Salajane pisar rekvisiitori revüüs

Pille-Riin Purje
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lauri Saatpalu mängitav rekvisiitor teab, kellele ja miks teatrit tehakse.
Lauri Saatpalu mängitav rekvisiitor teab, kellele ja miks teatrit tehakse. Foto: Siim Vahuri

Eberhard Streuli mononäidendit, žanrimääratlusega «revüü teatrirekvisiitorile», on meie lavadel varem mänginud Jüri Aarma («Elukutse ohver ehk Täna jääb etendus ära», lavastaja Endrik Kerge, Vanalinnastuudio 2001) ja Jüri Lumiste («Teatrirüütel», lavastaja Mikk Mikiver, Vanemuine 2002). Nüüd ilmub rekvisiitori rollis VAT Teatri lavale Lauri Saatpalu, mängides pigem teatrirüütlit kui elukutse ohvrit.


Lavatekst paelub tšehhovliku, aegumatu väikese inimese teemaga. On ju rekvisiitor teatris asjamees, kelle tööle publik iial ei aplodeeri, kelle osatähtsusele lavastuse sünnis me isegi ei mõtle. Näidendis satub rekvisiitor juhuse tahtel üks kord elus teatripublikuga silmitsi – absurdne situatsioon tulvil tragikoomilisi mänguvõimalusi.

Alati varjujääv, aga oma tööd ausalt ja südamega tegev inimene muutub üldistusjõulisemaks nähtuseks teatrimaailma enesepeegeldusest. Praegune ajahetk lisab alltekste. Näiteks rekvisiitori definitsioon teatrile: üks koht, kus saab mõelda millestki muust kui rahast. See peaks tõesti nii olema, samas mõeldakse teatri enda sees rahale ilmselt paanilisemalt kui iial varem. Seda kinnitab näidendi valus finaal.

Lauri Saatpalu mängib rekvisiitorit «vana kooli mehena», äratuntava inimtüübina. Väärtuslik ses rollis ning Margo Tederi lavastuses ongi tõik, et ei eksponeerita Saatpalu ootuspärast sarmi, kuigi see oleks igati võimalik, eriti arvestades viiteid laulmisele. Õnneks hüljatakse kergema vastupanu tee, seatakse eesmärgiks luua terviklik roll, välimuselt ja sisemuselt isikupärane inimene: vananev, tüsenev mees argises kampsunis ning silmatorkavalt süsimustade kulmudega.

Sooja sarmiga Saatpalu

Mõistagi lisab Lauri Saatpalu oma mängu distantseeruvaid nüansse, aga hoopis soojema sarmiga kui Saatana rollis «Black Rideris». Ja ehkki saab aimatavaks lavakuju olemussugulus Saatpalu lauludega – kohe meenub laul «Näitleja» –, tekib lavaelus osavõtlikum sisseelamine, südamlikum poolehoid tegelaskuju suhtes, mis nakatab. Samas hoitakse kargust: tundlikult on koosmõjus valgusega suurde plaani toodud inimlik kaitsetus üksilduse luukambris.

Rekvisiitor saab oma tähetunnil paotada suhtumist teatrisse, pihtida oma unistustest, esitada mängimata jäänud rolle. Vaimukalt ja kõnekalt toimib mõni napp vihje teatri ideaalhetkedele, näiteks fraas Mikk Mikiveri Veršininist «Kolmes ões». Kui muusikateatrit imetlev rekvisiitor viskub ooperiaariatesse, tekib kurbnaljakas sulam siirast mängukirest ja püüdlikest stampidest. Vahvad on etüüdid kahest balletilegendist, kuna tantsunumbrite kohmakas koomikas välgatab midagi hämmastavalt olemuslikku. Nagu ka «ameerikalikus» laulunumbris, kus rekvisiitori näole valgub keep-smiling!

Kellele ja miks teater?

Näidendi teksti on kärbitud, nii jääb lõpetamata teemaks kiindumus noorde kolleegi Liisasse, ent vihjelisus on sümpaatnegi, kaitstes privaatsust. Ilmekalt kõneleb rekvisiitor oma elukutsest. Mäng banaanidega loob seose Becketti mr Krappiga. Eriline märk andumusest tööle on, kuis rekvisiitor ei pühi kordagi higipisaraid oma laubalt, vaid tupsutab hoopis «Hamleti» kalmistustseeni pealuud, nii et hakkab kumisema monoloog «vaene Yorick...».

Lavastuse finaalis viirastus mulle, otsekui muunduks Lauri Saatpalu tegelane vanaks halliks Kaarel Irdiks: seletamatu seos lahvatas nagu unenäopilt, ilmutades mitte niivõrd konkreetset teatrilegendi, kuivõrd ühe epohhi pöördumatut lõppu.

«Rekvisiitori tähetunnis» kõnetab teravalt võõrandnud ülemuste teema. Paneb mõtlema, et rekvisiitor on ainus, kes sel tavatul õhtul teatrimajas pühendub publikule. ­Ainus, kes ei unusta, mille nimel ja kelle jaoks teater eksisteerib. Ringisahmivad «otsesed ja kaudsed» ülemused isegi ei aima, mis sünnib näitelaval. See hoolimatu irdumine päristähendusest paisub traagilis-sarkastiliseks nüüdisaja mudeliks, kus veel vaid üksikud inimesed armastavad oma tööd ja pühenduvad sellele loovalt. Kogedes tänu ja tunnustuse asemel küünilist suhtumist «meil pühendumise eest palka ei maksta».

Eberhard Streul «Rekvisiitori tähetund»
Lavastaja Margo Teder
Esitaja Lauri Saatpalu
VAT Teatri esietendus 4. mail rahvusraamatukogu teatrisaalis
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles