad olla iseseisvad, eraldi elada, aga see on kallis.

Susanil on suured plaanid minna pärast gümnaasiumi Inglismaale ühte maailma võimsamasse ülikooli. Koolis on ta väga hea õpilane, on võtnud juurde loenguid ülikoolides, tahab minna arstiteadust või psühholoogiat õppima. Tema on küll, võiks öelda, kännust kaugemale kukkunud.

Loodan, et kõik läheb tal hästi. Ellen lõpetas pedagoogikaülikoolis rekreatsiooni eriala. Ta töötab osalise ajaga Äripäevas müügiosakonnas ja teeb samal ajal treeneripabereid, et Sparta spordiklubis treeneriks hakata.

Hedvig kirjutab oma vanaemast Ellen Kaarmast praegu raamatut. Seal on kogu teie pere lugu sees. Mis tunne oli teil seda käsikirja lugeda?

Minule on see lugu päris traagiline. Olin 20-aastane, kui mu ema suri. Sel ajal ei olnud mul isaga ka kontakti. Jäin üksi. Teadsin kogu selle aja, et ema jõi end surnuks. Nüüd, raamatu jaoks uurimistööd tehes ja pabereid lugedes selgus aga hoopis teine põhjus – pidin oma ema surma teist korda läbi elama hoopis teises valguses. Kohtumeditsiini paberitest selgus, et mu ema mõrvati.

See teadasaamine tekitas minus kohutava segaduse, olin pikka aega tasakaalust väljas.
Ega minus ei olegi mingit kättemaksusoovi – need inimesed, kes seda tegid, on kõik surnud. Aga kui oleksin seda tol ajal teadnud, oleks sellest tulnud igavene jama.

Minu eest varjati seda. Ka sugulased teadsid tõde. Nad varjasid, et ma ei hakkaks midagi ette võtma. Praeguses vanuses veel kord seda valu läbi elada on väga karm…

Mis suhe teil emaga oli?

Väga hea suhe oli. Ema võttis alkoholi ja see tekitas meie vahele kaugenemise. Otsisin teda pidevalt taga, kus ta jälle on. Tõin teda joomingutelt koju. Kui olin suurem, oli mul tema pärast häbi. Mul oli juba pruut ja kui ema niisuguses koledas olekus koju tuli… Siis ei lasknud ma teda sisse. Ütlesin: saa kaineks ja tule siis.

Oli tal kuhugi minna?
No vot… Oli kohti, kus tollel ajal kunstnikud ja luuletajad end välja magasid.

Aga teie näitlejast isa ei olnud alkoholi kütkes?

Isa võttis napsu küll, aga mitte kunagi teisel päeval. Ema oli mul särav näitleja, aga väga elupõletaja. Nende suure armastuse tappis ära armukadedus. Üks oli ühe peale armukade, teine teise peale. Nad elasid koos viis või kuus aastat, siis otsustas isa loobuda ja sõitis ära Pärnusse, läks sealsesse teatrisse tööle, alustas seal uut elu. Mul on kunstnikust poolõde ja multiplikaatorist poolvend.

Lavainimestel kuulub kaaslaste vahetamine sageli elu juurde. On armukadedus teilegi tuttav tunne?

See, kes maha jääb, sel on alati valus ja ta on armukade. Kes ise võtab, see ei tunne armukadedust. Ma ei ole armukadedust tundnud, kuna olen olnud äramineja. See ei ole ülbusena öeldud, nii on elurada läinud.

Küll aga olen näinud, mida tekitab mahajääja viha ja armukadedus. Kui hakatakse valetama ja vassima ajakirjanduses ning mõtlema välja asju, mida pole olnud. Mulle on tagantjärele äsatud. Mahajääja on väga raske olla, see võib vihale ajada.

Seda enam, kui ei tea mahajätmise põhjust – miks?

Põhjus on väga lihtne – armastus saab otsa ja tekib kirg teise inimese vastu. Võib-olla mõnele inimesele on antud seda kogeda üks-kaks korda elus, minule on antud seda palju kordi. See on teinud mu elu ühest küljest väga keeruliseks, teisalt aga väga huvitavaks. Olen olnud armastatud ja olen saanud ise armastada. Mul on palju lapsi, keda ma armastan.

Kahetseda ei ole midagi?

Ei, seda küll mitte.

Et ei ole olnud seda ühte ja õiget, kes oleks tänapäevani kõrval?

Minule meeldib, et neid on olnud palju. Muide, nägin eelmisel aastal Hansahoovis etendust andes oma esimest pruuti Tartus. Minu esimene armastus, ta oli siis hästi ilus tüdruk. See oli romantiline, platooniline suhe. Ta tuli ütlema, et ta on tema. Ta oli palju muutunud.

Nüüd on teil kirg palju-palju nooremate naiste vastu?

Ei ole midagi naeruväärsemat kui olla vananev Casanova… Nii hull see asi ei ole, aga mul on praegu tõepoolest noor naine. Meie suhe on kestnud juba pikemat aega, pea kümme aastat. See naine on 30-aastane, kohtusime, kui ta oli 22. Elus vahel juhtub selliseid asju.

Mida on teil talle pakkuda?

Nii palju kui pakkuda on. Seda pole palju. Aga temal on mulle palju pakkuda.
Olete osanud oma suhet hästi hoida, keegi ei ole seda naist teie kõrval näinud.
Jah, ei ole vaja. On olemas inimesi, kes on võimelised ohverdama oma elu. Olen talle mitu korda öelnud, et ta peaks mõtlema rohkem enda peale. Et ei ole mõtet jätkata. Aga ta ei nõustu minuga. Ja senikaua kui see niimoodi on, on hea.

Olete valmis saama veel kord isaks?

Ei. Ma olen vanaisa. See asi on selgeks räägitud. Temal on terve elu veel ees.

On ta teie tütardega ka sõber?

Ei. Aga mu tütred teavad, et niisugune inimene on olemas.

See noor naine on ka põhjus, miks Katrin Karisma alustas majaehitust üksi? Olite ilus paar...

Jah, aga sellest jääb väheks, et olla teiste jaoks ilus paar. Ma käin Katrinil abis lund lükkamas ja Piretil külas. Me saame Katriniga nüüd normaalselt läbi. Helistan talle vahel, et küsida, kuidas tal läheb. Minu poolt mingit vaenu ei ole. Meie eas on lapsed tähtsamad, peame mõtlema koos, mida teha lapse heaks, et temal oleks parem, juba see ühendab.

Olete käinud Piret Krummi etendusi vaatamas? Mis tunne on isana saalis istuda?

Oi, see on raske! Olen näinud «Scapini kelmusi» linnateatri lavaaugus ja «Lõikuspidu» draamateatris, kus Piret mängib. Üldiselt on ta rõõmu pakkunud. Ma olen väga krampis saalis, muretsen tema pärast. See on eriline tunne, aga uhkust tunda on väga ennatlik.

Kunstniku tee on pikk ja õigeid vilju hakkad noppima alles hilisemas eas. Kui ta on õiges teatris õigete lavastajatega ja õige mõtlemise, südame ja suhtumisega, saavutab ta oma professionaalsuse.

Küpsus tuleb siis, kui on olemas elukogemus, selles suunas tuleb teadlikult liikuda. Tänapäeval on noortel kaks teed – kas lähed kohe raha teenima või oled valmis mõni aeg kuivikuid närima, elama kesisemalt ja õppima ning ennast täiendama. Kui lähed kohe seriaalidesse superstaariks, siis kaotad pikas perspektiivis ja ühel päeval sind lihtsalt enam pole.

Kui kaua jaksate ise veel laval olekut nautida?

Mina elan rollist rolli. Mul on kaheksa aastat pensionini, aga vaevalt ma ka siis töötamise lõpetan. Ma ei ela ju pensionist ära, nii et juba rahalistel põhjustel tuleb jätkata.

Mul on üks väga rikas südamesõber, kes elab Hispaania rannikul üksinda purjekas. Ta räägib mulle kogu aeg, et tule ära, mis sa jamad, elame purjekas vabas looduses, loeme filosoofilise sisuga raamatuid. Tahaksin elada sellist elu kaheksa aasta pärast. Praegu naudin väga olemist elu tuiksoonel, elu arteris.

Tagasi vaadates on mul kihvt ja õnnelik elu olnud. Õnne ja armastust on väga palju olnud. Ka tagasilööke ja ebaõnne. Aga mina ei oska midagi enam ihaldada. Nii võikski jääda.

CV
Tõnu Kilgas
Sündinud 13. augustil 1954 Tartus

Haridus
Tartu 3. keskkool 1972
H. Elleri nim Tartu muusikakool, laulu ja koorijuhtimise eriala 1976

Töö
1976–1984 teater Vanemuine, näitleja, laulja
1984–2004 –rahvusooper Estonia, näitleja, laulja
2005– … vabakutseline laulja ja näitleja

Lisaks Vanemuisele ja Estoniale teinud kaasa Vanalinnastuudio, draamateatri, Pärnu teatri, Tartu Hansateatri, Vana Baskini Teatri ja projektiteatri Kell Kümme etendustes.
Praegu on tähtsaim teatriroll Vanemuise etenduses «Kosmonaut Lotte» (Jänes Adalbert), teeb kaasa ka Estonia operetis «Silva» ja Vana Baskini Teatri etendustes «Kihluspidu» ja «Üllatuskülaline».
Kehastab «Õnne 13» Harry Ahvenat.
Neljast kooselust neli tütart: Hedvig Hanson (36), Ellen Kilgas (23), Piret Krumm (22), Susan Kilgas (18). Holgeri (6) ja Danieli (4) vanaisa.

Arvamus

Roman Baskin
näitleja ja lavastaja

Puutusin Tõnuga esimest korda kokku 1985. aastal, kui Eino Baskin lavastas Vanalinnastuudios «Cyrano de Bergeraci». Mina mängisin Cyrano’d ja Tõnu Christiani. Ta tegi seal superrolli ja oli seejuures laval mehena väga ilus. Ta pidigi mängima väga ilusat meest, aga Eestis pole neid ju kusagilt võtta. Tõnu on laval suurepärane partner, nõtke, empaatiavõimeline. Mul on väga hea mälestus sellest esimesest koostööst.

Et Tõnu on tõsiseltvõetav näitleja, näitas ta ka Gogoli «Revidendis», mis oli taas Eino Baskini lavastus Vanalinnastuudios. Ta mängis seal Hlestakovi ja mina dubleerisin sama rolli. Ja ma pean tunnistama, et Tõnu tegi selle rolli paremini kui mina. Mäletan, et olin isegi kiivas tema peale, see oli selline puhtprofessionaalne kadedus.

Sel suvel mängib Tõnu minu lavastatud muusikalises komöödias «Suve unistused», mis etendub Ohtu mõisas. Tal on vaimukas roll mehest, kes ei suuda nimesid meelde jätta. Nii palju ma teda tunnen, et võin öelda: tema elus on praegu väga head ajad.

Ta on prii alkoholist, mis teda aastaid on jälitanud. Hea meel on tõdeda, et kõikide suurte elumurede kiuste on ta alkoholikuradist võitu saanud. Tõnu on väga positiivsel lainel ja see teeb rõõmu.