Sa porgandite porgand, uus Lotte seiklus valmis!

«Kosmonaut Lotte» Foto: SCANPIX

Laupäeval oli taas paljudel lastel, aga ka suurtel inimestel põhjust rõõmustada – teatrilavale jõudis aasta jooksul juba teine koeratüdruk Lotte seiklus, sedapuhku Kuul. 

Kui eelmine muusikal «Detektiiv Lotte» vajas veidi harjumist, siis sel korral oli vaim kõvasti rohkem valmis ja, mis seal salata, ka muusikal ise on suure sammu edasi teinud, mõjudes loona terviklikumalt. Uus seiklus seisneb lühidalt selles, et koeratüdruk Lotte saab oma uuelt sõbralt, «Lotte ja Kuukivi saladusest» tuttavalt tegelaselt kuujänes Tikilt sünnipäevakutse. Asi see siis korra Kuu peal ära käia – nii see seiklus algab! Ent kui senistes lugudes on põhiroll olnud Lottel (Gerli Padar / Luisa Värk), siis kosmonaudiloos on vähemalt sama tähtis osa, kui mitte isegi suurem, jänes Adalbertil (Tõnu Kilgas / Jüri Lumiste), kel omad sala- ja südamesoovid, mis toovad paraja portsu sekeldusi.

Lotte Kuu peal käimise seiklust võib asuda vaatama nii oodatud järjena multifilmile ja etendusele kui ka täiesti puhtalt lehelt. Kosmosemuusikalis on mitmeid kokkupuutepunkte erinevate varasemate lugudega, ent kõik on sujuvalt ära selgitatud – ühelt poolt tekitab see veelgi nüansirohkema jutustuse (põgusamad põiked detektiiviloosse, selgemad seosed Leiutajateküla- ja Kuukivi-Lottega). Nii kipub selles lähenemises välja joonistuma näiteks Lotte terasus detektiivina.

Ühes õiges Lotte loos on tähtsateks tegelasteks headus, julgus, sõbralikkus, nutikus ja nii ka siin, saatjaks read «maailm on suur ja lahe paik, kus leidub mõni valge laik, mis vajab läbiuurimist – nii vaatlemist kui puurimist». Maailmaruumis rännates ja kohtudes täiesti uute tegelastega Linnuteelt, tuleb sedapuhku selgelt sisse ka kooliteema, seda nii õppimist tähtsustades kui ka koolielu vahvamat poolt sisse tuues – vahetunnid ja väikesed viperused, mis kõik õppimise ja maailma avastamisega käsikäes käivad.

«Kosmonaut Lotte» kohta võib julgelt väita sedagi, et tegemist on peremuusikaliga, mida on põnev vaadata täiskasvanutelgi. Lotte lugudes on perekonnad armsalt koos, olgu siis tegu Lotte enda musterperega, kuujänes Tiki pere ja sõpradega või koguni jänes Adalbertiga, kes seikluste lõpus tõdeb, et tema tähtsaim leiutis ongi poeg Albert! Ühtviisi humoorikas ja südantsoojendav järeldus.

Lisaks põnevale süžeele ning pilkupüüdvatele kostüümidele ja lavakujundusele haaravad uued, Leelo Tungla sõnadele ja Priit Pajusaare viisidele loodud laulud üsna kiirelt. Kui ava- ja lõpulugu käivad mööda sissetallatud rada, siis üllatajaks on «Laul lepatriinust», mis haagib kõrva ka etendust veel nägemata värske CD-plaadiga tutvust tehes.

«Kosmonaut Lotte»
Esietendus 5. mail Tartus Vanemuise suures majas
Autorid Janno Põldma ja Heiki ­Ernits, helilooja Priit Pajusaar, laulusõnad Leelo Tungal, lavastaja Ain Mäeots, muusikaline juht ja dirigent Tarmo Leinatamm, kunstnikud
 Iir Hermeliin ja Rosita Raud
Osades: Gerli Padar / Luisa Värk, Juss Haasma / Aivar Tommingas, Tõnu Kilgas / Jüri Lumiste, Robert Annus / Simo Breede, Jaan Willem Sibul / Märt Jakobson, Veikko Täär / Tanel Jonas, Pirjo Püvi / Maria Kallaste

Kommentaarid

Hedvig Hanson
etendusel koos poegade Danieli (4) ja Holgeriga (6) ning sõprade tütre Hettiga (5)

Ma pole just kõige erapooletum kommenteerima. Väiksem poiss etenduse alguses ikka küsis, et kus on Tõnu (Hansoni isa Tõnu Kilgas – toim) – «Miks Tõnu meie poole ei vaata?». Proovides me ei käinud, sest tahaks ikka tervet asja näha, küll aga mängis vanaisa poistele üht-teist ette ja see tekitas huvi ka etenduse vastu. Väga vahva oli oma isa sellises kontekstis näha.

Tegelikult meeldib mulle endale kõige rohkem lasteetendustel vaadata lapsi, kas neil silmad säravad ja kuidas neile mõjub. Ma ise pole suur lasteetenduste fänn, aga arvan, et hea laste­etendus on selline, kus ka täiskasvanutel ei hakka igav. Ma tunnen, et tihtipeale lapsi alahinnatakse – siin seda tunnet ei ole, on mitmekihiline, ja täiskasvanutele on ka mõeldud. Minu jaoks oli liiga palju muusikat, oleksin rohkem tahtnud näha näitlejate mängu, situatsioonikoomikat. Selle järgi, kuidas lastele meeldis, jäin mina rahule. Heli meeldis, ei olnud liiga vali ega ehmatav väliste efektidega, valgus mängis hästi ja kostüümid kõik olid muinasjutulised, tuues hästi esile Ernitsa ja Põldma maailma. Väärtust lisab elav muusika.

Janno Põldma
Ma jäin väga rahule. Ma ei tulnud meelega varem proove vaatama. Vahepeal mõtlesin, et tulen, aga siis loobusin sellest mõttest. Mina ei kritiseeri lavastust, mina nautisin seda.
Teine vaatus oli täpselt nii, nagu peab – tempo tõusis ja samas vaheldusid lüürilised kohad tempokatega.

Liina Tennosaar
etendusel koos Egon Nuteriga

Oleme eelmist Lottet näinud ja meile väga meeldis. Tulime sama hea meelega, nagu eelmiselt Lottelt lahkusime. Ja minu meelest on uus veel parem! See on veel ilusam, süžee põnevam. Kui lastele kirjutatakse lugu, kus juhtub ­ainult head – see on kõige toredam! Nii tore, kui jääb lõpuks lastele kõlama, et ära ole kade. Arvan, et tänu Lottele kasvavad Eestis palju paremad lapsed. Minu meelest olid kõik rollid nii toredasti tehtud. Ma alati imetlen, kui inimesed suudavad metsikult tantsida ja laulda ühel ajal. Ma ei tea, kust see võhm võetakse. Kust võtab selle võhma Tõnu [Kilgas], kes ei ole enam esimeses nooruses? Või Jaan Willem Sibul (kuujänes Tiki isa rollis – toim), kes tantsib nagu hull?