Professor Peeter Torop ütles Tallinna Linnateatri Taevalaval peetud loengus, mille pealkiri «Plahvatav stabiilsus», et tema jaoks on siin pealkirjaks olev lause «Kunst on plahvatuse laps» kõige tähtsam.
Margus Mikomägi: kunst on plahvatuse laps
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ka seda ütles Peeter Torop sissejuhatuses, et tsitaat on pärit professor Juri Lotmani viimaseks jäänud raamatust «Kultuuri ennustamatud mehhanismid». Esineja lisas professoritele omase hinnangut vältiva hääletooniga, et see raamat ilmus möödunud aastal vene keeles ja on ilmumas inglise keeles. «Eesti keeles veel mitte,» ütles Peeter Torop.
1980. aastate alguses, kui professor Lotman pidas Eesti Televisioonis vene keeles vene kultuurist loenguid «Vestlusi vene kultuuriloost» («Беседы о русской культуре»), jäid Tallinna tänavad tühjaks. Eestlased vaatasid ja kuulasid neid. No ja veel hiljaaegu räägiti, et Juri Lotman on maailmas enim tsiteeritud Eesti teadlane.
«Teatrietendus on plahvatuse laps, uus romaan on plahvatuse laps, iga andekas eneseväljendus on mingis mõttes plahvatuse laps.» Kultuuri ütles professor plahvatavaks miiniväljaks. Seal toimub väiksemaid plahvatusi ja suuri.
Minu jaoks oli selle ilusa metafoorse teooria tähtsaim tõdemus see, et plahvatused lähevad kultuuri jaoks kaduma, kui ei juhtu järgmist hetke. Professor Toropi sõnul saabub see järgmine hetk koos keelega, mille abil on võimalik seda uut nähtust mõtestada.
Selleks, et uuest aru saada, tuleb seda ka seletada, seletus võib olla kiire ja ka pikem protsess. Läbi tõlgenduste ja seletuste (professori sõnul ei ole olemas valet ja õiget kriitikat) jõuab kultuuriplahvatuslik innovatsioon, inspiratsioon kollektiivsesse teadvusesse.
Kui sellised kultuuri enesekirjeldused puuduvad, siis kultuur sureb välja. Muidugi ei ole see viimane professor Toropi sõnastatud, tema rääkis pigem tagasilangusest, stagnatsioonist, mis võib juhtuda, kui omakultuuriplahvatustele ei järgne kirjeldusi. Loovus säilib, aga tasakaal kaob, kui enesekirjeldusi ja mõtestamist ei järgne.
Praegu jääb palju eesti kultuuris sündivat nähtamatuks just seetõttu, et enesekirjeldused puuduvad. Ja kui me ise oma asju ei kirjelda, ise oma loovust ei kirjelda, siis ei kirjelda seda keegi. Et mitte olla vaid teoreetiline: sain Ugalas Madis Kalmeti «Ukuaru» lavastust vaadates aru, et Veera Saar on me rahva olemust mulle sootuks paremini mõistetavalt kirjeldanud kui Sofi Oksanen. Nüüd oleks vaja, et see teadmine sama suurelt võimenduks nagu Oksaneni oma. Veel kord ütlen üle professor Toropi tähtsustatu, et kultuur on loomine ja tõlgendamine korraga.
Teine näide lähikuu kultuuriplahvatusest on festival Jazzkaar. Ärge saage valesti aru, see ei ole etteheide korraldajatele, aga miks Eesti festivali peaesinejad on eranditult välismaalt. Eesti jazz on maailmatasemel, seda on vaikse häälega öeldud ka, aga näitame siis seda.
Sellel jazz’il oli Eestis haruldane sündmus, bluusikontsert. Tippvormis Tõnis Mägi laulis poolteist tundi omakirjutatud hingestatud muusikat. Eestikeelsed väärttekstid muusikat kaunistamas. Tipp-pillimehed ja kümme noort puhkpillimängijat üheskoos.
Eriline kordumatu energia tekkis. Ja te arvasite õigesti – selle kontserdi kohta ei ole seni veel kirjutatud ühtegi arvustust. Sest ei oleks midagi, kui see poleks tendents peaaegu kõiges, omasid mitte märgata. On see meie alaväärsuskompleks, et ei julge ennast suurteks tunnistada?
Identiteet põhineb kollektiivsel mälul. Kollektiivne mälu saab tekkida vaid plahvatuste tagasisidest. Ajakirjandus saab siin palju kaasa aidata. Plahvatuste kirjeldamise koht on ajalehtede esikülgedel nagunii. Hoiame oma lapsi, kes on.
«Kuukomm» on rubriik, kus Margus Mikomägi vaatab lõppenud kuu kultuurisündmustele tagasi