Toomas Edur, rahvusballeti vedur

«Modigliani» proovis: Toomas Edur elab kaasa oma esimese pika balleti sünnile. Foto: Toomas Huik

Sinna on juba tükk aega tagasi, kui Estonia teatris tuli välja pikk kodumaine originaalballett, eesti koreograafi ja eesti helilooja ühine looming. Nüüd on üks selline jälle esietendumas, Toomas Eduri ja Tauno Aintsi «Modigliani – neetud kunstnik». Ühtlasi saab Eduril täis kolm aastat rahvusballeti juhtimisest. On põhjust vaadata korraks tagasi.

Toomas, kas te solvuksite väga, kui ma paneksin teie senisele valitsemisajale hindeks tubli rahuldava?

Ei solvu. Ma ei ole solvuja tüüp.

Tahate teada ka, miks?

Muidugi. Äkki ma tahan vastu vaielda? Mis nurga alt te seda üldse hindate?  

Selle järgi, mis lavalt välja paistab. Kõigepealt repertuaar. Väidan, et suure lava lühiballettide poliitikas on järjekindlusetust, suisa juhuslikkust, «Othello» ja «Who Care­s» pole just kõige terviklikum kombinatsioon, nagu ka «Aeg» ja «Teine sümfoonia», rohkem sobivad kokku «Aeg» ja «Othello». Millal ja kas üldse hakkavad regulaarselt suurele lavale jõudma kompaktsed kaasaegsete lühiballettide õhtud?

Oleks neil ainult rohkem publikut... See on selles kinni. Käisime superhea programmiga Pärnus («Aeg» ja «Othello» – TT), 800-kohalises saalis oli 200 vaatajat... Ma võin rääkida ükskõik kui palju, et «Aeg» (Tiit Helimetsa lühiballett – TT) on hea töö, aga üle kolme korra me sellega Estonia saali ei täida. Tõsi, meil pole ka patškat (balletiseelik) plakati peal, kui oleks, võib-olla oleks teisiti... Nimme ei ole.

Ja ega ma sellest ka päris hästi aru ei saa, kui reklaamitakse, et külla tuleb Vene superballett, mis on tegelikult kokku klopsitud, ja inimesed tormavad seda vaatama. Kui aga esineb Eesti Rahvusballett, kes me oleme palju parema kvaliteediga – me ei ütle, et me oleme Pariisi Ooper, aga meil on tõesti väga tugevad tantsijad –, siis ... on nagu on.

Tegelikult on mujal maailmas ka nii, kaasaegset balletti on raske müüa. Isegi Londoni Kuninglikul Ooperimajal on. Vahe on selles, et nemad võivad seda enesele lubada, sest neil on piisavalt raha. Näiteks tellida Wayne McGregorilt lühiballeti, mille kunstnikutöö ainu­üksi maksab 90 000 naela.

Kui me tahtsime sedasama «Chromat» (võitis 2007 Briti nimekaima, Laurence Olivier nimelise teatriauhinna – TT) hea usu peale siia tuua ja ma Wayne’ile helistasin (2004 tegi McGregor spetsiaalselt Age Oksale ja Toomas Edurile tantsunumbri «2 Human» – TT), ütles ta, et temal pole selle vastu midagi, aga kunstnik tahab vaat kui palju. Nuta või naera.

Nii et igasse hooaega te üht sellist õhtut lubada ei julge?  

Ei julge jah, teeme, mis võimalik, vaatame, kuidas kujuneb, eesmärk on kasvatada publikut vähehaaval, samm-sammult.

Mis programmide kokkupanekusse puutub, siis triple bill’i (kolm lühiballetti või tantsunumbrit ühel õhtul – TT) puhul on selle stiililine terviklikkus oluline, double bill’i (kaks ühes – TT) puhul mitte nii väga. Pigem mitmekesisus. Ja see toimib ka, vähemalt mulle tundub nii.

Muidugi on see igavene kombineerimine – nagu lego, klotse on küll vähevõitu, aga maja tuleb valmis ehitada. Nagu Balanchine’igagi («Who Cares» – TT), saime selle välja tuua väikese kavalusega, aastavahetusballi programmis ja nüüd vaatame, millega see kõige rohkem võiks kokku sobida.

Kas selles, et kaasaegne ballett siinse publiku meeli ei köida, pole siiski süüdi ka meie ballett ise? Kas või ainuüksi see ajast ja arust retoorika, mida selle puhul valdavalt kasutatakse – et see on mingi eriline muinasjutumaailm, täis mingeid ebamaiseid virvendusi, ja seda üldse mitte fantastika mõistes?

Olen nõus, 21. sajandil peavad ka muinasjutud olema realistlikud, mitte kunstlikud. Ka printsess peab laval olema kõigepealt inimene, mitte Barbi, ülepakutult žestikuleeriv ja stiliseeritud, kuigi väikestele tüdrukutele see meeldib. Sellepärast ma «Manoni» siia tõingi, MacMillan oli just see, kes ajas taga lavalist reaalsust, et tantsija oleks loomulik. Nagu me siin praegu istume, ajame mõistlikult juttu, ei vigurda. «Modigliani» on ka selline.

Minu eesmärk on kasvatada sellist publikut, kes teab, et tants võib olla kõik: võib olla muinasjutt, lihtsalt puhas liikumine või siis vestlev ballett nagu «Manon» ja «Modigliani». Seda kõike peab arendama ja toetama, see kõik võtab aega. Ma ei tulnud siia suure luuaga, et võtan maja välismaalasi täis ja teen nendega uue trupi nagu Kenneth Greve (Soome Rahvus­ooperi balletijuht – TT) – kõike saab sisse osta, kui on raha.    

Pikkade ballettide osas on repertuaar ehk liiga palju Inglismaa poole kaldu. Kas põhjus on selles, et te tunnete sealset kultuuriruumi lihtsalt paremini – ikkagi 19 aastat Inglismaal?

Muidugi on Inglismaa minu teine kodu. Aga see pole peamine. Palun tehke ETV lahti ja vaadake, mis maa seriaalid sealt tulevad, enamik on Inglise omad. Miks? Sest see on hea kvaliteet. Ja Inglise ballett on oma puhtuse poolest üks eeskujulikumaid. Ameerika on vahel natuke labane, seal on vabadus liiga suur, Prantsusmaal on suurepärane tase, aga seal kiputakse ehk liigagi palju laval staaritsema...

Võib-olla oli ka paar otsust, mis tuli teha natuke kiiresti, aga üldiselt oli eesmärk tuua siia lavastusi, mis oleks ennast maailma lavadel juba tõestanud. Ja kui see toimib, siis hakata teisi asju ka tegema. Need balletid sobivad nii meie tantsijatele kui ka publikule ja ... hind on ka oluline, sedagi ei saa ära unustada.

Hinna ja kvaliteedi suhe on paigas?

Jah. Kuigi hinnalt oleme väga kvaliteetseid lavastusi ikkagi suhteliselt soodsalt saanud.

Tänu sellele, et olete Ronald Hyndiga («Coppelia» ja «Rosalinde» koreograaf – TT) peaaegu et sinasõber? Ja tunnete hästi Kenneth MacMillani leske?

Olen neile juba sada kirja saatnud, et suur tänu. Miks ma väga «Manoni» tahtsin? Seal on see ka, et äkki balletimaailm hakkab vaatama, et Estonia teater teeb «Manoni», ahhaa, nad on vist tublid... Peavad olema. Meie maine on tänu sellele ainult tõusnud, et me tantsime Ronald Hyndi, «Manonist» rääkimata.

«Pähklipureja» (koreograaf Ben Stevenson – TT) meeldib või ei meeldi, aga see on naljakas, see on jõulud. Jah, see ei ole psühholoogiline «Pähklipureja», aga miks ka mitte? Seda on 35 aastat Ameerikas tantsitud, siiamaani on kavas, Londonis oli seitse aastat. Ja me sõidame sellega nüüd Veneziasse, La Fenice teatrisse (üks Euroopa nimekamaid ooperimaju – TT), meil on seal jõulude ajal viis etendust. Vaat selline asi teeb uhkeks.

Enne seda, suvel, käime ära aga Aomenis ja Hongkongis, «Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisiga».

Lumivalgeke ja veel keset suve – see kõlab eksootiliselt, nagu riikide nimedki.    

Olgu, see pole La Fenice, aga see on väga hea võimalus silma jääda. Kui õnnestub, kutsutakse ehk tagasi. Me ei ole Suur Teater või Kuninglik Ballett, iga väiksemgi liigutus on meile väga tähtis. Ainuüksi tantsijaid peaks see kõvasti motiveerima.

Kiita tuleks teid pööningutantsude sarja eest, kuigi tase osutus ebaühtlaseks ja Aivar Mäe sõnul jäi tantsijate potentsiaal täielikult avamata. Millise hinnangu te ise sellele tagantjärele annaksite?

See oli hea värskendus. Kas või mõne tantsija suhtes, kes muidu solistirolle ei saa, aga nüüd sai tunda end väljavalituna, end teistmoodi realiseerida. Jah, kohati oleks võinud olla rohkem liikumist, aga igal juhul loen seda õnnestunuks.

On sellega siis nüüd lõpp?

Ei, kaugeltki mitte. Kui tuleb hea idee, on saal alati avatud. Nagu juunis, kui tuleb välja koreograafiliste etüüdide õhtu, kus seitse meie tantsijat avavad end koreograafina.

Tunnustan, sellised laboratooriumid eksisteerivad iga endast lugupidava teatri juures. Estonias juhtus see viimati kümmekond aastat tagasi, veel Mai Murdmaa ajal, kui toonased estoonlased, peamiselt aga Mart Kangro ja Dmitri Harchenko, vihastasid välja pool saalitäit Soome pensionäre.

(Naerab.) Meie üritame teatrit rohkem publikule teha.  

Mai Murdmaast veel, üks tema klassikalisi teoseid «Kuritöö ja karistus» tuli tänavu välja projektiteatri korras. Miks ei võinuks see sündida Estonia teatri laval?

Me planeerime oma asju kaks aastat ette ja Mai tuli oma ideega välja liiga hilja. Me ei saa üleöö selliseid asju teha. Küll toetasime Maid oma tantsijatega. Ja kui te mäletate, siis ka «Phaidra» tõime välja koostöös.  

Sellist otsust, et Estonia lava on Murdmaa jaoks tulevikus suletud, ei ole?

Ei, kindlasti mitte.

Veel tõstaksin esile seda, et trupp läheb tehniliselt üha paremaks, kuigi pole mitte veel nii ühtse hingamisega kui võiks, arenguruumi on ka tantsijate psühhofüüsilises ettevalmistuses. Olete nõus?

Nõus, et stabiilsust veel napib. Kõik etendused ei tule ühtmoodi välja. Psühhofüüsilisuse suhtes ma ei tea. «Manon» näiteks, mis esitab tantsijatele ka psühholoogiliselt väga suuri nõudmisi, on minu meelest väga hästi esitatud. Kõik lavastused ei peagi olema selle peale üles ehitatud. Miks ei võiks «Rosalindet» vaadates lihtsalt naerda? Miks on seesama «Rosalinde» kellelegi negatiivse märgiga? Eesti rahvas ei saa ju olla nii rumal, kui ta tuleb ja naudib seda.

Kuhu te üldse tahate Eesti Rahvusballetiga välja jõuda?

Tippu, ikka tippu. (Naerab.) Vastavalt oma võimalustele muidugi. Tahaksime olla üks osa maailma balletiteatrist, et Eesti Rahvusballett ei paneks kedagi õlgu kehitama. Peaksime olema suutelised tantsima heal tasemel nii klassikat, neoklassikat kui kaasaegset repertuaari. Et meil oleks järelkasv, millele midagi ehitada – ka sellele tuleb kaasa aidata.

Tants peaks olema nagu olümpia. Ja riigil tuleks sellesse ka investeerida. Spordi puhul seda küsimust ju ei ole. Meil on olümpiakomitee, igal spordialal on oma liidud, sellised võimsad organisatsioonid, kes arendavad ja juhivad. Balletil pole midagi...  

Kas te peate võimalikuks, et ühel heal päeval kutsutakse Eesti Rahvusballett Londonisse, sealsesse tantsumajja Sadler’s Wellsi näiteks?

Vaadake, milles on asi. Üks kord Londonis ära käia ei ole keeruline, aga et sind veel tagasi kutsutaks... Neid asju peab ajama tasa ja targu.   

Trupist veel. 56 tantsijast on Eestis balletti õppinuid üle 30 – see on päris hea tulemus, arvestades piiride avanemist ja tantsu universaalsust. Võrdluseks Vanemuises 32st vähem kui kümne. Kas siin on üldse põhjust mingeid mõistlikke proportsioone hoida, et me saaksime rääkida rahvuslikust balletikunstist?

Muidugi ma tahaks, et kõik oleksid meie enda omad. Aga me ei saa neid ju lihtsalt niisama kusagilt võtta, nad ei kasva ju tänaval. Seda enam, et piirid on lahti. Konkurents on tekkinud. Ja latti ei taha me alla lasta. Kas te teate, kui palju tuli meile CVsid, kui me aasta algul mõnele vabale kohale konkursi välja kuulutasime?

Ei tea, pakun, et umbes sada.

Üle 400. Panime Dance Europe’isse (Inglise tantsuajakiri – TT) kuulutuse, siiamaani tuleb vastuseid, kuigi konkurss on ammu läbi. Koolid on ise huvitatud, et nende õpilasi tööle võetaks, isegi sellise palga eest nagu meil.

Mis proportsiooni puutub, siis usun, et meil on õnnestunud see siiski üsna tasakaalus hoida. Olgem ausad, millega me ise saame oma tantsijaid üldse kinni hoida? Noored tahavad reisida, maailma näha, midagi uut kogeda. Repertuaariga jah, sellega, kuidas neisse suhtutakse – see ka hoiab kinni. Aga rahast ei saa üle ega ümber.

Tallinna balletikooli viimaste aastate lõpetajatest on vaid üksikud praegu Estonia trupis, 2011. aastast näiteks seitsmest üks, 2010 üheteistkümnest kaks, 2009 kaheksast null, vabandust, kui see arvepidamine päris täpne ei ole. Mis toimub?

See on ju seesama, mida ma räägin. Miks meil ei ole järelkasvu, miks emad-isad ei too oma lapsi balletikooli, miks on valik väike – see kõik algab kaugemalt, sellest, kuidas riik ja ühiskond balletti väärtustavad. Ei saada aru, et see on tähtis, sama tähtis nagu spordi areng. Kas või tervise seisukohast. Nagu Inglismaal, kus terviseministeerium toetab ka tantsukultuuri.

Igasugused balletiringid on küll populaarsed, aga professionaalselt sellega tegeleda ei taheta?

Just. Kõik on korras niikaua, kui see on hobi. Ballett on aga tippsport – või juveelitehas, nagu mina seda nimetan –, mis vajab samasuguseid toetusmehhanisme.

Alates sellest, et andekaid lapsi otsitakse juba algklassidest. Või toetatakse hiljem stipendiumidega. Või makstakse lihtsalt korralikku palka. Seda elukutset õpitakse ikkagi üheksa aastat.

Milline repertuaar ootab vaatajat ees järgnevatel aastatel?

Kaks balletti hooajal, see on praegu meie võimaluste lagi. Järgmisel hooajal on kavas «Bajadeer» – üks patška-ballett peab ikkagi olema –, tahan seda teha värskendatult, kiiremana.

Ja Marina Kesler toob välja originaalkoreograafiaga «Tuhkatriinu», natuke moodsamas tõlgenduses. Edasi tahame Balanchine’ilt «Suveöö unenägu», Aleksei Ratmanskit, John Crankot, Mats Eki, Tiit Helimetsalt ootaks esimest pikka balletti...

Rahvusliku koreograafiakunsti arendamise oleme tõsisemalt ette võtnud, arenenud selleni samm-sammult.

Mitu korda te olete selle kolme aasta jooksul kahetsenud, et ameti vastu võtsite?

Kordagi ei ole. Ma olen tahtnud alati tagasi tulla. Ja ma ei ole kunagi tantsinud raha pärast. Ainus asi, mida ma olen kahetsenud, on see, et mul ei ole kolme pead ja kümmet kätt. Või et ei saa end paljundada nagu «Matrixi» filmis.

Ise te enam ei tantsi?

Ei, jalad ei luba. Aitab sellest, kui ma teisi kannustan.